Kristjan Sander "Õhtu rannal"

5/10

Autori mitu varasemat teksti, mis on selle kogu jaoks saanud viimase lihvi. Seetõttu küllaltki stiililiselt mitmekülgne. 

Tekstid, mis oma ilukirjandusliku kompetentsuse ja kohatiste huvitavate ideede kiustes ei tekita elevust autori või tema järgmiste tekstide suhtes. Tekstid, mis tekitavad tunde, et selle looja ei tunne ennast mitte kirjanikuna, vaid ilukirjanduse harrastajana.

Kuna ma tegelen netipõhises ulmeajakirjas Reaktor ja kuna selle jutukogu autor on teise netipõhise ajakirja Algernon toimetaja (kellega teistel Reaktori toimetajatel on vahepeal olnud teatavaid erimeelsusi, kui tahta end pehmelt väljendada), siis mulle tundub, et ma peaksin alustuseks tegema mõningad kommentaarid esiteks punktisüsteemi kohta ja teiseks mu kriitika tõsiseltvõetavuse (or lack thereof) kohta (sest äkki, äkki ma nurisen tegelikult heade tekstide kallal lihtsalt solidaarsusest teiste reaktorlastega).

Kunagi varem oli keskmine punktisumma, mida selles blogis raamatutele jagasin, 8, siis mingi hetk hakkas see tunduma vale, sest panin sedavõrd ligidale täiusest (10-st) raamatutele, mis tegelikult ei tekitanud erilist elevust. Isegi mõningaile suhtelistele pettumustele, milledel oli siiski küllaltki hea stiil või muud justkui lunastavat. Seepärast võtsin uueks kriteeriumiks pigemini selle, et "5" on siis, kui raamat on selline, et kellegi pärimise peale hindad seda "normaalseks." Mitte "Kuule, üsna heaks" (mis võiks olla 6) või "Tead, ma pole kindel." (mis on 4), vaid "Normaalne." Sellisel raamatul on olemisõigust küll, võib mõnele soovitadagi, ei üllata ka see, et mõni võiks ehk pidada lemmikraamatuks (mõningail juhtudel). Aga kui annan 5 punkti, siis see tähendab, et ma eeldan midagi enamat ühest lugemiskogemusest.

Teiseks,
see konkreetne raamat, nagu Habicht eessõnas ka ütleb, liigub pigem vendade Strugatskide liini pidi kui et lähtuks läänelikumast ulmetraditsioonist. Kuivõrd ma olen üsna vähe lugenud nõukaulmet (Lemi poolteist raamatut, Strugatskisid kaks, ee... Praegu ei tulegi eriti midagi muud meelde), aga omajagu (ehkki mitte päris entsüklopeedilisel määral) Lääne oma, siis võib sellise raamatumulje taga olla mingil määral teistsugune arusaam sellest, milline on hea (ulme)raamat.

Ühesõnaga, kriitikat võib tingida see, et ma eeldan midagi teistsugust. Kuna Jüri Kallas on autorit nimetanud üheks eesti parimaks ulmekirjanikuks (3 parima sekka kuuluvaks) ja teost ennast eesti ulmekirjanduse tippsündmuseks ja üldse üheks eesti kirjanduse tippsündmuseks aastal 2012, siis natuke tekib tunne, et äkki ma olen lihtsalt ülekohtune. Teisalt ütles Raul Sulbi sealsamas FB-vestluses sellele vastuseks, et ta peab antud jutukogu pigem 2012 kirjanduspettumuseks, nii et ma päris tühjadele kõrvadele vist ei räägi.

Mu stiilimaitse hädadele lisandub asjaolu, et see on jällegi loetud pigem muude asjade kõrvalt. Otsimata või leidmata aega istuda ja tõmmata kokku neid süžeeniite ja kuidas need liiguvad ja kuhu need jõuavad. Seepärast jäid mõningad tekstid lihtsalt hägusaks. Mitte huvitavas mõttes, mis intrigeeriks ja sunniks edasi mõtlema, vaid tüdinud mõttest, et kogu pildi kokkuklapitamiseks peaks seda veelkord läbi lugema - ja ohkest, et see tekst ei tõmba selle võrra.

Kuid ma ei lähtugi siinkohal sellest, kas ma ise nautisin tekste või nende ideid. Keskendun pigem asjaolule, mis oleks seganud ka siis, kui ta kirjutanuks minule harjumuspärasemat ja läänelikumat ulmet. Seepärast ma pigem ei näe, et ülalolev taandaks mu sõnavõtu absoluutselt ebakompetentseks. Kuna see on novellikogu, siis ma ei hakka praegu süžeelist ülevaadet tegema (seitsmest tekstist, c'mon). Mingil määral saab selle Ulmekirjanduse BAAS'ist kätte, kui kedagi huvitab. Ma annan vaid ühe teatava mulje autori stiilist, mis kahetsusväärsel moel nende tekstide lugemise järel tekkis.

KSi puhul kiidavad kõik ulmevanad tema ilukirjanduslikku talenti. Arusaadav, sest tekst on hästi valmis komponeeritud. Aga ometi saan tema lugemisel aru, mida tähendab, kui üks kirjanik ütles: "Writing's easy. You just stare a blank piece of paper until the drops of blood form on your forehead." 

Kirjutatud on nii, nagu võiks olla justkui-töötav tekst. Stiililiselt, ülesehituselt poleks nagu midagi kuskil ette heita.Taustakirjeldus, tegelase tegu ja tema sõnad. Kõik oleks nagu korrektne ja õige.

Aga kas on liiga pigistatult tulnud või on kirjaniku stiilil see omadus, aga see lihtsalt ei hakka elama.
Kuid see pole mitte sellest, et tegelased olekski robotid ja et see ei peagi elama. Emotsioonid on sisse kirjutatud ja justkui saaks neid läbi elada lugemise ajal, aga tekst ise ei lähe seemnena idanema lugeja teadvuses.

Tahaks lausa julmalt väita, et nende tekstide põhjal jääb mulje, et autoril ei ole kirjutamisharjumust. Ja ma tegelt ei näe põhjust liiga palju leebemaks muutuda. Esiteks seepärast, et see on vaid minu isiklik lugemismulje ja eriti muud midagi. Teiseks seepärast, et ma ei väida, nagu ta vähe kirjutaks või nagu ta halvasti kirjutaks. Esimese suhtes ma lihtsalt ei tea, ei ole temalt küsinud tema lehekülgede arvu nädalas või mida iganes (pealegi kõlab see veidi isikliku asjana). Teine pole ka päris õige, sest tekstidel on teatav ilukirjanduslikkus siiski man.
Kuid antud kogu tekstid näivad olevat mitte kirjutamisharjumuse, vaid kirjutamisharrastuse vili.


Mulle tundub, et KS-il on loomulikke eeldusi olla kirjanik. Ja tal on arusaam sellest, milline on tema jaoks hea tekst. Kuid nägemus sellest, kuidas peaks olema "õige", näib hoidvat niivõrd tugevas krambis, et ilukirjanduslik osa temast ei pääsegi lendu.
See pole mitte kirjandus, mis voolaks inimesest välja ja oleks tema tõeline osa. See on pigem tekst, mis on hea sulega inimese poolt valmis kirjutatud. Aga sellisena ei näi see kohutavalt vajalik osa temast, mistõttu ei tekita kohutavat vajadust olla lugeja.

Ühe intervjuu põhjal tundub, et tal võiks olla soont ilukirjanduslike eksperimentide peale. Ja natuke mõjuvad teatavad tekstid tõesti millegi sellisena - ehk on see veneliku ulme pastišš või midagi taolist. Kuid vaid vaevu-vaevu näib see kujunevat tema pärisosaks. Vaid üsna vähe näib eksperimendist saavat Kristjan Sanderi enese hinge peegel - nagu üks kirjanikuna kirjutatud tekst võiks olla. Kus tekst ei taandu mitte tekstiideeks või novelli sooritamiseks, vaid näiteks ühe inimese olemuse kuitahes väikesest killust.

Minu jaoks ilmestab seda näiteks "Galahar" - selle kogu viimane tekst ja ühtlasi tema loomingulise teekonna vanim tekst, millele oodati pikalt järge või vähemalt jätku, mis annaks ideele lõplikkuse. Kuid jutukogu "Õhtu rannal" tõmbab tekstil otsad kokku ja paneb sellele punkti. See vajadus teksti sulgeda näitab üht kahest - kas piinlikkustunnet vana teksti pärast (mida ma siiski ei usu) või võimetust päris tõeliselt vaimustuda sellest ideest niivõrd, et seda lõpuni sooritada. Ta ei taha enam hingata oma sisemist tekstimaailma, vaid tahab, et tekst saaks lõpetatud.

Sellest on kahju, sest antud tekstis on veel veidi alles seda vitaalsust, mis utsitab lugejat lõik-lõigu järel jätkama seda teekonda ning loob autoris vajadust maalida maailm ja sündmused nende emotsionaalse lõpuni. On aru saada, et mingides etappides on selle kirjutamist nauditud. Ja et neil sammudel on tajuda asja enese jätkumist, iha seda jätkata ja edasi viia. Elama ja toimima panna.
See tekst oli teatavatel tasanditel ehk tõesti tormakam kui teised tekstid - teised on lihvitumad, samas kui siin tuleb ikka aeg-ajalt tunne, et mingeid asju saaks veidi paremini. Ja ometi õhkub sellest tekstist kõige suuremat kirjanikuks-olemise-muljet. See on enim kirjanikulik tekst selle kogu tekstidest, sest see tekitab huvi kas konkreetse maailma või sama autori teiste tekstide vastu. Tekitab tunde, et autoril on kirjutamise vaistu ja kirjutamiseks hinge.

Selle kogu tekstide ideed sulguvad novellide sisse ära ega hakka laiemalt elama. Ei teki laiemat potentsiaalset  tekstivälja. Ühegi teksti puhul ei teki õieti tunnet, et tahaks edasi lugeda tekstimaailma pärast - edasi tahaks lugeda ainult seepärast, et idee on lõpetamata või siis - positiivsemas võtmes - sellepärast, et autori sulg on lootustandev. BAASis kurdetakse selle kogu suhtes, et mõningad tekstid võiks olla pikemad (eriti, njah, Galahar, millega ta ulmeskenesse omale esialgse tõusva tähe tiitli teenis).

Kuid mul seda tunnet ei tekkinud, sest need tekstid ei tekitanud suuremat huvi autori sisemaailma vastu.