Lühikesed kommentaarid või märkused ühe või teise või kolmanda asja kohta...
Lugedes arvasin, et Sven Vabarile võiks see väga meeldida.
Olen päris mitut arvustust lugenud, ilmselt päris palju tähelepanu tõmmanud teos. Einoh, miks ka mitte, tore oli ta küll. Pull vahelugemise vihuke. Toredalt proosaline.
Vist peaks asuma võrdlema millegagi. Muidu jääb postitus liiga mittemidagiütlevaks. Näiteks Margus Tamme "Unesnõidujaga", mis oli vist kunagine Betti Alveri debüüdipreemia võitja. Ütlema, et jupid olid veel lühemad ja poolikumad, aga seetõttu mõjusid terviklikumalt, sest polnud nagu proosateosed, vaid proosalised mõlgutused. A kes todagi niiväga lugenud on...
Oleksin ju võinud mingeid märkusi-kommentaare välja kirjutada. Lõpuks oleks sellest saanud autori mõttemaailma portreteerimise katse - niuke annus elurõõmu, niuke annus irooniat, niuke ammus midagi kolmandat ja saad Janar Ala "Ekraanirituaalid". A milleks - parem lihtsalt piirduda sellega, et toredad elulised ja proosalised momendid, proosas kirja pandud. Mõni mõjub lühiduse tõttu peaaegu aforistlikult. Üldjuhul mõjuvad igati värsketena.
Ma ise eelistan pikemat narratiivi - natuke tuli seda lugedes tunne, et miks see nii palju tähelepanu pälvinud on, ega ta pole parem kui mõni väga huvitav eluline blogi (millised jagunevad ka mitmeks, nii et lisame - mitte isiklik ja paljastav, vaid kukalt kratsiv ja kommenteeriv). Aga noh, huvitav oli siiski, nii et mis ma käitun nurisevalt. Ei tea kedagi, kellele ei võiks meeldida, eeldusel et ei otsita Suurt Kirjandust. Ega Väikest Kirjandust. Vist üldse mitte Kirjandust sellisel suurtähestataval kujul. Vaid lihtsalt mõningaid mõtteid.
No comments:
Post a Comment