Truman Capote "Hommikueine Tiffany juures"

Lugu kirjanikust ja tema armumisest ülimalt vallatusse tüdrukusse, keda mängis filmis Audrey Hepburn (aga kes käitub nagu näitlejanna, keda Truman Capote sellesse rolli soovis, elik Marilyn Monroe. V. a. see, et temas oli värskusest õhkavat intelligentset teravust. Sellist, mida ei anna mingi õpetatus - õigupoolest oleks õpetatus selle tegelase puhul peaaegu vastunäidustatud, kuivõrd see teravus ja tabavus ja mahlakas (ent eikordagi vulgaarne) kõnepruuk ei saakski nagu enesele lubada stagneerunud raamatutarkust.)

Otsisin enda jaoks sobivat pilti Marilynist kui tuulepeast, aga leidsin ainult Marilyni kui seksijumalanna. Otsustasin hoopis illustratsiooniks kasutada pilti tulevasest uljurist Norma Jeanist.

Näed sa, kui pikk lünk - ta hakkas järelikult mullegi meeldima, see autori enda lemmiktegelane kogu tema loomingust, kelles lugejad on näinud ka autorit ennast, ehkki Wiki annab võimalike prototüüpide loetelus vähemalt 5 nime.
See on naine, kes kogub enese ümber armunuid. Arvan teadvat mõnda sellist. See on üüratu enesekindluse värk. Lisaks on see ka tarkuse, omapära ja vastuvaidlematu kauniduse küsimus, aga suuresti ehk ka täiuslikku omanäolisust pakkuva enesekindluse taga kinni.
Mina ei ütle, kus seisab veetleva enesekindluse ja nõmedalt ennasttäis oleku piir. Võib-olla määrab seda piiri tarkus-omapära-kaunidus ehk enesekindlusesse mittepuutuvad omadused. Ja samas, ehk ka mitte.


Kohati tuli mul tunne, et hakkaks õige sümbolite kaudu välja lugema loo tähendust. Nii, nagu tegin kunagi üht mind mitte kuidagi kõnetanud filmiga kinosaalis kohutavalt laiseldes. Selleks, et mitte laiselda (ja selleks, et kuidagigi, maksku mis maksab, Werner Hertzogi filmist mingitki elamust saada), hakkasin suvalistele elementidele pooleldi naljaga sokutama juurde sümboli ülendavat väärtust.
See taandus paraku labaseks "Aa, inimene liipab, järelikult on... inimene inimesele hunt?"-stiilis labaseks sümbolite otsimiseks ja juurdesokutamiseks, nende vägisi juurdenägemiseks, et kas või ideede tasandil filmile kaasa elada.
Tuleb öelda, et toona ei õnnestunud. Aga mõte või mõtteidu sellisest ideede juurdeotsimisest kui kunstiteost lunastavast tegevusest oli minusse istutatud ja jäi juuri ajama, et üksikutel kättesaamatutel tekstidel siiski õide minna.


Siinse raamatu puhul juhtus, et need elemendid pakkusid end juba ise ja küllaltki ilmsel moel. Ei olnud vajadust otsida, raamat oli nauditav selletagi, aga need kohati tõstsid pead. Isegi sedavõrd ilmselt, et ehk polnudki see mitte autori banaalsevõitu "näed sa? Näed sa, mida ma öelda tahan?", vaid pigem tegelastevahelise suhtlemine.

Siinkohal piirdun üheainsa elemendiga:
kui Holly kingib nimetule kirjanikule linnupuuri. Pealegi veel sellise, mis maksab 350 taala. Too on üllatunud. Holly vastab: peaasi, et sa ei pane sinna ühtki lindu.
Kas see on lihtsalt miskine autoripoolne loosung stiilis: Holly Golightly will not go lightly into cages - ja peategelane võiks seda meeles pidada, olles oma õnnetu armastuse külge aheldatud.
Või on see hoopis Holly-poolne statement: kullake, ma ju näen, et ma olen Sulle armas, aga puurid lihtsalt ei ole minu teetassike.
(Ma võinuks seda fraasi muidugi inglise keeles kirjutada. Sest muidu jääb mulje, nagu ma ironiseeriks tõlke kallal. Aga Enn Soosaar tegi väga kuradi head tööd, miski ei kriipinud.)
Või on midagi kolmandat? Midagi neljandat?
On kuidas on, tegemist pole mingi juhusliku sõnade rittaseadmisega lootuses, et miski läheb õigesti. See on kalkuleeritud teos ja hea teos. Ja selleks, et teose sümboleid nautida, on võimalik öelda enesele, et see on tegelaste omavaheline suhtlemine ja mitte üksnes autori katse ülimalt õhukese sümbolismiga looritada tegelaste tegelikku olemust.

Võib-olla on lugedes veidi ka aru saada, miks Norman Mailer ütles, et Capote puhul oli tegemist the most perfect writer'iga tema generation'is, lisades, et ta poleks muutnud kaht sõnagi.

 ^{Lisaks stiilipuhtusele on siin olemas see omadus, mis teeb isegi möödaminnes lugemisel raamatu Tõeliseks. Nii, nagu "Kevade" tegelased on tõelisemad kui ükskõik milline Krossi tegelane, ehkki Kross kirjutab võimsamalt ja peenemalt. See oli siin olemas ja see on igati kardhoor. Ei, vabandust, hardkoor. Kardhoor on midagi muud.}