Teisalt, veel suurem naljategu on hakata kommenteerima enne viimase novelli lugemist. Aga ma toda kunagi lugenud ja tollal ei meeldinud. Ja las ta olla.
Aga vast võib, kui tegemist pole mitte ennatliku mahalaitmisega, vaid juba kinnitust saanud kiidupuhanguga.
Ma peaaegu tahaks piirduda üksnes Aksolotliga - novelliga, mida Anu on tihti kirjeldanud, aga mille lugemist pole ma seni kunagi mäletanud. Alles üle lugedes tunnen, et see pisike kahtlusiva iga tema Aksolotli-mainimist kuuldes polegi teps mitte põhjuseta (ot, kas see on kolmikeitus? Ah, kuidas küll nii...). Olen alati arvanud, et kõlab tuttavalt, aga pole julenud kaasa rääkida. Nüüd nägin, et polnuks ehk põhjust - see oli ühes Lõuna-Ameerika lühiproosakogus, mida lugesin (hiljem kõrvalejäetud) bakatöö-kavatsuse täitmiseks.
Ja teisalt... ei oleks mul olnud ka põhjust hakata kaasa rääkima. Teema võib ähmaselt tuttav olla, aga kui tekst esimesel lugemisel ei kõnetanud, siis polnud ma seda järelikult korralikult lugenud. Sest olla lugenud ja olla nautinud, aga mitte olla tundnud, et see on kuidagi end raiunud sisemisse lugemisvarra - sama hästi võiks mitte olla lugenud.
Aksolotl on geniaalne. Selles ilmutab Cortazar seda, mida järelsõnaski esile tuuakse - proosa ja poeesia piiride hajutamist selleni, et mõttepiiride muda sees sumpamine kuidagi ühtaegu hägustab ja samas lööb selgeks kõik. Nagu heidaks kivi sellesse porisse, mis korraks lööb vee sogaseks, aga laseb peagi settida, nii tundus ka Aksolotli lugemisega. Vähemalt mingides kohtades.
Teised kolm lugu (sest viiest lugesin üle vaid nelja) olid sellise lapse silme läbi, kes oli skaalal laps --- puberteet umbes kuskil teise viiendiku juures. Sealmaal, kus on tajuda, et mingid puberteedilised elemendid aimuvad - on esimese protoarmumise ohtu (mis võib samas olla puhas lapselik kiivus), samas on täiesti lapsed tegelased.
Nende lapsus (sest "lapselikkuseks" selle noomivas ja täiskasvanutele omistatavas tähenduses ei saa seda nimetada) muutub jutustajal iseseisvaks kvaliteediks, mis ei taandu üksnes loo vajaduste paratamatuks elemendiks. Ühesõnaga, pole mitte nii, et müsteeriumi tegelased peavad, pagan võtaks, olema lapsed, järelikult tuleb nad panna tegema lolle nalju ja lapseulakusi, vaid oli jutustamisviisiga sedavõrd läbi põimunud omadus, et peaaegu muutuda jutustuse algpõhjuseks.
Ühesõnaga, meisterlik. Ja selleks, et ma selle vihikukese järgmine kord ei unustaks, kirjutangi siia üles meelespea enesele, tähelepaneku teistele:
Julio Cortazar on fantastiline kirjanik.
Aga... mingi distants siiski jäi. Ta on Nobeli-preemia tasandil olev autor, vähemalt selle preemia paremate aegade tasandil (n-ö absoluutne autor) - seega tasandil, mis Nobeli pälvides ei kergitaks kulmu ega tekitaks skandaali -, ja ma kunagi loen tema eestikeelset romaani uudishimuga, sest stiilinäide veenis tasemes. Kuid mingi hetk hakkasin neist lugudest otsima midagi, mida seal ei olnud.
Kuid see, eeldan, sõltub sellest, mida lugeja parasjagu otsib. Ja see on juba veidi peenem kirjeldus (mida ma siis õieti otsisin ja kas ja kuivõrd see raamat sellises kitsas küsimuses siis ei rahuldanud), mida ma ei hakka siinkohal tegema.
No comments:
Post a Comment