Javier Marias "Kirjapandud elud"

Kuidas nüüd öeldagi - tegelt polegi see romaan, vaid on lühibiograafiad kirjanikest. Või noh, mis nad niiväga lühibiograafiadki. Ei sukeldu teosteanalüüsi, ei püüa autoreid asetada kaanonisse, ei püüa lahata autorimüüti (ei võta oma eesmärgiks (de/)müstifitseerida Geeniuseid vms). Samas ei kaldu see teise äärmusse ega võta oma ülesannet maruproosaliselt - ühesõnaga, ei piirdu ka huvitavate anekdootidega.
Pigem lihtsalt on see raamat näide kõigest, võiks üks hea kirjanik tahta öelda nende autorite kohta põhjaliku töö järel.

Ta ei näi end nii piinlikku tõsidusega võtvat.

Kuna see pole akadeemiline teos (ehkki kasutatud kirjanduse loetelu on päris pikk), ütlebki ta eessõnas, et 3 autorit ei meeldi talle üldse - Mann, Joyce ja Mishima -, kes on samas inimesed, kes võtsid
end kohutavalt tõsiselt. Tema lemmik tundub olevat Henry James (kellele viitab igal pool nii, nagu mina viitaks analoogses teoses Zweigile). Ääretult lugupidavad sissekanded on ta veel teinud Laurence Sterne'ile (Tristram Shandy autor) ning Rilkele - ja lugupidamine, eriti veel sellises ääretuses, on oivaline.

Aga mis puutub lugemiskogemusse, siis...

Vahel suudan üsna kiiresti lugeda. Kui raamat lendabki mu silme all, siis pärast on kella vaadates ikkagi kummaline arvestada, et tunniga lugesin ainult 50 lk vms. Needki pigem Potterid jms kiirkirjandus.
... või noh. Ehk kiiremini. Kuid sajale tunnis ei ligine see vist õieti kunagi.

Kuid vahel loen pikalt. Heljudes tasakesi raamatu meeleolus. Ununedes sinna kogu maailma poolt. Hilisöised ajad, kus ma ei tuhista, pigem veerin juba teatava arulagedusega mingeid sõnu, teatud lauseid unesegaselt üle lugedes ja ikka veel mitte aru saades - mispuhul ma loobun ja otsustan, et mõnda asja ei peagi taipama, isegi kui see on ükskõik mis muul meeleseisundil lugedes igati tavaline tekst, mille puhul ei tuleks selle pealegi, et võiks olla mingit lukku ees.

Selle aeglase lugemisega ei takerdu nauding ent omaleiutatud uste taha, vaid leiab nende takistuste vahelt väikesi aardeid, mis ajavad kord muhelema, kord liigutavad kummalisel moel. Ja asjad, mis tavalugemisel paneks noogutama ja ütlema: on jah naljakas, või: on jah kurb, muutuvad nüüd kogu nägu irvegrimassiks taandavateks võlusõnadeks. Või sõbraliku naeratuse taha varjuvaks härdunud liigutuseks.

Igatahes...
Võib-olla pole sellise lugemislaine taga mitte õige raamat, vaid õige lugemistingimus (see, et maailm lubab üht ööd niimoodi edasi lükata). Aga vast on õige ka see, et vale raamatuga poleks see ikkagi sama.

Ükskord tajusin seda lainet ja võtsin kätte veeranditi poolelioleva "Kuldse märkmeraamatu" (veeranditi pooleliolev - on see siis kaheksandikuliolev? Aga silmas pean seda, et olin varem juba lugenud ja nüüd oli taastärganud tuju sellega kokku puutuda, aga puudus mingi kokkulepe enesega, et loen algusest lõpuni, nii et see oli järjekorraraamatute kõrval sirvimiseks). See hoog ajendas viimast sadakonda lehekülge vaimustusega lugema. See oli ühtlane vaimustus, mis nõudis minupoolset utsitamist ja väsimuse vastu võitlemist ja ülelugemist jne - nagu selline lugemine mulle üldiselt on. Oli elamus, aga! Puudus see uue asja üllatavus. Oli vaid huvitavate mõtete taasleidmine.

Praegu saadud Mariase-elamus polnud taasleidmine, vaid avastamine. Ja ehk vajab selline moment minu jaoks verivärske raamatu ootamatust. Muidu ei teki ehk õigetes kohtades südame all pakitsevat naerupahvakut ega silmi kipitama ajavat noogutamist.

Vahel on tunne, et olen siin pea igale teisele raamatule lisanud kommentaari "äkki ma ei lugenud õigel ajal" või "äkki ma ei lugenud õiget moodi".
Umbes et tajun raamatut lugedes küll, et mingi tõmme või tõuge olemas, aga et tajun seda nii, nagu ma tajun mingi anekdoodi lugemisel, et on küll naljakas, aga ma olen analoogseid juba kuulnud. Tunne, et mu olemus ei naera, aga mingi osa ikkagi naerab, solidaarsusest nähtamatu kaaslugeja või autori enesega. Sest lugedes tajun, et lugupidamist ta väärib, seepärast ma loen respektiga ja näen kõiki sissesokutatud emotsioone või mõtteid ja kui need ei pääse mõjule, siis eeldatavasti tähendab see seda, et ma jään liiga palju lootma röövitud hetkedele ega luba endale totaalselt sisse elamist (või siis, et ei otsi neid võimalusi piisavalt.)

Selle juures ma seda valesti lugemise juttu ei tee, õnneks. Kõik oli õige.

... mis ei tähenda aga seda, et see oleks esimene hea raamat üle pika aja vms. Musili "Kasvandik Törlessi hingeheitlused" ka meeldis mulle väga.