Raymond Carver "Üks hea asi"

7/10

Lühinovellid Ameerika äärelinnas elavatest peredest ja mingist raputusest, mis tekitab igapäevaelu suhtes mõra.

Oli siuke novellikogu, mis sisaldab ka juttu "What we talk about, when we talk about love" - samanimelise näidendi lavastas ka meeleheitel peategelane 2014. aasta parima Oscariga pärjatud filmis "Birdman".

Tekkis uudishimu.

Kui tahta piirduda märksõnadega - selliste sisemiste märksõnadega, mis autori nime edaspidisel kuulmisel hakkavad tekkima -, siis tuleks öelda, et maailm onselline äärelinnaidüll nagu Stepford Wives'is - mees, naine, stabiilne töö - ja tegevus hakkab pihta selle maailma pragunemiskohtades.

On pereisa, kes läheb lahendama mingit poja tüli selle sõpradega - ja läheb kaklema teise poisi isaga. On mees, kes kuuleb naise kunagisest petmisest ja läheb jooma. On seltskond, kes arutleb veiniklaaside taga seda, mis õigupoolest on armastus (vastus: see on see, kui oled 65 aastat vana, kogu kere kipsis ja sul tekib depressioon, et Sa ei näe silmanurgastki oma naist. Noh, miks ka mitte selline definitsioon...)

Võimsaima elamuse tekitas novell, milles oli enim groteski:
ema tellib poja sünnipäevapeoks tordi. Poiss saab autolt tabamuse ja läheb haiglasse. Unarusse jäetud pagar helistab vanematele - aga kuna ta ei jõua selgitada enamat kui "Ega te pole unustanud [Poisi nimi]'e?", siis mõjub see murelikele vanematele haiglase sadismina. Äkki helistab lausa minema kihutanud autojuht?
Haiglas viibivate vanemate kogemuse kirjeldus on väga põhjalik ning mõjub autentselt. Olukord pagariga on teose kese, a haiglavärki on kirjutatud sedavõrd hästi, et pagar võinuks ka olemata jääda. Sellest oleks piisanud. Ja kuna oleks piisanud, oli pagariosa selle võrra hiilgavam. Sest kirjutamist ajendav peaidee võiks jääda osaks ansamblist, mitte esileulatuvaks solistiks teose muljete koosseisus.

Kaks viimast märksõna: hemingveilikult mehelik lühike stiil ning soe südamlikkus. Tagantjärele mõeldes oli see viimatimainitu puhtal kujul vist ainult ühes novellis, a mõned jämedad järeldused tekivadki pisikestest pilkudest.

Natuke pani mõtlema teemal: kas see teos on võtmeks selle juurde, miks pole USA kirjanikele nüüd tükk aega Nobeli preemiat antud?
Oli keegi kuskil põhjendanud, et neil ollakse kultuuriliselt eraldutud, tegeldakse maailma nabaga ja teemade väli jäävat ahtakeseks...
Mul nii laiu teadmisi pole nende kirjandusest, aga Carverit lugedes jäi mulje, et Tennessee Williams kirjutas ju kah selliseid, "A Streetcar Named Desire" ja veel mõned. Mingi selline vaib oli ka Updike'i raamatus mingis. Nii et mingi ameerika kirjanduse äärelinnastumise elamus mul nagu on.

"Ameeriklane, kes väärib Nobeli"-nimekirja üks enimloobitud nimesid on Philip Roth - et näe, tema on andekas kirjanik. Tema põhiteose nimi on "Ameerika pastoraal".