1969.
Ühest Saadikust võõral maal, kes püüab kohalikke tuua oma kultuuride ühendusse. Lisaks sellele, kogu nende rahvas on kesksoolised, aga tema on mees.
Tahaksin läheneda sellele raamatule kahest nurgast - need on feminism ja stiil.
Täpsustan - esimese all pean silmas seda, kuivõrd autor hoidub neist ohtudest, mida tema feminism eneses sisaldada võiks.
Ja stiili all seda, kas ühe raamatu kirjutusviisi saab pidada veaks olukorras, kus see töötab.
Anu ütles, et luges lõpuni ja ei olnudki see feminism nii ilmselge. Tuleb möönda, et ei olnud tõesti. Tähendab, see oli märgatav. See oli täheldatav. Kuid mitte märkimisväärne. Ometigi loodud nii, et olla märkamisväärne.
Kuidas tegutseb ühiskond, kes pole patriarhaalne, vaid aseksuaalne? Ühelt poolt võiks tekkida küsimus, et üks variant oleks veel matriarhia, aga ilmselt on selles raamatus küllaltki põhjalikult kujundatud aseksuaalsus sellest siiski parem võimalus vaadelda mittepatriarhaalset kultuuri - sest matriarhia juures tõstatub esiteks küsimus, et mis siis, kui mehed mässavad (klišee, mida oleks raske vältida). Teiseks, matriarhia puhul oleks ühiskond jätkuvalt põimunud domineeriv/alandlik suhtesse, mis on laetud seksuaalsusest.
Tähendab, ei saa siiski liiga jäigalt osutada teatavatele kaldumistele feminismi ja öelda: "Ennäe hirrrmsat meestevihkajat!" Autor on selle suhtes liiga ettevaatlik - sõjapidamiskultuuri puudumise ühe võimaliku põhjendusena käiakse küll välja meheliku agressiivsuse puudumise, aga siis kohe mainitakse, et tegelikult elatakse siiski väga karmides loodustingimustes ja et ehk on see võitlustung siiski olemas, aga kulub täies ulatuses looduse peale. (Pealegi on hiljem näha, et militaarsed tendentsid hakkavad siiski tekkima ning peategelane arutleb, et inimkond saab ilmselt lõpuks sedavõrd jagu loodusest, et jaksata omavahelgi sõdida.)
Aseksuaalse ühiskonna kirjeldamisel ei piirduta üksnes sõjaga, kirjeldatakse ka muid maskuliinseid tunge, mille puudumist on teravalt tajuda. Peamiselt siiski omavahelisel suhtlemisel - mõnevõrra tegeletakse küsimusega, milliseid meie tegusid või suhtumisi suunavad mehelikud või naiselikud psühholoogilised motiivid. Üldiselt siiski küllaltki elementaarseid nähtusi, näiteks mis puutub nutmisse ja muidu nõrkuse näitamisse, ja kahjuks eriti ei üllatata.
Teisalt on see ettevaatus pigem kiiduväärt. Väide, et meheliku agressiivsuse puudumine tähendab rahumeelset kultuuri, võiks halvemat kirjanikku panna väitma, et tegemist on utoopiaga. Kogu asi muutuks kohutavalt naeruväärseks, teos ise 60ndate lõpu ajastuspetsiifiliseks feministlike kiusude näiteks. Selles romaanis on aga inimlikul vihal oma koht - teatav barbaarsus on universaalne. Seetõttu on "Pimeduse pahem käsi" üks natuke 70ndate eel kirjutatud soorollide vaatlemine.
Mis puutub stiili, siis selle suhtes jäime Anuga eriarvamusele. Minu jaoks otsustas asja tegelikult see, et olen lugenud üht vana väljaannet romaanist "Meremaa võlur" ja juba selles oli sarnane stiil - üksildane ja intellektuaalne, iseenesest huvitavate süžeepööretega, aga sündmusi pigem loetlev või ettelugev kui et jutustav. Mingi hetk arvasin, et ehk oli kirjastatud seda lasteraamatuna ja väljajättudega, nüüd aga näen, et selline ongi tema stiil.
See üksildus minu meelest otseselt ei tööta kõigis stseenides, vaid hakkab tõeliselt hingitsema alles raamatu pikas lõpujupis, milles peategelane, keda on omamoodi kimbutatud siin ja kimbutatud seal, on sunnitud tegema läbi ühe pika rännaku oma ainsa sõbraga. Saan aru, kuidas võis sellest teekonnast kujuneda viimase aja üks suurimaid ilukirjanduslikke elamusi Anule - elamus, mis tekitab sisemuses pakitseva kahtluse, et teistmoodi kirjutada ongi vale. Ja iseenesest võib kogu asja vaadelda ka valguses, et senine raamat ongi justkui "kohatu" stiiliga - peategelane ongi igas mõttes out of place, aga seal, looduse vastu võideldes, on kõik õige.
See oleks küllaltki meta, kui see oleks tahtlikult selliseks suunatud mulje selle raamatu piires. Kui see oleks peen stiilivalik. Et aga tegemist on autori võimetest ja nõrkustest kujunenud ainuomase stiiliga, siis ei näe ma seda mitte kogu tekstilise vormi suunamist võimsa lõpu ümber, vaid pigemini stiiliparatamatust, mis töötab ühe stseeni raames, aga teiste juures ei ole minu maitsele.
Lõpp oli siiski meisterlik, loodud maailm küllaltki huvitav ning... Ning midagi kolmandat. Vist see, et dialoog oli lihvitud minimaalse vajaminevani. Kogu teksti juures ei tulnud hetkekski klišee mõru maiku suhu, vaid kõik püsis värske, ehkki üksildane ja karge. Kunagi võib ehk uuesti lugeda, mingis teises meelelaadis.
Lugesin ta läbi natuke enne lume langemist. Praeguses tükk maad jõhkramas tuisuses kliimas oleks see raamat ehk võimsamgi olnud, too lõpp nakkavamalt muljetavaldav. Kuid praegu jäi nii.
No comments:
Post a Comment