Friday, March 16, 2012

Daniel Glattauer "Hea põhjatuule vastu" ja "Kõik seitse lainet"

10/10 ja 8/10

Üks armastuslugu e-mail kirjavahetuse teel

Lisatud tagantjärele:
möönan, palju paremaid raamatuid lugedes näen, et see jääb paljuski ikka parajalt banaalseks teoseks. Ei ole see raamat Maailma Parima Raamatu tiitlipretendent, ei kuma kuskilt otsast tõelist virtuoossust. Kohati on õõnsalt kirjutatud, mugavalt niikuinii. Ja seda ideed saanuks ehk küllastavamalt lahendada kui vaid armastuslooks.
Oli lihtsalt üks ajaviiteromaan.
Kuid sellisena väga meeldiv. Ja mis minule oli kõige tähtsam - kui see ka ei ammendanud kirjavahetusromaani täit potentsiaali, oli see idee ära teostatud, sellisel kujul küllaltki lõplikult, lisaks veel kirjutatuna pidevas analüüsimis- ja kommenteerimistuhinas, mis on kirjade üks suuri naudinguid minu jaoks.

+ tänapäevane kiriromaan
+ hästi kirjutatud, ilusa keelega. Ei andnud järele internetikeele ahvatlustele, lolroflmao-d puuduvad, kirjutab nii, nagu normaalseks peab. Ei upu ka poeetilisusse ära, kuni see just ei sobi
+ lugu, mis seisneb täielikult tekstis - saad täielikult kaasa elada, sest näed sedasama, mida nad ise näevad
+ iroonia ja sentimentaalsuse vahel on üldiselt tajutud piiri, millest ei minda räigelt üle.

- ikka täielik naistekas...
- teine osa on kehvem
- marunõme miinus tuleb - ma oleks eelistanud teatavaid muid süžeelisi lahendusi. Praegu jäi ainult nende kahe looks, aga teatud nihked võinuks selle teha hoopis üldistatavamaks, laiemaks. Sümboolsemaks.

On kaks viisi, kuidas seda lugeda. Võib neid võtta ühe raamatuna kahes jaos, lugedes järjest. Niimoodi on esimene pool palju parem ja teine pool jääb läägeks. Kirjutamise kvaliteet ei lange, ikkagi nauditav ja poeetilise maiguga. Kuid teises osas tehakse mõned vead, mida autor esimese jooksul ei tee, ja lahendus jääb hirmus roosamannaks.
Teine võimalus on lugeda esimene osa ära - ja alles kunagi hiljem lugeda teist. Nii ei soovitaks küll kellelgi teha, sest esimesest jääb küllaltki hea mulje, mille teine rikub lihtsalt ära.

Kui üldse lugeda teist osa, siis ainult kohe pärast esimest. Nii saab uudishimulik lugeja lahenduse (millest võib parimal juhul siiski loobuda) ja nii ei jõua esimese osa suhtes tekkida seda puutumatut sümpaatiat, mille teine mustaks, vaid see jääks esialgu veel pigem pehmeks muljemassiks, millele lisandub teine osa, moodustades kaheraamatulise üldiselt hea mulje.

Ma ootasin juba tükimat aega, millal keegi teeb e-mailidest kiriromaani. Üks kirjavahetusromaan kui selline oli "Mina olen raamat", Hedi Rosma ja Viivi Luige kirjavahetuseke, aga seal ei reageeritud niivõrd omavahelisele jutule, vaid kirjutati teineteisest tiivustatult (mingil määral) oma juttu, mis eriti ei haakunud millegagi ja niimoodi moodustus kiriromaani sildi all mingi kahe inimese rant'imine vabalt valitud teemadel.

Kiriromaani all pidasin silmas pigem teineteise kirjadele reageerimist. Suhtlemise kujunemist kirjavahetuse teel. Minu elus on kirjavahetustel olnud oluline roll ja oleks tahtnud näha, kuidas säärasest pigistatakse välja teatav ilukirjanduslik maksimum.

Ja ongi olemas...
Nojah, natuke pateetiline on. Suurtähetsemise suhtes on mul küll kerge allergia ja siin väga ei säästeta. Teises osas on kohati väga uskumatu omavaheline suhtlemine - mingi kapriisitsemine, mis meenutab seebikaid. Kõiki reaktsioone ei usu. Ka tundeintensiivsus ei veena päris, eriti nii pika aja peale.

Kuid see on siiski hästi kirjutatud ja täidab eesmärgi, mida ma sellest ootasin. Armastuslugu sellest, kuidas "Kirjutamine on nagu suudlemine, kuid ilma huulteta. Kirjutamine on nagu suudlemine mõistusega." (Nagu raamatus öeldud.)

Kaks igati hea sulega inimest kirjutamas end armunuks... Kuid pideva teadlikkusega teineteise suhtes. Ei saagi muutuda liiga naiivseks, sest teine hakkaks mõnitama, on pidev järelvalve. Ja irooniat on piisavalt, et olla mängisklev. Aga jäi siiski armastuslooks.

Teatavad kujundid, laused ja mõtted töötasid hästi. Paljuski on kirjavahetus, kui inimesed tahavad selle nimel vaeva näha, natuke nagu lühiproosakogumik. Või siis proosapoeemi moodi, mingis mõttes...

Nii tulebki näiteks üks tore jupp, milles (päris täpselt ei mäleta, aga umbkaudu nii, et) Emmi kirjutab Leole ühes alkoholiga niisutatud armukadedushoos, et esimene viskiklaas ütles, et Leo on kellegi teisega. E küsis, mis sellest. Teine klaas ütles, et aga kindlasti Leol on temaga tore. E vastamas, et see on ju kena, ta soovibki Leole head. Kuid kolmas klaas ütles, et kindlasti nad parasjagu seksivad mingil meeletul moel, meeletus asendis. "Ja tahad teada, mis ma selle klaasiga tegin, Leo? Ma hävitasin selle."
Või midagi sarnast.
Natuke on jah emotsionaalne kohati. Isegi labasel määral. Kuid ma ei süüdistaks sentimentaalsuses ehk tühitundlemises, kuivõrd emotsioon on ikkagi piisavalt hästi kujundatud, et ei aja üldiselt süüdistama tegelasi liigpateetilisuses.

Täielikult kirjanduslik teos - sellest ei oleks võimalik teha teatriversiooni või filmi, rikkumata mingit aspekti. Seda öeldakse paljude teoste kohta, aga selle kohta kehtib minu meelest eriti tajutavalt, sest kirjavahetusfilm oleks... "You've got mail"? No ei. Ja Laclosi "Dangerous liaisons" on hea filmina, kuna süžee oli põnev. Glattauerit ei loe aga teps mitte süžee pärast, vaid loo kulgemise, ühe armastuse kujunemise tõttu. Ja ta teeb seda üsna hästi.

Isegi minimaalseim ümberlülitamine tekstuaalsest ehk heliraamat oleks kuidagi kohmakas, kuivõrd just nende suhte puht-tekstilisus mõjubki nende jaoks elavdavalt. Kus ei ole teada teise häältki ega aimata teise kohta mitte midagi peale selle, mida meiegi lugeda oskame. See annab suurt intiimsust ka lugeja ja tegelase vahele. Teatavat solidaarsust.

Nende raamatute lugemine tekitas tunde, et tahaks kirjutada kirja. Pikka kirja mõnele meeldivale inimesele...

2 comments:

  1. See aspekti rikkumise mõte tekitab põnevust. Saksamaal on "Hea põhjatuule vastu" järgil tehtud vähemalt 40 eri lavastust ja leidsin Amazonist ka ühe Austria teatri lavastuse DVD-l. Youtube'i klippide põhjal tundub see küll väga hea olevat. Peab uurima, ehk õnnestub siiski mõnele lavaversiooonile Saksamaal pilk peale heita. :) Kuigi mulle tundub tegelikult ka, et seda raamatut on ilma "kadudeta" raske lavale seada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui käin Vanemuises ära vaatamas, siis ütlen, kui palju kadusid ka oli, : ).

      Delete