Fernando Namora "Pühapäeva õhtupoolikul"

8/10

"Autorist" järeltekst:
... on portugali nüüdiskirjanduse tuntuim ja tõlgituim autor (1984. aasta seisuga).
Kirjutas esimese neorealistliku romaani portugali noorsoost.
"Pühapäeva õhtupoolikul" on portugali kuuekümnendate aastate kõige populaarsem romaan.

Ühesõnaga:
kui nüüd mingi portugallasega kokku saan, siis on mul vähemalt üks teos, mida olen lugenud.
Mille kohta ta ütleb üht kahest: ta kas pole seda lugenud või arvab ta, et see raamat selleks, aga portugali kirjanduse go to tekst on hooooooopis X, kas ma Xi olen lugenud?

Aga ma ei võtnud seda raamatut lugeda selleks, et mingile rändom portugallasele heameelt valmistada. Sellisel lugemispõhjendusel pole muidugi midagi halba - ikka oleks hea näha ühe, teise, kolmanda suur- või väikeriigi tähtteoseid, aga ka seda, et näed lihtsalt hooopis erinevatelt kirjutustasanditelt tekkivaid suurepärasusi, mis pole mõeldud omavahel haakuma.

Ei, ma võtsin selle raamatu, sest tahaks nagu kirjutada arvustust ühe kirjaniku raamatule. Tolles oli mingi pettumine maailmas, mingi meeleheide, mingi mõttetuse taju või isegi midagi melanhooliasegust või midagi kannatavat, millest tahaks kirjutada. Arvasin, et "Pühapäeva õhtupoolikul" sisaldab ka neid märksõnu - ja sisaldaski. Kuid oli ühtlasi väga tugev kontrast - mis oli raamatut alustades just täpselt see, mis ma otsisin, sest aitas kenasti eritleda tolle meeleheite erijooni.

Kuid poole lugemise pealt avastasin, et jäin seda praegust lihtsalt lugema. Kahjuks (või õnneks?) juhtus, et jäin seda praegust lugema raamatu enda pärast, ei osanud enam otsida neid üks-ühele seoseid tollega (või, mis tähtsam veelgi, vastandusi). Kasutegur läks kaduma, meelelahutusfaktor võidutses. X-faktor.

Stiili poolest võrdleks mingite selliste sõnatäpsete ja üliapollooniliste autoritega ... kelletaolisi mul pole sugugi palju sisemises raamatukogus. Hjalmar Söderberg. Kes veel? (No ja kes see Söderbergki on? Üks täiesti tundmatu tüüp. Ülikuulsatest ülitäpsetest ei tule aga praegu kedagi pähe.) Ja raamatut alustades ohkasin korra kergendunult, sest sellele eelnev eelmine oli just selline räpakas, dionüüsiline, mis pole tavaliselt päris minu thing.

Aga mida rohkem lugesin, seda rohkem see vaimustus leebus.

Raamat on igatahes hea. Tegelased mõnusalt loodud. Stiili täpsus on lahe lugeda, selline ülisõelutud värk tundub olevat (või on kirjutatud nii, et vähe on välja kirjutatud - ainult minimaalne vajaminev).

Mingil tasandil on natuke liiga kramplik miski. Püüdlik originaalsus tegelastevahelistes suhetes. Liiga eneseteadlik tegelastevaheline suhtlemine. "Kas tunnete ennast hästi," küsib mees patsiendilt, aga süstib neisse sõnadesse just piisavalt osavõtmatust, et patsient teab mitte hüppama hakata, raisk. "Tere," ütleb patsient ja jutustaja näeb, et naine lubab endale liiga paljut.

Tegelt aitaks siin konkreetsed näited. Las nad olla.