Doris Lessing "Kuldne märkmeraamat"

10/10

Kirjutasin ühe aine raames Doris Lessingu "Kuldsest märkmeraamatust" essee, mõeldes: "Tead, blogi on väga soiku jäänud." Nüüd riputan selle üles, aga toimetan välja mõningaid kõige jobumaid jobutsemisi...

Või noh, mis ma jaman - ei hakka kogu kiiruga, vastu tähtaega kirjutatud esseed "täies hiilguses" esitama, jätan valitud katkendid. Võiks ehk rangemalt, aga ma ei oska häid lausungeid leida ja loodan, et mingi terviklikkus on ehk parem lahendus.

A kes väga ei viitsi lugeda,

tl;dr, eks ole,

siis võtaksin ise lihtsalt kokku oma ühe põhielamuse selle raamatuga seoses:

raamat on üks väga avara teemadeväljaga identiteediotsing, mille vahepealne kokkuvarisemine mõjub magusalt frustreerivalt oma raputava irratsionaalsusega, lähenemata aga korrakski mingisugusele postmodernismile või absurdismile vms-le. Huvitavalt terviklik teos kogu oma näilise laialivalguvuse kiuste. Ja üks väheseid asju väärtkirjanduse klassikast, mille mõningate stseenide ülelugemine paneb ennast unustama ja sellest välja tulles kella vaatama.

Aastal 2013 suri Doris Lessing, keda siinkirjutaja on paljudele kirjeldanud kui üht oma lemmikkirjanikku. 

Jah, ma päriselt ka alustasin oma esseed sellise põhikoolitasemelise lausega.

/../

Väita, et Nobeli-preemia pälvinud naiskirjanik oli eelkõige oma ajastu tähtis feministlik kirjanik, ent lisaks sellele hea inimeseks olemise kirjeldaja, tundub siinkirjutajale mingite rõhuasetuste vääratusena tema retseptsioonis. Sellest õhkub suhtumist, mis võib olla mõeldud kiitvana – tsiteerides ammust reklaami: „Piisav, et mõjuda mehele, aga mõeldud siiski naistele!“ –, a pole kuidagi täpne. Tema tajumine esifeministina (pidades silmas loomingu väärtust, mitte tähenduses „protofeminist“), olgugi see mõeldud tema kiituseks, taandab ambitsioonika kirjaniku millekski olemuslikult marginaalseks.

/.../

Selle kohta ütles ta New York Times’ile antud intervjuus: „Mida nad tegelikult tahavad, on see, et ma ütleks: „Haa, sõtsed, seisan teiega õlg õla vastas võitluses selle kuldse koidiku nimel, milles kõiki neid elajalikke mehi enam pole.“ Kas nad tõesti tahavad, et inimesed teeks lihtsustatud väiteid meeste ja naiste kohta? Tuleb välja, et tahavad. Olen jõudnud sellele järeldusele suure kahetsusega.“

Nojah, oleks jabur väita, et „Kuldses märkmeraamatus“ ei leiduks feministlikku aspekti. Raamat oli kirjutatud viieks (või isegi enamaks) jagatud teosena, mille raamjutustus on „Vabad naised“. 60 000 sõnaga on see pikem kui Aldous Huxley „Hea uus ilm“ ning F. Scott Fitzgeraldi tähtromaan „Suur Gatsby“. Selle peategelane on autoriga peaaegu samastuv lahutatud naine Anna Wulf, kes on segatud tema sõbranna Molly keerulistesse suhetesse abikaasa ning täiskasvanuikka jõudva pojaga. Anna on kunagine andekas kirjanik, kes pole juba aastaid kirjutanud ilukirjandust. Selle asemel peab ta nelja päevikut. Need neli päevikut on eri värvi ning peegeldavad ühelt poolt tema enda püüdu lahterdada oma elu, vaadelda neid eraldi kategooriates.

[siin läheb sisukokkuvõte tüütutesse detailidesse... Panen kolm mõttekriipsu, kus lõppeb sisukokkuvõte]

Esimene, must märkmeraamat keskendub Annale kui kirjanikule. Selles räägib ta oma ammusest romaanist „Sõja rajajooned“, mis oli pooleldi autobiograafiline teos elust Aafrikas. Umbes 70 lehekülje vältel kirjeldab Anna (õigemini, kirjutab Lessing Annast, kes kirjeldab) eluetappi, millest raamat inspiratsiooni sai. Sellele lisaks kirjeldab ta Hollywoodi katseid teha sellest filmi – nende püüdu tõlgendada seda neile sobivas võtmes. Teises, punases märkmeraamatus keskendub Anna (õigemini, kirjutab Lessing Annast, kes keskendub) poliitikale. Varem oli ta kommunist ning selle ideaalide sinisilmne optimism ning tegutsemissunnile õhutav meelsus ütleb nii mõndagi ühe ajajärgu kohta. Religioosse mõtlemise vormina ühes aina ateistlikumas ühiskonnas kehastas selline ideeline kommunism missiooni, mille nimel elada ja mille hüvanguks pingutada.

Kolmandat, kollast kirjeldab ta kui vihikut, „kus ma loon oma kogemusest lugusid“ – see mõjub kõige isiklikuma osana. Selles armub Ella (õigemini, kirjutab Lessing Annast, kirjutamas Ellat armumas) ühesse abielumehesse Pauli. Lõppude lõpuks pole ent ükski armukolmnurk võrdkülgne, seegi lõppeb Ella (või Anna) jaoks õnnetult. Neljandat, sinist märkmeraamatut kasutab Anna (või kasutab Lessing?) kui päevikut. Suuresti tähendab see kaldumist psühhoanalüütilisuse poole – mitte aga piinlikult avameelseid pihtimusi, püüdu kirjutada oma minevikku lahti mingite märgilise tähtsusega suhete kaudu, vaid esiti pigem katset juurelda juhtunu üle (mõneti selle üle, mis leiab aset „Vabades naistes“, ent ei saa öelda, et sinine märkmeraamat oleks tollele allutatud), hiljem läheb suurem rõhk lõikudele vestlustest psühhoanalüütikuga.

- - - 

Kõigi nelja märkmeraamatu puhul käivituvad teemad, mida annab hirmpõhjalikult, aga hirmtüütult analüüsida. Kõige ilmsemana kerkib küsimus autobiograafilisuse kohta – seda määral, mis pani siinkirjutajat lisama tülikaid ja tõenäoliselt liiasena näivaid sulgusid eelmistesse lõikudesse. Metatasandid on sisse kirjutatud moel, mis ei lase hinnata, mil määral on tegemist mängimise, mil pihtimisena. Siinkohal ilmseimana näiv näide autobiograafilisest: mustas märkmeraamatus kirjeldab Anna oma kunagist edukat raamatut, milles on raske mitte näha seoseid raamatuga „Rohi laulab“ – Lessingu debüütteos, millega ta tegi oma esialgse läbilöögi (saades hiljem päris-päris kuulsaks "Kuldse märkmeraamatuga").

/.../

Veel üks suur teema, mis „Kuldse märkmeraamatu“ puhul tekib, on küsimus sellest, mis on romaan. Selleni ühelt poolt juhib katkend, milles ta ütleb, et „huvil, millega ma lugesin neid raamatuid, ei olnud midagi ühist sellega, mida ma tunnen, lugedes – ütleme – Thomas Manni, viimast kirjanikku selle sõna vanas tähenduses, kes kasutas romaani filosoofilisteks avaldusteks elu kohta.“ (lk 69) Samas lõigus kirjeldab ta romaani kaht võimalikku funktsiooni: esiteks ülalmainitud klassikalised romaanid oma vana funktsiooniga, teiseks romaanid tema kaasajast (mida ei saa siiski kuidagi nimetada tänapäevaks) ehk reportaažromaanid, mis edastaks mingit infot mõne kauge riigi või kauge aja kohta (umbes nagu Khaled Hosseini, v-b, aga võib-olla ka nagu Minu Eesti sari või mõni selle analoog). Tema näiline hukkamõist sellisele "reportaažromaanile" annab huvitava varjundi järgnevale osale raamatust, meenutusele Rodeesia-ajast, mis kestab juba ise 70 lehekülge ja on nagu lühimõõdus reportaažromaan. 

Osati jääb mulje, nagu ta püüaks seda žanrit enesest välja kirjutada, puhastuda sellest. Tekib olukord, kus raamat ammendab ühe romaanivormi, selleks et jõuda oma tõelise ülesandeni. Selleks on romaani kolmas funktsioon, milleks on kirjeldada „ühe ajastu intellektuaalset ja moraalset kliimat /.../ nagu kirjeldas seda Tolstoi Venemaal või Stendhal Prantsusmaal.“ (lk 8). Siia võib veel lisada tema katset teha üht üdini klassikalist romaani „Vabade naiste“ näol, nagu ta tunnistab eessõnas 11. leheküljel („See, et ma tegin lühiromaani „Vabad naised“ kogu selle materjalihulga [aastasadade jooksul ladestunud käsitlused romaanižanri kohta] kokkuvõtteks ja kondensatsiooniks, tähendas, et ma ütlesin midagi tänapäevase romaani kohta /.../“)

„Kuldne märkmeraamat“ on pikk ja on tihe. 

[Mis on minu lemmiklause selles essees. Kontsentreeritud debiilsus. Tegelt see polnud omaette lõik, aga mul on tunne, et ta väärib sellist positsiooni.]

Omamoodi paljuütlev oli olemuslik vastikustunne, mida Anna tunneb homoseksuaalide suhtes (mida saaks sõnastada küsimusena: kas sugudevahelises sõjas on "neutraalsed" tema silmis tõesti kohutavamad kui „vaenlased“?). 

Siinkirjutajat paelus erinevatest analüüsivõimalustest enim aga vaimuhaiguse teema. Mõneti osutab sellele lugemisvõimalusele ka autor ise – ta ütleb 1971. aastal kirjutatud eessõnas, et ta võis lugejatelt saada nädalas näiteks kolm kirja. Üks võib olla Johannesburgist, üks San Franciscost ja üks Budapestist. Ja üks keskendumas täielikult sugudevahelisele sõjale ega tee juttu millestki muust, ja teine poliitikast, mainimata ühtki teist teemat. „Kolmas kirjatüüp, mis kunagi oli haruldane, kuid jõuab nüüd teistele järele, kuulub mehele või naisele, kes ei suuda raamatus näha midagi peale vaimuhaiguse teema.“ (lk 18).

Sellele vaimuhaiguse teemale osutab ka neljas märkmeraamat, mis oli esiti päevik, hiljem aga osa psühhoanalüütilisest protsessist Anna ja analüütiku Suhkrumemme vahel. Erinevalt mingist lihtsustatud skeemist "olen haige"=>"Räägi end lahti" => "Rääkisin. Vabanesin." => "Kena. See teeb 500 dollarit", ei tekita "Kuldne märkmeraamat" mingeid tarbetuid illusioone sellise teraapia suhtes, vähemalt mitte Anna puhul – Ariadne lõnga leidmine oli meeldetuletus, et ta viibis labürindis. /.../ Juba ainuüksi vajadus luua sellist ideaalselt neljaks jaotatud elutaju näitab ohtu, et elu oli kokku varisemas; korda annab sättida vaid seda, mis on segi läinud ja tema puhul oli see segiminek jõudnud pea lootusetuseni.

Siis tuleb ent viimane umbes sada lehekülge raamatust. Oi, ja kuidas see tuleb...

[Seda ma sinna ei kirjutanud. Seda kirjutan ma siia. Nagu tegelt päris paljut. Ma toimetan siin üsna põhjalikult tegelt.]

Raamatu lõpus saab ta ent kokku ameeriklase Saul Greeniga. Lõpuks leidus keegi, kel olid enam-vähem samavõrd paigast loksutatud maailm. Mehe puhul väljendus see nii mõneski kummalisuses, mille seast olulisimateks võiks nimetada tema vulgaarselt psühhoanalüütilisi probleeme emaga, tema vajadust vältida vastutust suhetes naistega ning viimaks tema kroonilist mälupuudust, mis osutab deemonlikule lahutatusele maailmast. Puutudes, õigemini põrkudes kokku peategelase depressiooniga, tema vajadusega ühe armastatud mehe järele ning eelkõige tema tahtehalvatusega (mis kerkib esile seoses Anna poliitilise tegevusega idealistliku kommunistina kui ka tema kirjutamisega), on tulemuseks pea täielik kaos. Kaks inimest põimuvad sellises psühhoseksuaalses omavahelises terroris, milles maailm kaotab oma seinad. Kategooriad kaotavad tähenduse, segunevad omavahel. Anna lõpetab ükshaaval märkmeraamatute kirjutamise, mis lõpuks kaotavad oma võltsrollid, ta ei saa neid kaasa võtta oma teel täielikku lagunemisse. Kui nad lõpuks mõlemad tajuvad ühel õrnal ja kummalisel hetkel, et nüüd on riivatud põhja (mulle tundus, et mitte filosoofilises mõttes "kõige sügavamat põhja", vaid pigem häbiväärses mõttes "the pits"-i), otsustavad nad teha sellele lõpu. Kui oled jõudnud põhja, on ainult üks tee ja see viib üles.

Sellise üdini psühholoogilise keeristormi juures on siinkirjutajal raske tajuda, kuidas tõlgendasid inimesed seda osa raamatust üksnes soopõhiselt. Loomulikult oli tegemist mehe ja naisega, ent tundus, et mõlemad olid sedavõrd kaugel normaalsusest, et allutada neid üldistele kategooriatele oleks isegi liiga suure mõistetavuse omistamine kahele läbinisti pudedale inimesele. 

Ehk mõjus teose tõlgendamine sugudevahelise manifestina kõige loogilisema viisina raamatut kuidagigi paigutada. Võib-olla oli nii, et põhilise teema - vaimuhaiguse - käsitlemine oli sedavõrd kaugelt ees oma ajast, et leiti miski, mis oli veidi käegakatsutavamas kauguses ja keskenduti sellele. Hoolimata ohust, et seda romaani hakatakse tajuma iganenud jäänukina ühest üleminekuajastust, püsib siiski lootus, et feminismi lipulaeva tiitel on üksnes loosunglik ankur, mis hoiab seda ohtrate voorustega raamatut avaliku teadlikkuse sadamakail.