7/10
Seikluslik küberpunkraamat, mille peategelane Hiro Protagonist peab päästma metaversumi infokalüpsise eest - s. o. interveebzide hävingu eest, mida kujutab endast "Snow Crashi" nimeline info-narkootikum.
Seni on selline kirjeldus nagu "küberpunki-klassika" pigem peletanud eemale, kuivõrd see on tundunud millegi küllaltki keerulise või, veelgi halvem, iganenuna.
Olen rõõmus, et lugesin "Snow Crashi", sest kui mu sisemiseks kaanepildiks küberpunkile kui sellisele on seni olnud "Johnny Mnemonic" (ja kõik selle paranoiad ning iganenud tehnofoobia ja nii edasi), siis "Snow Crash" on seda lähendanud pigem "Matrixile".
Seetõttu pole ma isegi "Neuromanti" lõpuni lugenud, sest mu sisemine kuvand kogu küberpunkist on teinud kogu žanrist midagi sedavõrd stagneerunut, et selle lugemine oleks nagu sügise sisse triivimine. Mentaalne takistusrada, mistõttu ma poleks seda nautinud. "Snow Crash" on aga leevendanud seda. Nüüd võiks kunagi "Neuromandi" ka käsile võtta.
Kui ma peaasjalikult keskendun siinkohal "Snow Crashile" kui miskisele gateway-drug'ile kangema kraami poole, siis ehk seepärast, et raamat ise oli täiesti tore ja intelligentsepoolne action ja lõbus fabuleerimine jne, aga iseenesest jättis raamatut kinni pannes veel veidike ahtakese mulje.
Raamat lähtub suht kõiges Rule of Coolist:
Peategelane on pooleldi mustanahaline, pooleldi asiaat, kes kannab kaht mõõka. Ühtlasi on ta kogu Metaverse'i kõige parem mõõgamees (ja seetõttu ka kogu reaalmaailma parim).
Mõne molekuli teravust klaasnuga kandev harpuunija Raven, kelle süda on ühendatud tuumapommiga, mis on võetud tuumaallveelaevast, mille meeskonna ta viimse meheni üksinda maha lõi, on lisaks kõigele sellele aleuut, sest see oleks lahedam kui see, et ta oleks näiteks innuit. (Mingil peenel moel ongi ju...)
Raamatu keskel tundsin, et raamatus saaks lausa vaimustav olla see, kuidas Paabeli infokalüps (Paabeli keelekatastroof?) ühendati kübertemaatikaga.
Skaalal, millest 1 punkt on "jah, ma vist aiman, kuidas seda seost saaks enam-vähem luua või midagi" ja 10 on "see raamat käsitleb seda ideed parimal võimalikul moel ja see on nüüd minu kõige veenvam usund!", paigutub see minu meelest kuskile 7-sse.
Tähendab, seos on näha. See on isegi päris huvitavalt välja töötatud. Midagi sellist, milleni viib väga agar ja väga vaimustunud Wikipedias surfatud ja sealt välja sõelutud seoste üleskirjutamine. Ei ole veenev, aga on lahe.
Seda tulekski võtta sellise pigem vaimustusest kantud seoste loomisena, selmet olla niivõrd pedantselt igav lugeja, et näha siin tõsimeelset akadeemilisusest kantud analüüsimist.
Ühesõnaga - isegi pseudoakadeemiline fabuleerimine sumeri mütoloogia ning küberpungi (seni olematuks peetud, : )) vahealadel lähtus Rule of Coolist.
Miks ma siis 10 punkti ei pane, kui ma siin ainult kiidan?
Võib-olla seepärast, et eks ta küllaltki õõnsaks jäi. Arulageda actioni koorekiht? Vist.
Eks tal omad voorused ole. Ja väga ei mõju isegi iganenult. Kuid lugu jäi vaid üheks veidike üle vindi keeratud hollywoodi-märuliks. See teeb sellise žanri piires päris paljut täiesti õigesti, aga B-kategooria kanti jääb ju siiski. Ja sellise žanri juures annaks teha palju võimsamalt seda lugu, laskumata nii hirmsal moel juba sissesõidetud rööbastele
No comments:
Post a Comment