A. S. Byatt "Lumm"

Mingi maani 9/10, mingist hetkest 6/10

Ühe igava viktoriaanliku luuletaja Henry Randolph Ashi igavavõitu uurija Roland Mitchell leiab rutiinse raamatukogukülastuse ajal midagi enneolematut - Ashi omanduses olnud raamatu vahel on kirjaniku ähmi ja elevust täis kiri ühele andekale naisele.
Kes on see naine?
Ta jõuab omadega temast andekama feminismiuurija Maud Bailey'ni, kelle peateemaks on Christabel LaMotte.
Sellest algab nende väike salajane uurimus kahe muidu kitsalt lahterdatud kirjaniku seniteadmatu biograafilise asjaoluni, mille tagajärel on mõlema luuletaja uurimine igaveseks muutunud.

KAKS PÕHILIST, MIS MEELDE JÄÄVAD:
fiktsionaalsed autorid (ja kui hästi nad loodud on)
aseksuaalsuse teema (kas füüsiline armastus saab või peaks olema õnneliku lõpu paratamatu osa)

Tegelt ma lugesin seda raamatut juba tükk aega tagasi. Polnud seda veel raamatukokku tagasi viinud. Ei mäletanudki päris kindlalt, kas ma olin või polnud sellest veel kirjutanud.

Nüüd ma mäletan, miks ma sellest kirjutamist edasi lükkasin -
sest alles poole raamatu pealt vaatasin Wikipediast (või Goodreadsist või kust iganes) järele ja tuli välja, et raamatus uuritavaid kirjanikke pole olemas.

Ei Henry Randolph Ashi ega Christabel LaMotte'i.

Eks see oligi mingi selline ajajärk inglise kirjanduses, millest vähem tean. Inglise kirjanduslugu on ilmselt täis kirjanikke, keda nende spetsialistid võiks nimetada "autoriteks, kelle mõistmiseta pole kuidagi võimalik mõistagi neile järgnevat inglise kirjandust".

Byatt oli vist isegi kasutanud Ashi mingit luuletust raamatu motona. Mõned müstilised read nümfide kohta vms. Kreeka mütoloogia ja vormirange luulepilt - kui vähe läheb vaja, et tekitada ettekujutust sellisest autorist!

Mulle sellised mängud meeldivad. Mõtlesin, et ehk teeks ettekande Veljestos olematute kirjanike teemal. Arthur Valdesi esseed HR Ashi hilisemast loomingust või muud säärast. "Lummast" võtaks põhielemente, natuke analüüsiks neid luuletusi omaltki poolt.

Võib-olla kunagi teebki nii. Aga siis tuleb kuidagi püüelda selle poole, et see oleks huvitav ka millegi muu poolest peale selle, et autorid on fiktiivsed.
(Aga üks pull vimka oleks Kilgore Trouti kommentaaridega mängida. Sest ta oli siuke natuke naljakas vend.)
(Ja iseküsimus oleks pseudonüümide, alter-egode, personifitseerimiste piiri tajumine.)

A see on kõik raamatuväline teema.
Raamat - kõik oli suurepärane, kuni tegemist oli sellise tekstimängu ja väikeste avastuste analüüsiga, kirjandusuurijate igava elu põnevaks tegemisega,
aga kui lõpus läks asi odavaks pulp-märuliks, kus keegi rikas ameeriklane oli hauda rüüstata sooviv pahalane, siis oli juba päris jama.

Kõige suurem temaatiline pettumus - kahe peategelase aseksuaalsus. Kui see teema tõstatati, oli see äärmiselt huvitav ja ootamatu. See oli miski, milleni tavaliselt sellised lood ei jõua - seksi rolli üle vaagimine ja isegi teatav eitusega suhtumine sellesse. Vestlus, mille põhjal oli aru saada, et seks - see ei ole see õnnelik lõpp või lahendus, mida nad otsivad oma eludest või selle raamatu kirjanduslikust väljakutsest.
Jõuab ent kätte raamatu lõpp ja pliuh-plauh, nad seksivad koos selle loomulikkusega, mis on üldjuhul reserveeritud õnnelikele paaridele traagiliste filmide alguses või romantiliste filmide lõpus. Ikka kolm kuni viis korda õhtu jooksul ja täiesti enesestmõistetavalt.

Nii et see oli natuke nõme.

Kuid see kuulus raamatu lõpu kujutlusvõimepuuduse juurde. Esimene pool peaaegu krossilik (sest Krossil on kah paljudes raamatutes selline tekstianalüüs, mingi vastav stseen man ja see stseen on alati äärmiselt huvitav mu arust), aga krossilik ka poeetilise stiili poolest - tekkis tunne, et polnuks Kross eestlasena aheldatud rahvusliku missiooni külge, võinuks ta välismaa romanistina midagi sellist umbes kirjutada -, teine pool aga odav lennujaamakirjandus.