Margaret Atwood "Teenijanna lugu"

7/10

Düstoopia. Ühe naise tagantjärele jutustatud kirjeldus eluolust osana ühe komandöri haaremist.

Ilmselt ei jäta selline ühelauseline kokkuvõte õiget muljet romaani üldilmest. Kuid ma teen mingid plussid-miinusid jälle.

+ Suurepäraselt on välja kirjutatud düstoopiline klaustrofoobia
+ Mingist hetkest alates päris huvitav

+/- Keeletundlikkus - peab ikkagi lugema algkeeles

Nii, aga enne kui ma asun parandama toda ühelauselist kokkuvõtet, paari sõnaga teosest ja selle taustast:
1987. aasta raamat (nii et minu sünniaasta), kandideerinud mitmele ulmeauhinnale, võitnud mitu: pälvis A.C.Clarke'i ulmeauhinna, nomineeris Hugole ja Nebulale.
Hiljem tehti sellest film. Vist mitte üks neist "sellest me ei räägi"-filmidest, seega pole ei kuulus ega kurikuulus. Aga on olemas.

Üks parimaid düstoopilisi jutustusi, mida olen lugenud.
Enamasti läheb indiviid kaotsi -toopia raamatutest. Utoopiad kritiseerivad pärismaailma, düstoopiad suuresti kritiseerivad utoopiate totaalsust ("Hea uus ilm", mida lugesin 12selt või nii, näis mulle täitsa sümpaatse utoopiana - mind seal kritiseeritud vabadusepuudus ei seganud, näiteks, ja selle ühiskonna laitmatu toimimine ei morjendanud.)
Atwoodil on esilplaanile tõstetud üksikindiviid ja tema lugu.

Kolmel ajaliinil (varasem elu, esimesed kuud pärast kinninabimist ning nüüdishetk) räägitakse lugu naisest, kes töötab teenijannana (pmst võimuvastase orjana) ühe komandöri territooriumil.
Komandör kuulub usuhullude võimuhaarajate sekka, kes püüavad taastada harjumuspärased võimusuhted, seda peaasjalikult meeste-naiste vahel. Ja teenijannana peab ta aitama iivet tõsta komandöri abiga.
Telereid-raamatuid pole, ühtki vaba pinda kehal ei tohi näidata.
Mõni ütleks, et see kõlab nagu islamiäärmuslus.
Ja teenijannana peab ta aitama (kõigi teiste omasuguste seas) iivet tõsta komandöri abiga.

Nii et tegelt on raamatu kirjeldamine seekaudu, et kasutan sõna "haarem", natuke ekslik. Mis parata - tekkis esimese muljena selline impulss.
Ühesõnaga, tegelt pole tegemist haaremiga - see on suts liiga meeleline sõna. Laste sigimise nõue on pigem nagu mingi naiselike ürgnõue, mida komandör ja temataolised nõuavad peategelaselt, kes on muidu harjunud olema vabameelne 21. sajandi inimene.

Soovitaja ütles, et "Pime palgamõrvar" läks aeglaselt, aga see läks üsna kähku, no mõne tunniga võiks läbi saada. Mul ei läinud. Ei ole ta kirjutatud niimoodi lippama - aga võib ka olla lihtsalt klaustrofoobses kirjutuses. Tema ümber olid inimesed ja ta pidi järgima miljonit vormelit, aga kuidas ta ikkagi kõiges kahtlema pidi! Kõiges oli ta nii üksinda.

Kuni ta enam ei olnud.

Selline paranoiline klaustrofoobia ei õnnestu esimese maailma turvalisusega harjunud inimesel. See oli kirjutatud Thatcheri võimuperioodil - sarnaste impulsside najal ja samas riigis kirjutas Alan Moore oma "V for Vendetta", mis on võib-olla mu lemmikdüstoopia (nüüd mõtlema asudes on Moore'il neid päris palju. Ta olekski nagu düstoopiakirjanik. Huh.)

Kahju ainult sellest, et lugesin seda eesti keeles. Näib ikkagi olevat väga keeletundlik raamat. Pidevalt jäin mõtlema, kuidas see või too siis originaalis välja nägi. Paljudel juhtudel oli see ka selgelt välja loetav.
Võib-olla ei tarvitse süüdistada tõlkijat. Või mõnes kohas ehk siiski? Pole ent raamatut käepärast, nii et ei hakka näiteid otsima.
Praegu loetavat romaani "Jonathan Strange & Härra Norrell" see keeleküsimus ei mõjuta eriliselt, on loetav ja lõbustav küll. "Handmaid's Tale'i" taolist üsna poeetilist ja selgelt üleni ingliskeelset teksti see siiski mõjutab ja arvan, et liigagi.