Paolo Giordano "Algarvude üksildus"

8/10

Tekst sisekaanel:

Paolo Giordano sündis blabla
raamat pävis Itaalia tuntuima proosakirjanduse auhinna Premio Strega (kõigi aegade noorim laureaat - 26-aastselt vist)
elukutselt füüsik.
Romaan: kahe noore inimese kujunemislugu. Mõlemad on üksiklased, kes ei oska ümbritseva maailmaga kohaneda, mõlema elu ja saatust määrab suuresti lapsepõlves juhtunud trauma. Matemaatik Mattia arvates on tema ja Alice hingelt ja olemuselt väga lähedased, tegelikult nagu üksildased algarvud, mis jaguvad vaid ühe ja iseendaga. Nad elavad oma paralleelseid elusid, ent päriselt kokku ei saa iialgi.

Elukutselt füüsik - nagu Madis Kõivgi.

Tema füüsikuks olemine tõenäoliselt ei mõjuta midagi. Või mõjutab just kõike - aga individuaalsel pinnal. Määrab kogu tema eluteed ja kirjanikuhäält, aga meie mingit alternatiivi lugejatena ei tea, nii et ega meie ei saa selle kohta mingeid järeldusi teha.

See, et ta on füüsik, ei luba teha mingeid üldistusi.

Suurepärase stiiliga kirjutatud - mingil tasandil nagu täiuslikult, sest lugedes näen, et on täpselt ideaalsel määral öeldud ja ütlemata jäetud ja vestluste paljastavus (okih, võib-olla tegelased võiks vähem jobud olla või rohkem ennast maksma panna, aga see on maitse küsimus).

Aga lugu on suhteliselt väike veel. Ei hõlma seda kõike.

Kirjutab üksildusest. Kahe inimese jagatud üksildusest.

Rääkis Sirel Heinloo loengus sellest, kuidas Tomas Tranströmer ja - kas minu ja sinu üksildustunne on sama? Kui ma räägin oma üksildusest, kas sa tead, millest ma räägin? Sul on aimu, aga kas sa tead?
Ei, mitte nii pretensioonikalt, mitte nii kunstlikulikus mõttes. Vaid pigem et - kas kahe inimese üksildustunne saab üldse kunagi olla võrreldav?
Sest - ja sellesse ta nii põhjalikult ei lasknud, aga laskis aimata - üksildustunne on mingis mõttes kõige individuaalsem tunne. Oh, igaüks teab, kuidas armastus sõltub miljonist tingimusest - kuidas võrrelda reboundi, mis on kujunenud suureks armastuseks, mingise ühtäkki-kiindumusega jne, on kah justkui väga tingimustest sõltuv ja situatiivne jne.
Aga üksildus ... kõik kuidagi reageerivad oma üksildusele. Ja kõigi üksildus suhestub kõigi nende sõprade ja tutvusringkondade intensiivsusega. Või isiku enda suhtlusintensiivsusega. Minu 3 nädalat üksindust on hoopis teine kui sinu 3 nädalat üksindust - ja kuidas üksildus kui emotsioon siia puutub,see on iseküsimus.

"Algarvude üksilduses" justkui mängitakse jagatud üksilduse küsimuse teemal. Ja see on tore.

Aga eelkõige kirjutas sellest Eda Ahi, vist Värskes Rõhus. Ja kirjutas kenasti, andis taustasid, kirjutas vaimustust. Ei rääkinud keelenäpukatest - ja see on ehk ebaviisakas ka, aga ikkagi jama, neid leidus.

Lugemishoo poolest nagu mõni detektiivikas. Ja oli ladus ja lugejasõbralik ja enesestmõistetav tekst. Ei pakkunud väljakutset. Selline kõrg- või vähemalt väärtkirjandus (sest seal on vahe), mis on jälle mõnuga ja ludinal loetav. Aga kui loetud, siis natuke tekib küsimus, et kas see on siis enim.
Vähemalt mul tekkis veidi.
 Stiil oli nagu igasuguste ajajärkude stiilinäidete lõppvariant, igasuguste stiilikatsetuste parim resultaat (nagu see miski, ainult et lippavam; nagu too miski, ainult et rohkem uudishimu utsitavaid ütlematajätmisi - ja nii edasi),
aga see polnud tingimata veel kellegi suurim, tähtsaim, unustamatuim teos.
Nii et see väike asjake jäi veel saamata.

Aga täiesti soovitatav, ülimõnuga loetav, kõigile jagatav.