Kätlin Kaldmaa "Väike terav nuga"

7/10

Siin raamat ise (täpsemini, pilt sellest raamatust)

Lühijutud. Natukene maagilised, natukene sümboleist tiined, natuke elulised, realistlikud, hingatavad.

Teemaväline kommentaar: üks väike kollane raamat oli ka "Dorian Gray portrees". See, mille lord Henry annab Dorianile, millest too saab eluõpetust. (Raamat osutus Huysmansi "A rebours'iks".)

Abitu abituriendi avitamine [või mida iganes]

Kas "Väike terav nuga" võiks olla samasugune kollane raamatuke mõnele gümnaasiumipreilile? Alles hakkab käima Levikas ja Kuku klubis oma vanema õe ja selle sõpradega, kuulab nende pajatusi Dostojevskist ja Lermontovist ja ka mõnest kirjanikust väljastpoolt Venemaad ja isegi loeb neid raamatuid, kuid ei lähe nii õhinasse, ei lähe nii sõnu ja mõtteid täis, ei hakka temas pulbitsema, teiste jutu peale naeratab ja noogutab enam-vähem nõusolevalt. Neis raamatuis miski mõjub talle, loomulikult mõjub - vürst Mõškini komme Teietada kõiki meeldib talle, kuid ta ise seda ei teeks, sest see on üks neist pisiasjadest, mida ta hindab distantsilt. Nagu nii palju muud kõigis neis raamatutes, mis neid sõpru elevusest õhinale ajavad.
Ta vanema õe sõbranna ulatab talle selle raamatu. Siin pole Mõškinit ega Petšorinit, aga võib-olla leiaks meie nimetu gümnaasiumipreili endale siit midagi.
"Mingeid muid huvitavaid karaktereid?"
Vanema õe sõbranna raputaks nagu pead.
Meie nimetu gümnaasiumipreili loeb selle läbi.
Ah, aga mis mul sellest - ma ei saa väita, et iga viimne kui gümnaasiumipreili või iga abiturient või  siis lausa, et igaühe sisemine elulävel seisev tütarlaps (ole sa kas pensionieas vanahärra või puberteedis poiss, igaühes meist peitub üks pisike tšikk) leiaks sellest raamatust omale väikestviisi piibli. Võib-olla ei tohiks üldse siinkohal rääkida noortest neidudest - milleks ahendada selle raamatu sihtgruppi, kui see võiks igaühele meeldida?

Aga mingi sisemine impulss kiskus jälle sinnapoole, et selle raamatu intiimsus mõjub kõige kirkamalt neile, kes tajuvad end kõige ehedamalt adressaatidena. Et see kõnetab neid, kes tajuvad end kõnetatavana.
Piisav, et mõjuda kõigile, seda igatahes, aga vast tunneks naised enim, et mõeldud siiski neile.
Täpsustagem, et adressaat pole noor neiu - kuid kirjaniku jutustuslaadis on sellise rabamise potentsiaali, mis võiks ju mõjuda noorele. Oh, kuidas seda potentsiaali on. Ja sooliselt on see eelistatav lugemisgrupp kah määratletud, ehkki mitte piiritletud.

Raamatust endast

Kuidagi lendu tõusnud raamat. Mingis mõttes näib, et salaja palju huvi pakkuv teos. Sosistamisi populaarne. Eesti Kirjanduse Seltsi aastakonverentsi järel ütles ka kursaõde, et kõigi prosaülevaates nimetatud, kirjeldatud teoste seas tõmbas see "Väike terav nuga" ikka enim. Tuligi juurde ja ütles: Vot, seda "Väikest teravat nuga" tahaks lugeda! Eks seda mõjutas asjaolu, et proosaülevaate tegijalt küsiti, mis raamat tema meelest kõrvale nagu jäi, vastas tema, et "Väike terav nuga" vist ei saanud ühtki põhipreemiat, aga pidanuks saama. Pidanuks tõesti.

10 novelli. Mõnda lugedes käivitub märksõna "maagiline realism", mõnes on ehk tõesti midagi sauterlikku (eks autor ise annab kätte selle märksõna), mõnes on iseseisvusvajadus. Mitmes on iseseisvuskihk.
Mitmekülgne, aga läbiva oma käekirjaga. Puhas tekst, roogitud liiasest. Sellisena ei teki seda loe-loe-loe-ja-kao-kirjeldusse-efekti, mida keegi vist enam eriti ei otsi 21. sajandi kirjandusest. Tihedad tekstid. Stiil vihjeline - mõte jääb kohati salapäraseks, idee lõpuni välja ütlemata.

Mis ma ikka ütlen, mida mujal poleks poole paremini ja mõjusama sisseelamisega kirjutatud. Suurepärased jutud. "Kui poisid tulid" sai lausa Tuglase novellipreemia. Raamatu tagakaanele on kirjutatud: Käesoleval kümnendil on Kaldmaast  saanud oma põlvkonna üks tähtsamaid kirjanikke". Selline lause mõjus esiti tiba pretensioonikalt, aga tegelt pole see sugugi vale ju. Sellise autori puhul, kelle iga teose ilmumine on siiski väikestviisi sündmus. Selline autor, kelle puhul proosapreemia žüriid iga teose puhul arvestama peavad ja kelle suhtes on üleüldine lugupidamine, võitku ta midagi või mitte.

Kätlin Kaldmaast Liinakuru näitel

Ja inimesena oli ta väga tore. 

Kätlin Kaldmaa rääkimas Liinakurul, teemaks suuresti "Väike terav nuga". Ees mingi pervert, ärge tollele tähelepanu pöörake.

Üldiselt kui õhtukülalised tulevad Liinakurule, tulevadki nad õhtul hilja, nats enne oma etteastet. Kaldmaa tuli oma tütrega juba alguseks. Ettekannete järel, kui auditooriumile anti sõna (muru peal, puupakkude peal, puu all, päikese käes istuv auditoorium pole vist auditoorium, vaid lihtsalt kuulajad, kui sedagi - ehk pigem "lösutajad"), esitas temagi küsimusi ning tegi tähelepanekuid.

Õhtu jooksul ma temaga lobisema ei sattunud, hommikul kohvilaua taga tema ja Hanneleelega (ta tütar, ka kirjanik) lobises küll, päris tore oli. Nalja täis keskustelu, naeru täis näod.
Tore ju, kui on sääne omainimeselik isik. See ei käi ju sugugi raamatu kohta, kui ütlen, et ühisbussiga Tartusse jõudes tegi tema siis lõpuks ettepaneku ühiseks grupikalliks (Liinakurul bussi väljasõidu eel tehti ka see ettepanek - aeti käed pärani ja öeldi: Grupikalli! -, kuid siis jäi see tegemata, bussisõidu järel oli selle ärategemine ent juba enesestmõistetavam ja ärajäetamatum), aga raamatublogis võib mainida siiski.

Mul oli varem tekkinud kujutelm temast kui sellisest... Noh, Meryl Streepist filmis "Devil Wears Prada": südametu ja nõudlik kirjandus/kirjastusisik, kes loeb massiivselt, magab 6 tundi ja nõuab palju teistelt, aga veel rohkem iseendalt. Seda niimoodi kirjutades tekib tunne, et ega ükski neist punktidest pole väär - ärkabki kuuest või nii (ehkki läheb 22-23st magama), on lugenud tuhandeid raamatuid ja on ka enesestmõistetavalt kriitiline kirjandusmaastiku suhtes, kus puudub kirjastustoimetaja - kus trükki läheb enamjaolt autori esialgne visioon, ilma sisuliste kärbete-kohendusteta.

Ainus vahe selle merylstreepilikkusega (lisaks asjaolule, et ta pole sugugi südametu) on see, et ta ei paista olevat pidevalt närviliselt aktsioonis. Kohv nirisemas kanüüli pidi veeni, kui helistab kolme mobiiltelefoniga korraga ühele-teisele-neljandale kirjanikule, samal ajal kui sõrmed klõbistavad kolmandale kriitilist vastust : "Halb, halb, halb, proovi uuesti!"
Ta ei joo kohvi. Ta räägib kiiresti, aga laadnalt. Naerab südamest, ehkki kohati veidi närviliselt. Kuid see närvilisus pole see prada-nõialik "ahh, ma raiskan siin oma aega, ma ei peaks siin olema!", vaid pigem selline erk närvilisus, mis näib tulenevat, ma'i tea, eneseteadlikkusest? Enesekindel ja natuke eneseteadlik ühtaegu, naerab kergelt kortsus kulmuga, kus suu naerab ja silmad naeravad, aga kulmud ei tea, kas oli ikka päriselt naljakas või mitte ega suudagi ära otsustada.

Kurat, mine tea - satub ta ise veel peale sellele kirjeldusele ja palub maha võtta pool sellest tekstist - milleks portreteerida pooliku tutvuse põhjal sellist vildakat pilti, mis jätab kõigile raamatu lugejatele poole neurootilisema mulje temast kui ta tegelikkuses on...
Eriti kuna teksti lugedes see pilt siiski kaob, sest tekst on iseseisev ja jõuline. Oma süsteemsuses, oma totaalsuses veenev. Sel jutustajal on Häält.

Toimetamisest

Oh, tahtsin ka kirjutada ühest mõttest, millest ta rääkis. Kuidas teistes riikides kirjastused toimetavad raamatuid põhjalikult. Laia avalikkuse ette pääsevad alles raamatute teised või kolmandad variandid - või lausa neljandad-viiendad. Küsimus polegi selles, et autor ei peaks olema hea või et küll nad on vigadest pungil kirjutajad - muidugi on nad head. Kuid lõppeks ei mõõdeta kirjaniku väärtust (väljaroogitud) vigade vähesuse, vaid lõpp-produkti väärtuse järgi. Parima näitleja Oscarit ei anta sellele, kes kõige lühema ajaga saab ideaalse kaadri, vaid sellele, kelle filmivariant tuleb kõige suurepärasem.

Kirjeldas Kaldmaa, kuidas välismaal on mindud põhjaliku toimetamise teed, aga Eestis on autor jäetud tegutsema suhteliselt omapäi ja suhteliselt pimesi.
Kaldmaa ootas toimetajalt Jan Kausilt, et äkki temalt tuleks lõpuks üks punaseks toimetatud tekst. Paljulugenud ja stiiliteadlik inimene ometi. Sai hoopis kommentaari: aga kus on see Meryl Streepi tekst? Paneme selle ka sisse! Nii et ei mingit (või siis ebamainimisväärselt vähe) rookimist, muudatusettepanekuid, järelemõtlemisi, hoopis täiendus ühe jutu näol. Siis keeleparandused. Ja suht kohe trükki.

Eestis pole veel seda stiiliteadliku inimese teadlikku kriitilist toimetamist. Paljulugenud ja võtteid teadva lugeja julgeid soovitusi.
Muidugi, miks ei võiks ka jääda praegune Metsik Lääs ja "autor on oma teksti suurim autoriteet" ja kõikide, ka tõenäoliselt halbade kirjutusvõimaluste demokraatset kooseksisteerimist - kuid mingit teadlikku vastastikku arutamist võiks ikkagi võimaldada või tekitada. Sest need raamatud ei tohiks sündida omapäi. Autori missioon ei tohi jääda egoistlikuks enesenäitamiseks, teisedki võiks osaleda kultuuriloomes, kultuurimaastiku kujundamises.

Ega noh. Samas tundub, et ehk on mingid uued tuuled puhumas. Püütakse näiteks Värskes Rõhus põhjalikumad olla selles küsimuses. Ja on inimesi, kellest kujutan ette, et nad suudaks seda teha, millest Kaldmaa rääkis. Johanna Ross on esimene nimi, mis pähe turgatab, nii toimetamiskogemuse kui ka arvustuste pinnalt. Aga ka teised. Neid ikka on.

PS!
Sügisest alates hakatakse välja andma toimetajaauhinda.

Margaret Atwood "Teenijanna lugu"

7/10

Düstoopia. Ühe naise tagantjärele jutustatud kirjeldus eluolust osana ühe komandöri haaremist.

Ilmselt ei jäta selline ühelauseline kokkuvõte õiget muljet romaani üldilmest. Kuid ma teen mingid plussid-miinusid jälle.

+ Suurepäraselt on välja kirjutatud düstoopiline klaustrofoobia
+ Mingist hetkest alates päris huvitav

+/- Keeletundlikkus - peab ikkagi lugema algkeeles

Nii, aga enne kui ma asun parandama toda ühelauselist kokkuvõtet, paari sõnaga teosest ja selle taustast:
1987. aasta raamat (nii et minu sünniaasta), kandideerinud mitmele ulmeauhinnale, võitnud mitu: pälvis A.C.Clarke'i ulmeauhinna, nomineeris Hugole ja Nebulale.
Hiljem tehti sellest film. Vist mitte üks neist "sellest me ei räägi"-filmidest, seega pole ei kuulus ega kurikuulus. Aga on olemas.

Üks parimaid düstoopilisi jutustusi, mida olen lugenud.
Enamasti läheb indiviid kaotsi -toopia raamatutest. Utoopiad kritiseerivad pärismaailma, düstoopiad suuresti kritiseerivad utoopiate totaalsust ("Hea uus ilm", mida lugesin 12selt või nii, näis mulle täitsa sümpaatse utoopiana - mind seal kritiseeritud vabadusepuudus ei seganud, näiteks, ja selle ühiskonna laitmatu toimimine ei morjendanud.)
Atwoodil on esilplaanile tõstetud üksikindiviid ja tema lugu.

Kolmel ajaliinil (varasem elu, esimesed kuud pärast kinninabimist ning nüüdishetk) räägitakse lugu naisest, kes töötab teenijannana (pmst võimuvastase orjana) ühe komandöri territooriumil.
Komandör kuulub usuhullude võimuhaarajate sekka, kes püüavad taastada harjumuspärased võimusuhted, seda peaasjalikult meeste-naiste vahel. Ja teenijannana peab ta aitama iivet tõsta komandöri abiga.
Telereid-raamatuid pole, ühtki vaba pinda kehal ei tohi näidata.
Mõni ütleks, et see kõlab nagu islamiäärmuslus.
Ja teenijannana peab ta aitama (kõigi teiste omasuguste seas) iivet tõsta komandöri abiga.

Nii et tegelt on raamatu kirjeldamine seekaudu, et kasutan sõna "haarem", natuke ekslik. Mis parata - tekkis esimese muljena selline impulss.
Ühesõnaga, tegelt pole tegemist haaremiga - see on suts liiga meeleline sõna. Laste sigimise nõue on pigem nagu mingi naiselike ürgnõue, mida komandör ja temataolised nõuavad peategelaselt, kes on muidu harjunud olema vabameelne 21. sajandi inimene.

Soovitaja ütles, et "Pime palgamõrvar" läks aeglaselt, aga see läks üsna kähku, no mõne tunniga võiks läbi saada. Mul ei läinud. Ei ole ta kirjutatud niimoodi lippama - aga võib ka olla lihtsalt klaustrofoobses kirjutuses. Tema ümber olid inimesed ja ta pidi järgima miljonit vormelit, aga kuidas ta ikkagi kõiges kahtlema pidi! Kõiges oli ta nii üksinda.

Kuni ta enam ei olnud.

Selline paranoiline klaustrofoobia ei õnnestu esimese maailma turvalisusega harjunud inimesel. See oli kirjutatud Thatcheri võimuperioodil - sarnaste impulsside najal ja samas riigis kirjutas Alan Moore oma "V for Vendetta", mis on võib-olla mu lemmikdüstoopia (nüüd mõtlema asudes on Moore'il neid päris palju. Ta olekski nagu düstoopiakirjanik. Huh.)

Kahju ainult sellest, et lugesin seda eesti keeles. Näib ikkagi olevat väga keeletundlik raamat. Pidevalt jäin mõtlema, kuidas see või too siis originaalis välja nägi. Paljudel juhtudel oli see ka selgelt välja loetav.
Võib-olla ei tarvitse süüdistada tõlkijat. Või mõnes kohas ehk siiski? Pole ent raamatut käepärast, nii et ei hakka näiteid otsima.
Praegu loetavat romaani "Jonathan Strange & Härra Norrell" see keeleküsimus ei mõjuta eriliselt, on loetav ja lõbustav küll. "Handmaid's Tale'i" taolist üsna poeetilist ja selgelt üleni ingliskeelset teksti see siiski mõjutab ja arvan, et liigagi.

Joris-Karl Huysmans "Äraspidi"

6/10

Ühe erakliku esteedi kirjeldused-heietused kunstist, kultuurist, kirjandusest, parfüümidest, seksuaalsusest, liiderdamistest jne.

Huysmans on alati olnud üks neist ähmaselt tuttavatest nimedest Prantsuse kirjanduses, millele pole seni osanud leida mingit emotsionaalset vastet, kuivõrd tegemist on millegi obskuursega. Paar aastat tagasi tõlgiti see aga eesti keelde (suurepärase tõlkega ja näib, et paljude meelest teose ilmumist õigustava saatesõnaga Leena Tomasbergilt) ja lõpuks on ähmane nimetutvus realiseerunud ühe lugemiskogemusena. Millisega, sellest siis loomulikult allpool.

Taustainfot ja huvitavaid mõttekillukesi olen eelkõige võtnudki järelsõnast, nii et tuleb korrata - väga hea ja põhjalik tekst, mis ulatab lugejale kandikul romaani tähtsuse maailmakirjanduses. Peeter Helme on lausa kirjutanud, et võib-olla olnuks parem, kui saatesõna olnuks eessõna, sest tekst ise lihtsalt ei olevat nii põnev. Loomulikult on see maitse küsimus - aga seda, et tegemist on tibake igavavõitu teosega, mis omal ajal šokeeris, aga praegu mitte enam kuigivõrd, on väitnud ka teised. Ja kui mõned põnevamad mõttearendused ja intrigeerivamad provotseerimised välja jätta, olen ma selle üldhinnanguga üsna nõus.

Õigemini, lugemiselamuse intensiivsus ei tõusnud kuskil päris peadpööritavaks, kohati soovisin, et oleksin võimeline jätma lõike lõpuni lugemata, suuteline lehekülgi lapata, samas oli huvitavat ja ainulaadset piisavalt, et lugemiselamus õigustas end rohkem kui küll.

Tavalugeja jaoks on romaani "Äraspidi" näol eelkõige vast tegemist selle romaaniga, mille lord Henry annab Dorian Grayle, et see õpiks end korralikult ära rikkuma. Olles nüüd teost lugenud, näib romaani lugemine selles võtmes kuidagi vildaka lähenemisena.

Romaani alguses kirjutatakse sellest, kuidas kunagi väärikas aristokraatlik suguvõsa des Esseintes on mandunud pea viimseni, neist on järele jäänud vaid üks haiglasevõitu noormees, kes on maapealse elu liiderdamiste karika tilgatumaks joonud. Ta otsustab kolida linnast välja, ühte maamõisa, ja elada eraklikku elu.

"Äraspidi" on tema muljetest erakuna, püüust luua oma kodus kirgast kunstipärast elamist, püüust leida kirjandusest (algul antiikladina, seejärel prantsuse) mingeid tõelisi suurväärtusi (mida leiab kõige rohkem Baudelaire'i näol) ning püüust saada mingeid võrreldamatuid tajuelamusi. Oma kaasajal tunti seda romaani kui "dekadentsi piiblit". Sellise määratluse vastu pole midagi, mind ainult segas, et Oscar Wilde näib seda oma ainsas romaanis kasutavat kui mandumise õpikut. See näib mulle möödalugemisena.

Kuivõrd teoses on palju irooniat, on raske öelda, kustmaalt on tegemist tõsimeelse kunsti- ja kirjanduskriitikaga, kustmaalt lihtsalt sellealase mänguga. Ent mida rohkem oli selles mängu, seda huvitavam teos ka oli. Esimene peatükk, mida lugedes tajusin, et tegemist on tõepoolest millegi erilisega, oligi peatükk, milles des Esseintes mainib, et ta ei suuda välja kannatada ladina keelt ja kirjandust - millele järgneb lähes kõigi olulisimate antiikkirjanduse autorite analüüs, eelkõige aga nende sarjamine maapõhja kõiksugu stiilieksimuste eest.

Nii on Vergiliuse heksameetrid "plekise kõlaga" ja "õõnsalt kumisevad" ning "lohistasid oma liitriviisi välja mõõdetud sõnade kvantumeid pedantlik-kuiva prosoodia ranget ettekirjutust mööda". Nii tekitab temas vastikust Horatiuse "elevandigraatsia, selle parandamatu mühkami vadin, vana klouni edvistamine kivinenud nilbustega". Või siis Caesar: "pedandi purupõuasus, märkmesedeli steriilsus, uskumatu ja ebasünnis kõhukinnisus". Ja niimoodi põhimõtteliselt terve peatüki vältel. Kriitika ohvrite sekka ei satu Petronius ja tema "Satyricon", mille juures ta näib väärtustavat sedasama, mida võiks väärtustada naturalistliku väärtteose juures - "Tena oli teravapilguline jälgija, peen analüüsija, oivaline maalija; eelarvamuste ja põlguseta kirjeldas ta rahulikult Rooma igapäevaelu, kujutas "Satyriconi" väikestes nobedates peatükkides oma ajastu kombeid."

(Järelsõnast loeb välja ühe asjaolu, mis teeb selle peatüki veel kraadi võrra põnevamaks - et suures osas on kritiseeritud teosed ajavoogudesse kaotsi läinud. Des Esseintes on lugenud ja muljetab teoseid, mis pole kättesaadavad enam kellelegi. Ent seda on vaja, et ilmestada kaht asjaolu des Esseintes'i kohta: esiteks, ta on ülikriitiline ja teiseks, ta võiks olla võimatuseni erudeeritud.)

Kui ta hakkab pärast sedasama tegema Prantsuse kaasaegse kirjandusega (romaani kirjutamise tänapäev siis), muutub kriitika ent hambutuks. Kui ladina kirjanduse ülevaate puhul on tegemist peaaegu et Thomas Bernhardi stiilis pea viimseni rahulolematu kriitikuga, kelle ilkumine on müstilisel moel isegi äärmiselt naljakas, kohati liigutav, aga kordagi mitte igav, siis prantsuse kirjandust kommenteerib ta nagu Huysmans. Poolnaljakas mask langeb näolt ja asi omandab Tõeliselt Igiväärtusliku Otsimise murelikku tõsidust.

Mitte et see tõsidus oleks kuidagi halb. Nagu Kristiina Ehin loovkirjutamises ikka rääkis, kirjutades võiks proovida haarata teemadevälja Armastus-Surm. Praegusesse konteksti sätituna: Surm üksi oleks nihilistlik irvitus kõige üle - kui autor ei suuda ennast hetkekski tõsiselt võtta, siis kuidas suudaks seda lugeja? - ning Armastus üksi oleks lääge evangeelium mingile üheplaanilisele armastavale jumalale. Huysmansi puhul saab irvitada küll siin-seal, aga samas on näha seda missioonitunnet.

See missioonitunne - vajadus leida midagi tõelist, igikestvat ja ammendamatut - on sedavõrd vastuvaidlematu, et sunnib meenutama tema kaasaegse Jules Barbey d'Aurevilly väidet, et "Äraspidi" autoril ei ole muud valikut kui püssisuu või risti jalam. Ühelt poolt on peategelane paroodia mingit sorti tegelasest (mujalgi maailmakirjanduses parodeeritud Robert de Monteisquou), teisalt kirjeldab autor mõnes peatükis heietamisi Huysmansi enda keerulist suhet Jumalaga. Ja pärast seda teost saigi temast mingi hetk veendunum usuinimene.

Ma siiski Tõsisel des Esseintes'il ei peatuks - mind paelus tunduvalt rohkem narritav ja eneseirooniline pilk. Õigemini, vast mitte siiski eneseirooniline, vaid des Esseintes'i suhtes irooniline. Sest tuleb korrata, et peategelasel pole ühest alter-ego autori enda näol. Võib-olla oli Huysmansi ennast esialgu tajuda mingite hoiakute või väärtushinnangute või arusaamade poolest, kuid des Esseintes jõuab need seisukohad keerata üle vindi ja muuta naeru- (või vähemalt naeratus-)väärseks.

Näiteks esitab Huysmans väiteid kunstlikkuse kiituseks - "Kunstlikkust muide pidas des Esseintes inimvaimu tähtsaimaks tunnusmärgiks." ja "/.../ loodus on oma aja ära elanud. Ta on rafineeritud vaimu valvsa kannatlikkuse oma maastike ja taevalaotuse tülgastava ühetaolisusega lõplikult ära tüüdanud." ja "Pealegi pole ainsatki kõigist tema nii peeneks või ülevaks kiidetud leiutusist, mida inimvaim ei võiks luua; ühtki Fontainebleau' metsa, ühtki kuupaistet, mida elektrivalgusvihkudest üleujutatud dekoratsioonid ei suudaks edasi anda; ühtki koske, mida hüdraulika ei võiks äravahetamiseni järele aimata; ühtki kaljut, mida papjeemašee ei suudaks kopeerida; ühtki õit, millele hinnaline taft või õrnavärviline tapeet järele ei jõuaks". Näib, et kui oleks kaks koske, millest üks on kunstlik ja teine looduslik, oleks esimene siiski ülevam, sest on inimkätega valmistatud, on tahtlikult loodud, on kunstlik.

Samas satub peategelane pea jaburalt vaimustusse sellest, et romaani lõpus on ta tervis sedavõrd käest ära, et ta on võimeline toitaineid omandama üksnes klistiiri abil. "Protseduur õnnestus ja des Esseintes pidi tahes-tahtmata end sõnatult õnnitlema selle  sündmuse puhul, mis mõnes mõttes kroonis eluviisi, mille ta oli endale kujundanud; tema kunstlikkuseihalus oli nüüd, ilma et ta seda soovinud oleks, kõrgeimal astmel teoks saanud; kaugemale minna polnud võimalik; sel viisil toidu manustamine oli kahtlemata ülim hälbimus, mida oli võimalik toime panna." (183) See pole lugedes ilmselt haha-naljakas, kuid jääb meelde millegi jabura ja naeru väärivana.

Selles romaanis on mainimisväärset veelgi - kuidas jõudsin ma oma arutluses siiamaani, kiitmata lõhnapeatükki? See on ju Süsskindi "Parfüümi" järel või ehk lausa selle kõrval üks mõjuvamaid lõhnaentusiasme, mida ma lugenud olen. Peatükk erinevatest kokteilidest, mida ta tajub erinevate orkestripillidena, on võib-olla üks parimaid sünesteesia esinemisi maailmakirjanduse ajaloos - vahel meeldib talle pitshaaval mekkida keele peal terveid sümfooniaid. Kahju oli lugedes ka kilpkonnast, kelle kilbi külge pandi raskeid kristalle, mis tegid kilbi väljakannatamatult (ja lausa surmavalt) raskeks. Ent selle kõige kõrval soovisin ära mainida kõige huvitavama liiderduse, millest peategelane tüdida võinuks - üht naisakrobaati nähes tajub ta tolle mehelikkust, siis tajub oma naiselikkust ja hakkab fantaseerima suguühtest, milles tema oleks põhimõtteliselt naine ja teine mees. Võib-olla pidanuks just viimatimainitud katkend mõjuma provokatsioonidehimulisele ja riivatuste entsüklopeediat sirvivale Dorianile? Sellised liialdushetked jäid siiski üsna ebaolulisteks pilguheitudeks selle tõeliselt puhta ja jääva otsimise kõrval, mida valdasid kirjandus- ja kunstianalüüsid.

Raymond Carver "Üks hea asi"

7/10

Lühinovellid Ameerika äärelinnas elavatest peredest ja mingist raputusest, mis tekitab igapäevaelu suhtes mõra.

Oli siuke novellikogu, mis sisaldab ka juttu "What we talk about, when we talk about love" - samanimelise näidendi lavastas ka meeleheitel peategelane 2014. aasta parima Oscariga pärjatud filmis "Birdman".

Tekkis uudishimu.

Kui tahta piirduda märksõnadega - selliste sisemiste märksõnadega, mis autori nime edaspidisel kuulmisel hakkavad tekkima -, siis tuleks öelda, et maailm onselline äärelinnaidüll nagu Stepford Wives'is - mees, naine, stabiilne töö - ja tegevus hakkab pihta selle maailma pragunemiskohtades.

On pereisa, kes läheb lahendama mingit poja tüli selle sõpradega - ja läheb kaklema teise poisi isaga. On mees, kes kuuleb naise kunagisest petmisest ja läheb jooma. On seltskond, kes arutleb veiniklaaside taga seda, mis õigupoolest on armastus (vastus: see on see, kui oled 65 aastat vana, kogu kere kipsis ja sul tekib depressioon, et Sa ei näe silmanurgastki oma naist. Noh, miks ka mitte selline definitsioon...)

Võimsaima elamuse tekitas novell, milles oli enim groteski:
ema tellib poja sünnipäevapeoks tordi. Poiss saab autolt tabamuse ja läheb haiglasse. Unarusse jäetud pagar helistab vanematele - aga kuna ta ei jõua selgitada enamat kui "Ega te pole unustanud [Poisi nimi]'e?", siis mõjub see murelikele vanematele haiglase sadismina. Äkki helistab lausa minema kihutanud autojuht?
Haiglas viibivate vanemate kogemuse kirjeldus on väga põhjalik ning mõjub autentselt. Olukord pagariga on teose kese, a haiglavärki on kirjutatud sedavõrd hästi, et pagar võinuks ka olemata jääda. Sellest oleks piisanud. Ja kuna oleks piisanud, oli pagariosa selle võrra hiilgavam. Sest kirjutamist ajendav peaidee võiks jääda osaks ansamblist, mitte esileulatuvaks solistiks teose muljete koosseisus.

Kaks viimast märksõna: hemingveilikult mehelik lühike stiil ning soe südamlikkus. Tagantjärele mõeldes oli see viimatimainitu puhtal kujul vist ainult ühes novellis, a mõned jämedad järeldused tekivadki pisikestest pilkudest.

Natuke pani mõtlema teemal: kas see teos on võtmeks selle juurde, miks pole USA kirjanikele nüüd tükk aega Nobeli preemiat antud?
Oli keegi kuskil põhjendanud, et neil ollakse kultuuriliselt eraldutud, tegeldakse maailma nabaga ja teemade väli jäävat ahtakeseks...
Mul nii laiu teadmisi pole nende kirjandusest, aga Carverit lugedes jäi mulje, et Tennessee Williams kirjutas ju kah selliseid, "A Streetcar Named Desire" ja veel mõned. Mingi selline vaib oli ka Updike'i raamatus mingis. Nii et mingi ameerika kirjanduse äärelinnastumise elamus mul nagu on.

"Ameeriklane, kes väärib Nobeli"-nimekirja üks enimloobitud nimesid on Philip Roth - et näe, tema on andekas kirjanik. Tema põhiteose nimi on "Ameerika pastoraal".

Haruki Murakami "Kafka mererannal"

9/10

Kaks lugu, ühes põgeneb 15-aastane poiss kodunt, kannustatuna ühest ettekuulutusest, teises on üks sõja ajal rumalaks jäänud mees, keda sunnib liikuma midagi instinktiivset. Asjasse on segatud üks mõrv (kes tapetakse ja kes tapab?), üks armastus (poiss ehk minategelane armastab, aga keda täpsemalt?),
lisaks mängud müütidega, eelkõige Oidipuse müüdiga.
Suurepärane teos, mis kannab jaapanlikku vaimsust ja astub dialoogi lääne kultuuriga.

Mina ja Murakami:
Olen Murakamilt lugenud seni kaht raamatut.
Ta tundub olevat üks neist kirjanikest, kellel pole Seda Raamatut, mida kõik teavad - mis on märk stabiilselt heast kirjanikust, kelle kõik raamatud on kellegi lemmikud, aga ükski pole see ülekaalukas enamiku.
Arvasin pikalt, et "Kafka mererannal" võiks olla See Raamat - ma ei saanud veel võtit tema populaarsusele "Norra metsast" ega tema jooksmisraamatust. Olid head küll, aga mitte sedavõrd, et anda alust iga-aastaseks nördimuseks, et "näete, jälle ei saanud Nobeli". Ei olnud päris "vot, niimoodi kirjutab XX sajandi tuntuim Jaapani kirjanik"-headusega.
Mingis mõttes võiks ju tema "IQ84" olla hoopis See Raamat, kuna tegemist on tüseda teosega ja sellise stabiilselt hea kirjaniku puhul võiks ühes hääs paksus raamatus sisalduda kõik need olulisemad hoiakud, mida ta edastada tahab.
Nii nagu Hayao Miyazaki ühetedest animatsioonidest leiad ühed tema tüüpkarakterid, teistest teised, aga kõik koos on tõenäoliselt ainult "Nausicaä of the Valley of the Wind" mangas.
(Ja ilmselt saab ka miljonisõnane "Jerusalem" pmst olema The Definitive Guide to All of the Tricks of the Trade of Alan Moore.)
Kuid ikkagi oli tunne, et "Kafka mererannal" lugemine oleks vältimatu, kui Murakamist pilti kokku panna. Et isegi IQ84 ja "Norra metsa" lugemise järel poleks veel selget sotti Murakamist, sest "Kafka mererannal" on veel lugemata.
 Järelsõna järgi näib, nagu hoopis "Norra mets" olevat tema armastatumaid teoseid. Ja teda peaasjalikult tuntavat fantastilisemate romaanide järgi - mispuhul "Kafka mererannal" olla nagu vahelüli kahe vahel. Ja näedsa - nüüd on tunne, et ühe fantastilise teose kaugusel olen veel sellest, et temast mingit terviklikku muljet moodustada.

"Kafka mererannal":
Mida teeb raamat hästi: hoiab enda kütkeis. Haarav lugemine, ei saa nagu pooleli jätta. See võiks küll olla üks neist, mis öölaual puutumatult seistes hakkab sügelema.
 Aga see pole selline põnevus, mis näiteks Dan Brownil "Da Vinci koodi" lugemisel. Pigem tekitab ta lugedes mingi tühjustaju, mida iga leheküljega püüad täita. Kuna stiil on sedavõrd ladus, siis see lähebki lennukalt, ja ega see polegi nüristav kogemus, sest on ju kõik see kultuuride kompott, mida ta rakendab, millega ta mängib, mis kõik endaga kaasa viivad. Kultuuride ja mõnede filosoofiliste heietuste ja...
ja lõpuks on ikkagi see, et see tühjustunne ei täitu täielikult. Sest autori eesmärk pole õpetada kedagi. Tema eesmärk on kirjutada neid oma väga huvitavaid jutte. Ja see õnnestub.

Noh, võib-olla mõjutas lugemist ka see, et Sven, kes olla kunagi olnud tohutus vaimustuses, oli ka öelnud, et võib-olla ei saa Murakami ise ka päris hästi aru, mida ta teeb või milleks.
Sest on fantastilist realismi a la "Sada aastat üksildust", milles iga fantastilise liialduseni minev moment on metafoor - kas irooniline või mitte, aga poeetiline ja intellektuaalne. Murakamil on aga tegelased, kes kõnelevad kassidega ja on vestlus ühe Johnny Walkeri näolise teispoolsuse olendiga - asjad, mis on kirjutatud seepärast, et oleks tore, kui oleks raamat, kus on sellised asjad olemas.

Muidugi on raamatus ka omad intellektuaalsused - metafüüsilised arutlused ja ka mõned tsitaadid Hegelilt - kuid needki paistavad olevat pigem meelikõditavad või meeleolu tekitavad. Need on vahendid nii üksilduse poeetika (mingi poolikuks jäämise tunne, mida raamatul õnnestub süstida lugejasse) ning ka murakamiliku lummavast fantastilisuse teenistuses. Sest üks asi on Hegeli tsitaat, teine asi on see, kui seda räägib kaunis prostituut selleks, et mehe ejakulatsiooni edasi lükata.

Seksist ja seksuaalsusest rääkides - tegemist on võib-olla kõige erootilisema raamatuga, mis ma lugenud olen. Seksistseene endid ta pikalt ja vulgaarselt ei kirjelda, kuid pinget seksi eel kirjeldab ta paremini kui nii mõnigi teine. Lugedes läheb õhk paksuks sellest ootusärevusest.

Selles mõttes võiks ta kas või olla raamat, mida lugeda enne linna peale minekut. Mille meelsusega püüda võrgutada noori neide. Mille meelsuses püsides taluda väärikalt kõiki antud korve. Ja mille üksildustundes tajuda, et Murakamil on õigus inimese ja maailma suhte osas.

Paolo Giordano "Algarvude üksildus"

8/10

Tekst sisekaanel:

Paolo Giordano sündis blabla
raamat pävis Itaalia tuntuima proosakirjanduse auhinna Premio Strega (kõigi aegade noorim laureaat - 26-aastselt vist)
elukutselt füüsik.
Romaan: kahe noore inimese kujunemislugu. Mõlemad on üksiklased, kes ei oska ümbritseva maailmaga kohaneda, mõlema elu ja saatust määrab suuresti lapsepõlves juhtunud trauma. Matemaatik Mattia arvates on tema ja Alice hingelt ja olemuselt väga lähedased, tegelikult nagu üksildased algarvud, mis jaguvad vaid ühe ja iseendaga. Nad elavad oma paralleelseid elusid, ent päriselt kokku ei saa iialgi.

Elukutselt füüsik - nagu Madis Kõivgi.

Tema füüsikuks olemine tõenäoliselt ei mõjuta midagi. Või mõjutab just kõike - aga individuaalsel pinnal. Määrab kogu tema eluteed ja kirjanikuhäält, aga meie mingit alternatiivi lugejatena ei tea, nii et ega meie ei saa selle kohta mingeid järeldusi teha.

See, et ta on füüsik, ei luba teha mingeid üldistusi.

Suurepärase stiiliga kirjutatud - mingil tasandil nagu täiuslikult, sest lugedes näen, et on täpselt ideaalsel määral öeldud ja ütlemata jäetud ja vestluste paljastavus (okih, võib-olla tegelased võiks vähem jobud olla või rohkem ennast maksma panna, aga see on maitse küsimus).

Aga lugu on suhteliselt väike veel. Ei hõlma seda kõike.

Kirjutab üksildusest. Kahe inimese jagatud üksildusest.

Rääkis Sirel Heinloo loengus sellest, kuidas Tomas Tranströmer ja - kas minu ja sinu üksildustunne on sama? Kui ma räägin oma üksildusest, kas sa tead, millest ma räägin? Sul on aimu, aga kas sa tead?
Ei, mitte nii pretensioonikalt, mitte nii kunstlikulikus mõttes. Vaid pigem et - kas kahe inimese üksildustunne saab üldse kunagi olla võrreldav?
Sest - ja sellesse ta nii põhjalikult ei lasknud, aga laskis aimata - üksildustunne on mingis mõttes kõige individuaalsem tunne. Oh, igaüks teab, kuidas armastus sõltub miljonist tingimusest - kuidas võrrelda reboundi, mis on kujunenud suureks armastuseks, mingise ühtäkki-kiindumusega jne, on kah justkui väga tingimustest sõltuv ja situatiivne jne.
Aga üksildus ... kõik kuidagi reageerivad oma üksildusele. Ja kõigi üksildus suhestub kõigi nende sõprade ja tutvusringkondade intensiivsusega. Või isiku enda suhtlusintensiivsusega. Minu 3 nädalat üksindust on hoopis teine kui sinu 3 nädalat üksindust - ja kuidas üksildus kui emotsioon siia puutub,see on iseküsimus.

"Algarvude üksilduses" justkui mängitakse jagatud üksilduse küsimuse teemal. Ja see on tore.

Aga eelkõige kirjutas sellest Eda Ahi, vist Värskes Rõhus. Ja kirjutas kenasti, andis taustasid, kirjutas vaimustust. Ei rääkinud keelenäpukatest - ja see on ehk ebaviisakas ka, aga ikkagi jama, neid leidus.

Lugemishoo poolest nagu mõni detektiivikas. Ja oli ladus ja lugejasõbralik ja enesestmõistetav tekst. Ei pakkunud väljakutset. Selline kõrg- või vähemalt väärtkirjandus (sest seal on vahe), mis on jälle mõnuga ja ludinal loetav. Aga kui loetud, siis natuke tekib küsimus, et kas see on siis enim.
Vähemalt mul tekkis veidi.
 Stiil oli nagu igasuguste ajajärkude stiilinäidete lõppvariant, igasuguste stiilikatsetuste parim resultaat (nagu see miski, ainult et lippavam; nagu too miski, ainult et rohkem uudishimu utsitavaid ütlematajätmisi - ja nii edasi),
aga see polnud tingimata veel kellegi suurim, tähtsaim, unustamatuim teos.
Nii et see väike asjake jäi veel saamata.

Aga täiesti soovitatav, ülimõnuga loetav, kõigile jagatav.

Fernando Namora "Pühapäeva õhtupoolikul"

8/10

"Autorist" järeltekst:
... on portugali nüüdiskirjanduse tuntuim ja tõlgituim autor (1984. aasta seisuga).
Kirjutas esimese neorealistliku romaani portugali noorsoost.
"Pühapäeva õhtupoolikul" on portugali kuuekümnendate aastate kõige populaarsem romaan.

Ühesõnaga:
kui nüüd mingi portugallasega kokku saan, siis on mul vähemalt üks teos, mida olen lugenud.
Mille kohta ta ütleb üht kahest: ta kas pole seda lugenud või arvab ta, et see raamat selleks, aga portugali kirjanduse go to tekst on hooooooopis X, kas ma Xi olen lugenud?

Aga ma ei võtnud seda raamatut lugeda selleks, et mingile rändom portugallasele heameelt valmistada. Sellisel lugemispõhjendusel pole muidugi midagi halba - ikka oleks hea näha ühe, teise, kolmanda suur- või väikeriigi tähtteoseid, aga ka seda, et näed lihtsalt hooopis erinevatelt kirjutustasanditelt tekkivaid suurepärasusi, mis pole mõeldud omavahel haakuma.

Ei, ma võtsin selle raamatu, sest tahaks nagu kirjutada arvustust ühe kirjaniku raamatule. Tolles oli mingi pettumine maailmas, mingi meeleheide, mingi mõttetuse taju või isegi midagi melanhooliasegust või midagi kannatavat, millest tahaks kirjutada. Arvasin, et "Pühapäeva õhtupoolikul" sisaldab ka neid märksõnu - ja sisaldaski. Kuid oli ühtlasi väga tugev kontrast - mis oli raamatut alustades just täpselt see, mis ma otsisin, sest aitas kenasti eritleda tolle meeleheite erijooni.

Kuid poole lugemise pealt avastasin, et jäin seda praegust lihtsalt lugema. Kahjuks (või õnneks?) juhtus, et jäin seda praegust lugema raamatu enda pärast, ei osanud enam otsida neid üks-ühele seoseid tollega (või, mis tähtsam veelgi, vastandusi). Kasutegur läks kaduma, meelelahutusfaktor võidutses. X-faktor.

Stiili poolest võrdleks mingite selliste sõnatäpsete ja üliapollooniliste autoritega ... kelletaolisi mul pole sugugi palju sisemises raamatukogus. Hjalmar Söderberg. Kes veel? (No ja kes see Söderbergki on? Üks täiesti tundmatu tüüp. Ülikuulsatest ülitäpsetest ei tule aga praegu kedagi pähe.) Ja raamatut alustades ohkasin korra kergendunult, sest sellele eelnev eelmine oli just selline räpakas, dionüüsiline, mis pole tavaliselt päris minu thing.

Aga mida rohkem lugesin, seda rohkem see vaimustus leebus.

Raamat on igatahes hea. Tegelased mõnusalt loodud. Stiili täpsus on lahe lugeda, selline ülisõelutud värk tundub olevat (või on kirjutatud nii, et vähe on välja kirjutatud - ainult minimaalne vajaminev).

Mingil tasandil on natuke liiga kramplik miski. Püüdlik originaalsus tegelastevahelistes suhetes. Liiga eneseteadlik tegelastevaheline suhtlemine. "Kas tunnete ennast hästi," küsib mees patsiendilt, aga süstib neisse sõnadesse just piisavalt osavõtmatust, et patsient teab mitte hüppama hakata, raisk. "Tere," ütleb patsient ja jutustaja näeb, et naine lubab endale liiga paljut.

Tegelt aitaks siin konkreetsed näited. Las nad olla.