Joe Abercrombie "Raud ise"

A äkki passib loetavatest raamatutest kirjutada ka enne lõpunilugemist?
"Lugemispäevikusse" võib ka salvestada jooksvaid muljeid.

Senine mulje sajanda lehekülje põhjal -
ei.

Enamus tegelasi sügavalt vastumeelsed - nende võlu peitub selles, et nad on nii matšod ja jõhkrad ja peaaegu naljakad ja nii edasi.
Huumor mõjub kui mannetu paroodia matšohuumorist, ainult et mõeldudki niimoodi.


Ei tekita õhinat. Natuke tekib ülesmäge rühkimise tunne. Kas kaob igasugune lugemisõhin?
Oh, selle raamatu ebameeldivad tegelased ja üleüldine närvutavalt negatiivne foon humoorikas võtmes...
Oli kunagi küsimus: kas on mõtet lugeda midagi, mis ei meeldi ja tead, et ei hakkagi minema?
Aga mõningane uudishimu on ühe liini suhtes.
On aeg diagonaalis lugema hakata...


NÕNDA SIIS!

Kle, mida aeglaselt seda lugesin, seda nõmedam see tundus.
Sest ei paistnud olevat ühtki sümpaatset tegelast (isegi iroonilised antikangelased olid natuke liiga lihtlabased), dialoogiväline oli kõik kas mingi kunagiste piinamisvalude tõttu irisemine või mingi selline ätitüüdi näitamine, mis ei mõjunud mitte karmilt, vaid karmi parodeerimisena (kehvalt).

Ja otsustasin mingi hetk lugeda ainult dialoogi.

Midagi läks ikka kaotsi kah - alles raamatu lõpus lugesin välja, et üks tegelane oli naine (loitsija ja pidevalt vihane jne, aga et naine, sellest olin sujuvalt mööda lugenud) -, aga nii oli palju huvitavam lugeda. Teisiti poleks ma suutnud.

Toda üht liini, mille suhtes oli uudishimu, lugesin ka muud kui dialoogi. Polnud paha, ehkki siuke lihtne ja meelelahutuslik (miks kasutan ma sellist sõna nii üleolevalt? Nagu "meelelahutuslikkus" oleks halb asi. A ma pean siinkohal silmas sellist "vastab standarditele"-kirjandust, mis pole kuidagi eriliselt hea, vaid lihtsalt on. Selline "võib lugeda küll..."-tase. Meelelahutuslik ehk sellele kulutatud tund võib mööduda küll, aga ühe suure väärtuslikkuse lüngaga on see kogemus).

Ja lõpus oli isegi kokkupuude müstilise ja ürgvõimsa torniga. Ja noh, polnud sugugi halvasti tehtud kokkupuude.

Aga sedapuhku on tegemist pigem ikkagi linnukesega, mis sai tõmmatud, ja mitte mõne erilise lugemiselamusega. Või noh, mingis mõttes ka oli, kuivõrd ei tekita aukartust iga kirjutatud sõna suhtes. Ega otseselt lugupidamist. Tekib selline loominguline lugemine - midagi siit, midagi sealt -, ja sellisena oli üsna tore raamatuke. Võib-olla kunagi loen isegi teist-kolmandat.