Emmanuel Carrère "Vaenlane"

Märkasin, et seda suvel loetud raamatut polnudki ma veel kommenteerinud. Kuid tagantjärele võiks, sest see oli väga hea raamat. Isegi sedavõrd hea, et rikkus minu esmakogemuse Houellebecqiga.

8/10

Truman Capote'i "Külmavereliselt" prantsuse moodi - tõsielul põhinev lugu sellest, kuidas üks kirjanik läheb tutvuma ühe mõrvaloo iseärasustega.

Tegelikult on see võrdlus Capotega ekslik.

Võiks arvata, et võrreldavat on - ülalmainitud punktidele (tõsieluline aines, kirjanik ise tutvub, mõrvalugu, perekond) lisandub ehk veel midagi, mida praegu ei oska nimetada.
Kuid neid eristab esiteks see, et Capote kirjutas teatavat moodi nullstiilis - ta tahtis kõike teada ühe loo kohta, mille suhtes tema tekst olnuks justkui kõikehõlmav kroonika. Romaan kui ilukirjanduslikult nauditav reportaaž.

Praegune on aga pigem lugu ühest kummalisest mõrvast - üks rahulik ja küllaltki edukas pereisa, igati flanderslik tüüp, on peamine kahtlusalune tema pere võikas mõrvamises. Ja siis tuleb välja, et ta polegi mitte küllaltki edukas Flanders, vaid salaluuser, kes kõik oma "tööpäevad" veedab metsas või pargis kõmpides. Kes on oma sissetuleku perelt välja petnud. Ja nii edasi.

Tegelikult polnud see niivõrd lugu sellest mõrvast kui kulminatsioonist. Capote andis terve pere loo ja mõrvarite loo. Ja nende hukkamise. Kuid Carrère annab ühe isiksuse. Siit raamatust ei tule ühe mõrvaloo portreteerimist, vaid ühe isiku vaatlemine, kes aina suuremaid valgeid valesid jagades jõuab omadega sundseisu, kus ta peab kas oma vastuvõetamatusega silmitsi seisma või siis...
Ja see "või siis" oligi ilmselt tema põgenedapüüd...

Tegelikult pole see võigas mitte seepärast, et mees niimoodi tappis jnejne. Vastuvõetamatu ei tundunud mulle mitte tegelane või tema valikud. Vaid pigemini see, et mingi maani olid need valikud küllaltki süütud. Mu enda jaoks oli sealt justkui mingit äratundmist eelmisel aastal lugedes, kuivõrd bakalaureusetöö muutus aina häbitekitavamaks teemaks. Ehk kõlab see naeruväärselt - võrrelda selle jõhkra mõrvani viinud häbitunde omaenda pideva edasilükkamisega. Aga siiski - kui see kõrvale jätta, et tema häbi hõlmas kogu tema eksistentsi, minu oma oli aga siuke lühike ja tõenäoliselt üsna universaalne tudengkonna seas, räägin ma siiski sellest, et see häbitunne on tuttav. Häbi võimetusest end kokku võtta. Kõigi võimaluste ja vabaduste kiuste.

Ja kuna peategelase häbi tundus mulle endale tuttav, siis oligi see raamat mulle hirmus.

Mitte seepärast, et igaüks võiks olla selline tegelane. Vaid seepärast, et minagi pole nii kohutavalt kaugel sellest.

Tahaks öelda midagi stiilis "töö teeb vabaks". Või viidata kindral Michelsonile Jaan Krossi esituses (või noh, Krossi kirjutatult), kes ütles, et parim viis ülesandest vabaneda on see kiireimal ja tõhusaimal võimalikul moel täita.
Aga lõpetaksin siiski mõttega, et kui on miskit tuttavat selles tundes, siis soovitan lugeda. Ja oleksin soovitanud juba pool aastat, aga vot, kuidagi ununes, et mul polnud see raamat veel blogistatud. Heh...

Aga jah,
see raamat rikkus minu jaoks Houellebecqi ära. Sest ta sobis mulle rohkem. Ühe sõbra vaimustuse kiuste ei jaksa "Elementaarosakestest" sissekannet tegema hakatagi. Või noh, ehk oli asi vales ajas, mil toda lugeda. Kuid praegune sattus õige eluaasta peale.