Herman Hesse "Siddharta"

10/10

Lugu eneseülendusteekonnast. Vaimse virgumise lugu, mis EI OLE Buddha-lugu. Mitmekülgne elukogemuse jutustus...

Ei tahagi plussideks ja miinusteks jagada. Kümme punkti panin, mis ma ikka enam räägin, : ). Ei taha midagi eriti öelda selle kohta.

Meenutas natuke Paulo Coelhot, ainult et polnud nii naeruväärne.

Meenutas natuke (veel lõpuni lugemata Nietzsche raamatut) "Nõnda kõneles Zarathustra", aga oli kindlasti palju ladusam (kas tõlke süü?) ja püsis ikkagi kindlamini ilukirjanduse poole poeesia ja filosoofia piiri.

Nii, nagu "Tants aurukatla ümber" oli eestlusnarratiivi aheldamine alla 150 leheküljesse (kui tahta "Tõe ja õiguse" peamisimat olemust tabada mõnetunnise lugemisega, peab kas saama eriti õnneka löögi lagipähe või lugema "Tantsu...", arvasin toda lugedes), tundus "Siddharta" mingis mõttes mingise filosoofilise mõttelaadi kvintessentsina.

Mitte küll ida mõtlemise. Ega india. Ega budistliku, sellest võõrandutakse kuskil alguse poole, aga täie lugupidamise juures. Ent mingi mõtlemise siiski. Võib-olla ühe Lääne kultuurist ääretult mõjutatud taibu katset tajuda ja aktsepteerida idapärast suhtumist...

Kord lõpetas Doris Kareva üht luuletust sõnadega: "See, kes otsib, on juba leidnud."
See raamat ongi raamat otsimisest. Ja sellest, et ehk on vahel otsiminegi kui selline ülehinnatud ja vahel tuleb mitte leida otsimises (või siis, et mitte näha lahendust otsimise asjaolus ehk siis mitte tunda end olemasolevana vaid seetõttu, et mõtlen), vaid leppida leidmisega.

Kui miski oleks minu meelest veel sobinud sinna juurde - miski, mida ma eeldasin ja mida oleks soovinud teistsugusena veidi -, siis ehk see, et...
Kui peategelane leiab mingeid lahendusi ühes, seejärel teises, seejärel kolmandas, ent üheski lõplikku lahendust leidmata,
siis võinuks ta viimast lahendust, päris lõplikku leides tajuda ka seda, et lõplik lahendus ongi millegi valimine.
Tal on jõgi - ja sellest tulenev kõige igikestvus ja igivoolavus ja elu lõppematu pulbitsemine ja samas sama asjana püsimine ja mis muu metafoorika jõega ka ei kaasneks.
Kuid tema avatud suhtumise juures lahendustesse, tema sallivus nii hedonismi kõrghetkede kui ka asketismi sisemise puhtuse vastu, see pani mind ootama selle teadvustamist, et kui ta sattunuks päikesekummardaja juurde, näinuks ta tõelisimat olemise lahendust Päikeses.
Selle teadvustamist, et kui kõik on kõiksus, siis annab kõike ühendada poeetika kaudu kõiksusega.

Meie maailm on küllastunud sümboleist ja metafooridest. Iga üksikobjekti saab ülendada maailma võrdeliseks sümboliks, tilgaks ookeanis... Indra võrgu üheks pärliks, millel peegelduvad selle kõiksusvõrgu kõik pärlid, ehkki neid on lõputult...
Tema avatuse juures oleksin vaid soovinud, et asi ei taandu jõele.

Kuid see oli siiski hästi põhjendatud. Ja poeetiline. Ladus. Ja mõistlik. Viimane sõna siis tähendaks seda, et ei ole kuidagi sulgunud kättesaamatult mingisse oma mõttelaadi tasandile.

Ei nõua eelteadmisi, mida pean sedapuhku boonuseks.

Ei liialdata kultuurispetsiifiliste mõistetega. Vahel jääbki liiga võõrastavaks ja eksootiliseks ja on mõeldud vaid vastava kultuuri fännile. Olen huviline, kuid pean teretulnuks seda mitte-sulgemist.

Minu esimene 10-punkti-teos selles bloginduses, : ).

Kas oskaks kõigile soovitada, seda ma ei tea. Ja leidub ka paremaid raamatuid. See praegune, möönan, on üsna ladusalt jooksev ja nii edasi ja nii edasi. Kuid ei tõuse punktid vaid sellest, et loen seda hääl hetkel. Lihtsalt meeldis mulle väga selline tasakaalukas ja oma laadi lõpuni ülal pidav teos.