Paolo Nori "Tuubat ei ole"

7/10

Noore kirjaniku igapäevaelu ja väikesed kiindumised ja nii...

Seda raamatut võin igaühele soovitada. Aga...

See raamat oli omamoodi paradoksaalne. See oli tõenäoliselt meeltlahutavamaid raamatuid, mis ma olen üle tüki aja lugenud. Ei olnud põnevusi, aga oli põnev. Ei olnud nalju täis, aga oli naljakas seal, kus vaja. Väga hea stiiliga, aga mitte selles mõttes, et oleks virtuoosselt kirjutatud. Selline sundimatu stiil lihtsalt. Poolepeale nautisin seda vägagi.

Aga siis lugesin järelsõnast, et tegemist on esimese osaga Paolo Nori raamatutest, mille peategelane on tema alter-ego Learco Ferrari. See tekitas teatava tulutustunde. Mingine lootusetus lugemises, mis on samas täiesti huvitav.
Sellise žanri esindajaks võib pidada ka Peeter Sauteri "Indigot". Aga kui ma õigesti mäletan, siis tolles oli vähem tajuda kronoloogilist edasiminekut. Lisaks oli Sauter ärevam, selline killustunud postmodernism. See on aga rahulikum veidi... Lihtsalt üks argine romaan.

See on lauge ja rahulik lugemiselamus, kus kohati tekib võimalus, et on ka lugu, kuid see ei muutu kunagi esmatähtsaks.

Autoril on natuke irooniat selle suhtes. Tal on inglitega rääkimise jupid, kus tema esindajaingel (mitte kaitseingel - see pole niivõrd nunnu omavaheline suhtlemine, vaid on kuidagi iroonilisem) ütleb, et nõukogu või presiidium või mis iganes ei võtnud vastu tema esimese raamatu, tõendina tema annete väärilisest ärakasutamisest. Ja hiljem teise raamatu. Esimest ei oldud vastu võetud, sest selles oli liiga vähe kujutlusvõimet ja liiga palju "arusaamatut autobiograafilisust".
Eks lugedes tõesti teki tunne, et mis ma hoian kinni oma lugudesoovist, raamat töötab ka sellisena. Eks ta jah - kulgemisena õieti ühegi konkreetse lahenduse suunas, nautides väiksemaid tähelepanekuid, mis teekonnal end paljastavad.

Mul oli kaks lõiku, mida tahtsin siia ümber kirjutada. Üks läks kaduma - mäletasin, et oli umbes lehekülg 117, aga sealt ei leidnud midagi. Sirvisin lehekülgi sealkandis ja ükski asi ei tõusnud esile vot seda ma tahtsingi öelda'na. Nii et panen ainult esimese. Ja see ehk kirjeldab mingil määral ka kogu tema stiili:

Niisiis, kõik, kes kirjutavad, kirjanikud, kirjutavad juhuslikult. Nemad, kujutad sa ette, polnud kirjutamisele isegi mitte mõelnud. Siis aga kirjutasid nad ühel ööl pruudile kirja. Pruut andis kirjanikele oma keha, aga mitte oma hinge. Kirjanikud olid selle üle õnnetud. Siis mõtlesid kirjanikud pruudile kirja kirjutada, et pruut ka oma hinge neile annaks. Siis ühel ööl lasid nad end joovastusel haarata ja kirjutasid saja kuuekümne leheküljelise kirja.
Siis juhtumisi kutsusid nad ühe kuulsa luuletaja õhtusöögile. Siis sattus sellele luuletajale juhuslikult kätte pruudile mõeldud kiri. Siis viis luuletaja juhuslikult kirja koju kaasa. Siis luges luuletaja juhuslikult öö läbi seda kirja. Siis helistas luuletaja kell neli öösel juhuslikult kirjanikele. Siis ütles luuletaja juhuslikult neile kirjanikele: saatle see L'Espresso konkursile. Siis ütlesid kirjanikud juhuslikult: ei tule kõne allagi, need on isiklikud asjad. Siis käis luuletaja juhuslikult peale: saatke, saatke. Siis said kirjanikud juhuslikult esimese preemia. Alati läheb nii.
Mina aga ei kirjuta pruutidele kirju. Ei. Mina kirjutan raamatuid. Ja kui mu raamatud avaldatakse, siis mina juba nii ei tee nagu kirjanikud. Kui kirjanike raamatuid avaldatakse, ütlevad nad: ära sa ütle. Kas mina kirjutasin selle raamatu siin? Vaata aga, mul ei olnud isegi meeles. Vahel ka: mõelda vaid.