John Scalzi "Old Man's War"

8/10
Üks ajaloo parimaid avalauseid:
Oma 75. sünnipäeval tegin ma kaht asja. Külastasin oma naise hauda. Siis astusin sõjaväkke.

Ma ei tea, miks see inimestele meeldida ei võiks.

Või noh, sellest 10st jääb ikkagi puudu. Ega ta pole rabav elamus. Ent ta on suurepäraselt kirjutatud lugu, mitte ka eriliselt nõudlik või... midagi. Ma ei tea, mis ma öelda tahtsin.

Teate, raamatu lugemisel tekkis esialgne hinnang, mis sai tervikliku kuju selles, mis ma sama autori "Redshirtsi" kohta kirjutasin.

See praegunegi kandideeris Hugole. Aga "Spin" sedapuhku vääris võitu. Too oli väga hea ulmeaasta - "Accelerando" kah kandideeris, aga Stross on ilmselt selline "kõik-austavad-aga-keegi-väga-ei-viitsiks-lugeda-kui-ta-poleks-nii-lugupidamist-vääriv" ulmefenomen. Ja ärme GRRMi "Vareste pidusöögist" räägi. Eelkõige seepärast, et ma pole ise lugenud, aga ka seepärast, et kuulu järgi pidi see olema seeria nõrgem esindaja.

No igatahes, "Old Man's War".

Teemad, mis käivituvad selle puhul -
potentsiaalne klassikustaatus (seda ikka mainitakse "parimad ulmeraamatud pärast 80ndaid"-nimekirjades, aga ka lihtsalt "parimad ulmeromaanid ever, nagu!"-listides)
ning
"eesmärk pühitseb vägivalda"-liini fašistlik põhimõte (stiilis Heinleini "Tähesõdalased")

Need teemad on omavahel seotud.

Esimene pool on suurepärane, teine pool natuke selline jamam. Anu luges, tema jaoks oli lõhe ikka väga suur. Ma vist suht kihutasin teise poolega, ei jõudnud väga viibida kehvema raamatu pettumuses.

Aga esimene pool on parem, sest vanamehe üllatav otsus ja selle täielik loogilisus ja koht kirjutatud maailmas - see kõik on väga huvitav. Põnev on ka peategelase pea üleloomuliku keha saamine - neist saavad peaaegu et fantastilised olendid, ühe-inimese-armeed, kelle kehalisi võimeid on paeluvalt kirjeldatud.
(Mulle täiega meeldib, kui raamatus on huvitavaks tehtud trennitegu ja pikamaajooks. Nagu siingi, kui peategelase keha saab uuenduskuuri ja neile öeldakse, et nad peavad jooksma X arvu kilomeetreid X arvu minutite jooksul. Pärast ise jooksma minnes selle võrra huvitavam endale ette kujutada, et tee järgi.)

Hea on ka see, et tegemist pole lihtsalt "Tähesõdalaste" vägivallaõigustusega, vaid arusaadava pragmaatilisusega üllatamisega. Pärast päris mitut "aga äkki see käemärk tähendab nende keeles religioosset rahuavaldust?"-tõdemusega ulmesarjade ja -teost on see tore lisavint, mis asjale on keeratud. Tavaliselt teosed vaimustuvad juba üksnes sellest, et see kole limaolend ei olegi inimsööja pahalane, vaid soovib meile head. Siin raamatus on lisavint - sellised õigustused on naiivsed.

Tegelikult sama mõttemaailm, milles viibivad ilmselt Heinleini tähesõdalased, aga seekord veidi lõbusamas võtmes ja mõjub kuidagi vähem fašistlikult.

 Saab rääkida sama teema käsitlemisest uues ajastus. Aga saab ka rääkida mingist teatavast pastišilikkusest - "Old Man's Warist" kui kommentaarist "Tähesõdalastele.
No ei tea. Mulle meeldis ta rohkem.

Kuid jääb siiski see Scalzi stiili küsimus - see on üleni mõnus ja lugejasõbralik, julgeks soovitada kõigile, aga see ei püüa lugejat üllatada, ei püüa kuidagi rabada millegi ootamatuga.

"Redshirte" kirjutades juba kirusin selle kallal, ka Gaimani puhul. Kui keegi kaht postitust järjest luges, sel võib tekkida soov: aga Tõnis, soovita siis midagi, milles oleks.
Ma ütleks - Iain M Banksi teostes. Tema Kultuuri-romaanid on minu meelest üldiselt mõningase šokeerimislustiga (olles sealjuures väga maitsekad ja mitte lihtsalt rõvetsemine), aga hea stiili ja huvitava kujutlusvõimega loodud. Nagu Scalzigi romaanid, need on loodud sellises kirjutuskultuuris, kus tavaline ulme on üldjuhul juba pmst välja kirjutatud - aga ikkagi suudetakse teha klassikalist ulmekirjandust, mis mõjub küllaltki värskelt. Ja Banksil on see kõik pealegi väga isikupäraselt originaalne. Vähemalt minu hinnangul - tal on vahel mõneti kõikuv tase, kõik pole suurepärane. Aga eksperimenteerimislust on tajutav ja äärmiselt teretulnud.

Või sarjadest saavutab sedasama "Rick & Morty". Mida ma ei jõua küllalt kiita. Ent mida ma pole veel hakanud kirjalikult kiitma. Kui see oleks lihtsalt ulme- ja mitte raamatublogi, kuuluks siia otsa siuke pikk ja põhjalik postitus tollelegi. Kuid kuna ta pole, siis peab piirduma sellise ülivõrdes kiitusega. Tahate värskust ulmes - vaadake "Rick & Mortyt". Päriselt.