Stefan Zweig "Kolm oma elu laulikut"

10/10

Poeetiline käsitlus kolmest omakirjeldusest - Casanova kui kadestusväärne meelelisus, Stendhal kui psühholoogilisem analüütik ja Tolstoi kui elutähenduse otsija ja looja

+ See on lõpuks tõeline Zweig, ilma väsimise või sõnade/tähenduste otsimise vaevalisuseta

- Tolstoid tahtis elavdada tähenduslikkuse sümbolina, aga see muutus selle poolest väsitavaks, et ta ei leidnud oma vaimustusele pärrris õiget sõnalist vastet, mistõttu ta jäi otsima.

Zweig on Zweig.
Sattusin hiljuti rääkima ühe Kanada kirjandusprofessori või asjaga. Ta ütles, et Zweig (kellest muidugi sattusin rääkima, sest esiteks on ta mu lemmikkirjanik ja teiseks, ma osutan pidevalt mingidele tema mõtetele, kuivõrd ta on alati oma sõnavõttudes veenev ja/või kaunikõlaline - ja emmast-kummast piisab mulle, et mõtet meeles pidada) olevat nüüd tasapisi kuulsust võitmas. Eestis ka tasapisi tõlgitakse aina rohkem.
Mis on tore, sest ta on kuidagi kõige puhtalt kirjanduslikumaid autoreid.

Puhtakujuline loomingulisus, nagu kõige suurematel vaimustushetkedel, mil kirjanduslik küllastus või hingevärelus voogab läbi sõrmede metafoorideks ja...
Vahel harva tuleb see tung peale eneselgi. Kuid et Zweig näib ainult selles meelelaadis viibivatki, see teeb ta kuidagi ääretult nauditavaks minu meelest. Mõnikord siiski mitte. Vahel ei sobi. Kuid see on nii kõikemattev ja ehe, tundub vähemalt olevat. See ei ole kellegi järgimine, see ei ole niisama. See on niivõrd totaalne kirjutamine, et ma ei teagi, mis vastuväiteid peaks inimestel olema, kui loeb Zweigi tema kõige tugevamal hetkel.

Seetõttu polegi suurt vahet, et tegelikult pole "Kolm oma elu laulikut" rangelt võttes ilukirjandus. Kui sellest õhkub poeetilisust rohkem kui enamikust romaanidest (rääkimata Zweigi enda novellidest, mis keskenduvad pigem narratiivile kui kirjutaja tujudele ja suhtumisele ühe või teise tegelase/nähtuse vastu - mistõttu ütleksin, et tihedaima poeesiaga proosakirjandus, mida olen lugenud, ongi just nimelt Zweigi biograafiad), siis võib ka need panna siia ilukirjanduse pähe nimekirja.

Kui räägin: "Ei tea, mis vastuväiteid peaks olema kellelgi Zweigi vastu, kui ta kirjutab heal päeval", siis pean silmas, et tal tuleb siiski ette halbu päevi. Või halvemaid tekste. Ta pole paraku päris stabiilselt kirjutav mees - eriti kõikuvaks kujunes minu silmis "Nietzsche". Mille häda oli ka selles, et ma ei tea Nietzsche kohta võib-olla piisavalt. Aga ma ei teadnud Stendhali kohta midagi, kuid "Kolmes oma elu laulikus" ta tutvustab, kirjeldab, kommenteerib ja muljetab sedavõrd, et mingi aimus tekib. Ja mingi suhtumine, mingi emotsioon tekib. Samas kui "Nietzsche" kohta kirjutades ta lihtsalt... muljetab.
Kuid justkui ennast tagasi hoides. Kartes päriselt võtta seisukohta. Tundmata end päris kindlalt.
Välja arvatud seal, kus ta kirjeldas Nietzsche viimast lõputuhinat. Seal oli kõik oivaline - üleüldse minu üks lemmik-peatükke maailmakirjandusest. Vennaga arvasime, et kui Aronofsky teeks sellest mingi peegelduse filmilinale - selle äreva neurootilise loomingulisuse kajastamine läbi kinoekraani oleks nii ainuõige kuidagi... Kuid olen "Nietzsche" kohta lalisema jäänud.

Asi on selles, et Nietzsche on põnev inimene ja Zweigilt ootasin palju enamat kui sealt sain. Casanova on samuti huvitav - ja seekord see töötas.
Stendhal oli päris põnevalt kirjutatud. Sai huvitava aimuse.
Tolstoi oli aga kõige tõsisem. Kui Casanova oli üsna naljakas lugeda, mingis mõttes oli teatud irooniline seisukoht isegi muhe, kuigi üsna mõistetav, oli Tolstoi-osa sellest raamatust see meistritöö, mille nimel ta seda raamatut kirjutas.

Tähendab, pidanuks olema. Selle lugemise ajaks oli mul juba muid kohustusi päris palju kuhjunud. Ja Zweig oli nii võlutud Tolstoist, et püüdis - mulle tundus - mingit emotsiooni tabada, millele ta aga ei leidnud päris hästi sõnalist vastet. Ta otsis ja otsis, mitukümmend lehekülge otsis. Mõtteid korrates ja metafoore pildudes, aga tundus, et ühegagi päris rahule ei jäänud. Tähendab, see oli kõik väga huvitav - aga natuke väsitavaks muutus samal tasandil otsimine ja mingi päris õige punkti kättesaamatuks jäämine. Päris häid ja päris õigeid mõtteid leidis, aga seda üht, seda viimast ja punktipanevat polnud.
Jällegi meenutades veidi Nietzsche kohta kirjutatut, kus ta ilmselt samuti otsis ja proovis paika panna. Tolles jäi see emotsioon või mõte Zweigile lihtsalt kättesaamatuks, aga Tolstoist ta siiski leidis nii mõndagi.

Ühesõnaga, vahel Zweig kõigub taseme poolest. Kuid seekord püsis kindlalt oma hinnangu juures ja oli nauditav.

Huvitav oli esimest korda märgata egotsentrilisust - oma muljete ja hinnangute esitamist absoluutsetena. Seda pole ma varem kunagi täheldanud, ehkki see on tegelikult täiesti ilmne. Vaid ühes kohas leidus üks "minu meelest", mujal on ikka faktid, kuitahes subjektiivseina need mõjuvad.