Kätlin Kaldmaa "Väike terav nuga"

7/10

Siin raamat ise (täpsemini, pilt sellest raamatust)

Lühijutud. Natukene maagilised, natukene sümboleist tiined, natuke elulised, realistlikud, hingatavad.

Teemaväline kommentaar: üks väike kollane raamat oli ka "Dorian Gray portrees". See, mille lord Henry annab Dorianile, millest too saab eluõpetust. (Raamat osutus Huysmansi "A rebours'iks".)

Abitu abituriendi avitamine [või mida iganes]

Kas "Väike terav nuga" võiks olla samasugune kollane raamatuke mõnele gümnaasiumipreilile? Alles hakkab käima Levikas ja Kuku klubis oma vanema õe ja selle sõpradega, kuulab nende pajatusi Dostojevskist ja Lermontovist ja ka mõnest kirjanikust väljastpoolt Venemaad ja isegi loeb neid raamatuid, kuid ei lähe nii õhinasse, ei lähe nii sõnu ja mõtteid täis, ei hakka temas pulbitsema, teiste jutu peale naeratab ja noogutab enam-vähem nõusolevalt. Neis raamatuis miski mõjub talle, loomulikult mõjub - vürst Mõškini komme Teietada kõiki meeldib talle, kuid ta ise seda ei teeks, sest see on üks neist pisiasjadest, mida ta hindab distantsilt. Nagu nii palju muud kõigis neis raamatutes, mis neid sõpru elevusest õhinale ajavad.
Ta vanema õe sõbranna ulatab talle selle raamatu. Siin pole Mõškinit ega Petšorinit, aga võib-olla leiaks meie nimetu gümnaasiumipreili endale siit midagi.
"Mingeid muid huvitavaid karaktereid?"
Vanema õe sõbranna raputaks nagu pead.
Meie nimetu gümnaasiumipreili loeb selle läbi.
Ah, aga mis mul sellest - ma ei saa väita, et iga viimne kui gümnaasiumipreili või iga abiturient või  siis lausa, et igaühe sisemine elulävel seisev tütarlaps (ole sa kas pensionieas vanahärra või puberteedis poiss, igaühes meist peitub üks pisike tšikk) leiaks sellest raamatust omale väikestviisi piibli. Võib-olla ei tohiks üldse siinkohal rääkida noortest neidudest - milleks ahendada selle raamatu sihtgruppi, kui see võiks igaühele meeldida?

Aga mingi sisemine impulss kiskus jälle sinnapoole, et selle raamatu intiimsus mõjub kõige kirkamalt neile, kes tajuvad end kõige ehedamalt adressaatidena. Et see kõnetab neid, kes tajuvad end kõnetatavana.
Piisav, et mõjuda kõigile, seda igatahes, aga vast tunneks naised enim, et mõeldud siiski neile.
Täpsustagem, et adressaat pole noor neiu - kuid kirjaniku jutustuslaadis on sellise rabamise potentsiaali, mis võiks ju mõjuda noorele. Oh, kuidas seda potentsiaali on. Ja sooliselt on see eelistatav lugemisgrupp kah määratletud, ehkki mitte piiritletud.

Raamatust endast

Kuidagi lendu tõusnud raamat. Mingis mõttes näib, et salaja palju huvi pakkuv teos. Sosistamisi populaarne. Eesti Kirjanduse Seltsi aastakonverentsi järel ütles ka kursaõde, et kõigi prosaülevaates nimetatud, kirjeldatud teoste seas tõmbas see "Väike terav nuga" ikka enim. Tuligi juurde ja ütles: Vot, seda "Väikest teravat nuga" tahaks lugeda! Eks seda mõjutas asjaolu, et proosaülevaate tegijalt küsiti, mis raamat tema meelest kõrvale nagu jäi, vastas tema, et "Väike terav nuga" vist ei saanud ühtki põhipreemiat, aga pidanuks saama. Pidanuks tõesti.

10 novelli. Mõnda lugedes käivitub märksõna "maagiline realism", mõnes on ehk tõesti midagi sauterlikku (eks autor ise annab kätte selle märksõna), mõnes on iseseisvusvajadus. Mitmes on iseseisvuskihk.
Mitmekülgne, aga läbiva oma käekirjaga. Puhas tekst, roogitud liiasest. Sellisena ei teki seda loe-loe-loe-ja-kao-kirjeldusse-efekti, mida keegi vist enam eriti ei otsi 21. sajandi kirjandusest. Tihedad tekstid. Stiil vihjeline - mõte jääb kohati salapäraseks, idee lõpuni välja ütlemata.

Mis ma ikka ütlen, mida mujal poleks poole paremini ja mõjusama sisseelamisega kirjutatud. Suurepärased jutud. "Kui poisid tulid" sai lausa Tuglase novellipreemia. Raamatu tagakaanele on kirjutatud: Käesoleval kümnendil on Kaldmaast  saanud oma põlvkonna üks tähtsamaid kirjanikke". Selline lause mõjus esiti tiba pretensioonikalt, aga tegelt pole see sugugi vale ju. Sellise autori puhul, kelle iga teose ilmumine on siiski väikestviisi sündmus. Selline autor, kelle puhul proosapreemia žüriid iga teose puhul arvestama peavad ja kelle suhtes on üleüldine lugupidamine, võitku ta midagi või mitte.

Kätlin Kaldmaast Liinakuru näitel

Ja inimesena oli ta väga tore. 

Kätlin Kaldmaa rääkimas Liinakurul, teemaks suuresti "Väike terav nuga". Ees mingi pervert, ärge tollele tähelepanu pöörake.

Üldiselt kui õhtukülalised tulevad Liinakurule, tulevadki nad õhtul hilja, nats enne oma etteastet. Kaldmaa tuli oma tütrega juba alguseks. Ettekannete järel, kui auditooriumile anti sõna (muru peal, puupakkude peal, puu all, päikese käes istuv auditoorium pole vist auditoorium, vaid lihtsalt kuulajad, kui sedagi - ehk pigem "lösutajad"), esitas temagi küsimusi ning tegi tähelepanekuid.

Õhtu jooksul ma temaga lobisema ei sattunud, hommikul kohvilaua taga tema ja Hanneleelega (ta tütar, ka kirjanik) lobises küll, päris tore oli. Nalja täis keskustelu, naeru täis näod.
Tore ju, kui on sääne omainimeselik isik. See ei käi ju sugugi raamatu kohta, kui ütlen, et ühisbussiga Tartusse jõudes tegi tema siis lõpuks ettepaneku ühiseks grupikalliks (Liinakurul bussi väljasõidu eel tehti ka see ettepanek - aeti käed pärani ja öeldi: Grupikalli! -, kuid siis jäi see tegemata, bussisõidu järel oli selle ärategemine ent juba enesestmõistetavam ja ärajäetamatum), aga raamatublogis võib mainida siiski.

Mul oli varem tekkinud kujutelm temast kui sellisest... Noh, Meryl Streepist filmis "Devil Wears Prada": südametu ja nõudlik kirjandus/kirjastusisik, kes loeb massiivselt, magab 6 tundi ja nõuab palju teistelt, aga veel rohkem iseendalt. Seda niimoodi kirjutades tekib tunne, et ega ükski neist punktidest pole väär - ärkabki kuuest või nii (ehkki läheb 22-23st magama), on lugenud tuhandeid raamatuid ja on ka enesestmõistetavalt kriitiline kirjandusmaastiku suhtes, kus puudub kirjastustoimetaja - kus trükki läheb enamjaolt autori esialgne visioon, ilma sisuliste kärbete-kohendusteta.

Ainus vahe selle merylstreepilikkusega (lisaks asjaolule, et ta pole sugugi südametu) on see, et ta ei paista olevat pidevalt närviliselt aktsioonis. Kohv nirisemas kanüüli pidi veeni, kui helistab kolme mobiiltelefoniga korraga ühele-teisele-neljandale kirjanikule, samal ajal kui sõrmed klõbistavad kolmandale kriitilist vastust : "Halb, halb, halb, proovi uuesti!"
Ta ei joo kohvi. Ta räägib kiiresti, aga laadnalt. Naerab südamest, ehkki kohati veidi närviliselt. Kuid see närvilisus pole see prada-nõialik "ahh, ma raiskan siin oma aega, ma ei peaks siin olema!", vaid pigem selline erk närvilisus, mis näib tulenevat, ma'i tea, eneseteadlikkusest? Enesekindel ja natuke eneseteadlik ühtaegu, naerab kergelt kortsus kulmuga, kus suu naerab ja silmad naeravad, aga kulmud ei tea, kas oli ikka päriselt naljakas või mitte ega suudagi ära otsustada.

Kurat, mine tea - satub ta ise veel peale sellele kirjeldusele ja palub maha võtta pool sellest tekstist - milleks portreteerida pooliku tutvuse põhjal sellist vildakat pilti, mis jätab kõigile raamatu lugejatele poole neurootilisema mulje temast kui ta tegelikkuses on...
Eriti kuna teksti lugedes see pilt siiski kaob, sest tekst on iseseisev ja jõuline. Oma süsteemsuses, oma totaalsuses veenev. Sel jutustajal on Häält.

Toimetamisest

Oh, tahtsin ka kirjutada ühest mõttest, millest ta rääkis. Kuidas teistes riikides kirjastused toimetavad raamatuid põhjalikult. Laia avalikkuse ette pääsevad alles raamatute teised või kolmandad variandid - või lausa neljandad-viiendad. Küsimus polegi selles, et autor ei peaks olema hea või et küll nad on vigadest pungil kirjutajad - muidugi on nad head. Kuid lõppeks ei mõõdeta kirjaniku väärtust (väljaroogitud) vigade vähesuse, vaid lõpp-produkti väärtuse järgi. Parima näitleja Oscarit ei anta sellele, kes kõige lühema ajaga saab ideaalse kaadri, vaid sellele, kelle filmivariant tuleb kõige suurepärasem.

Kirjeldas Kaldmaa, kuidas välismaal on mindud põhjaliku toimetamise teed, aga Eestis on autor jäetud tegutsema suhteliselt omapäi ja suhteliselt pimesi.
Kaldmaa ootas toimetajalt Jan Kausilt, et äkki temalt tuleks lõpuks üks punaseks toimetatud tekst. Paljulugenud ja stiiliteadlik inimene ometi. Sai hoopis kommentaari: aga kus on see Meryl Streepi tekst? Paneme selle ka sisse! Nii et ei mingit (või siis ebamainimisväärselt vähe) rookimist, muudatusettepanekuid, järelemõtlemisi, hoopis täiendus ühe jutu näol. Siis keeleparandused. Ja suht kohe trükki.

Eestis pole veel seda stiiliteadliku inimese teadlikku kriitilist toimetamist. Paljulugenud ja võtteid teadva lugeja julgeid soovitusi.
Muidugi, miks ei võiks ka jääda praegune Metsik Lääs ja "autor on oma teksti suurim autoriteet" ja kõikide, ka tõenäoliselt halbade kirjutusvõimaluste demokraatset kooseksisteerimist - kuid mingit teadlikku vastastikku arutamist võiks ikkagi võimaldada või tekitada. Sest need raamatud ei tohiks sündida omapäi. Autori missioon ei tohi jääda egoistlikuks enesenäitamiseks, teisedki võiks osaleda kultuuriloomes, kultuurimaastiku kujundamises.

Ega noh. Samas tundub, et ehk on mingid uued tuuled puhumas. Püütakse näiteks Värskes Rõhus põhjalikumad olla selles küsimuses. Ja on inimesi, kellest kujutan ette, et nad suudaks seda teha, millest Kaldmaa rääkis. Johanna Ross on esimene nimi, mis pähe turgatab, nii toimetamiskogemuse kui ka arvustuste pinnalt. Aga ka teised. Neid ikka on.

PS!
Sügisest alates hakatakse välja andma toimetajaauhinda.