Lugu poisist, kes kasvab üles surnuaias kummituste käe all.
Ma olen päris paljusid tüüdanud oma Gaimani-vaimustusega. Või kas just alati tüüdanud... Ei, ikkagi tüüdanud, : ). Ühesõnaga, tema looming mulle meeldib. Juba ammusest. Ja suure naudinguga kuulan tema küllaltki inspireerivaid kõnesid kirjutamise või kirjanikuks olemise kohta. Raamat, mille eest ta sai oma teise Hugo auhinna, pakkus mulle just viimasel ajal väga huvi. Selle lugemise järel jääks mulle endale väheks kitsalt selle raamatuga piirnev kommentaar.
Nii et esialgu kommentaar Gaimani enda kohta, lõpus kolme tärni järel konkreetselt raamatust endast.
***
Gaiman on sedavõrd vastuvaieldamatult Suur Talent ja Elav Klassik, et tema kohta kirjutamine on veidi keeruline ettevõtmine. Ainuõiget lähenemist oleks nagu üksainus ja selleks on kirjaniku poole suunavad sõnad - muljeline ja omadussõnadest pungil vaimustuspuhang, mis avaks lugejale üht kirjanikku.
Aga see nõuab mingit oma momenti. Muul ajal tundub selline asi sõrmede jaoks liiga õõnes ja kuidagi naiivne. Või siis liiga asjatundmatu ja pinnapealne.
Kuid kirjutada temast mitte muljelist, vaid analüütilist või kokkuvõtvat asja, tundub jälle teisiti vale. Ja praegust kirjutangi selle teistmoodi vale tundega, mis ütleb, et ma ei saa teda taandada nendeks üksikuteks märksõnadeks. Sest ta on midagi enamat.
See tunne selleks tundeks - kirjeldan niiehknaa ainult omaenese kokkupuudet, eimidagi enamat. Nagu ilmselt terves ülejäänud blogis.
Üks mõte, millest ei tahaks siinkohal mööda vaadata, on see, et ta näib teatavas mõttes olevat halb inspiratsiooniallikas. Oh, tal on särav mõttestik, aga tema kirjutatu on intellektuaalse õgardluse tulem, mitte aga allikas.
Temalikult kirjutada näib eeldavat samade teoste lugemist, smade kogemuste läbielamist. Mitte aga tema kirjutatus elamist. Sest sellest on välja lõigatud must materjal, aga too must materjal sisaldakski eneses loomingu olemust.
Kes temalikult püüab kirjutada tema põhjal, sel näib olevat oht uppuda pinnapealsena näivatesse võtetesse ja ideedesse ja suhtumistesse, mis on aga Gaimani järeldus kogetust ja tema kommentaar omandatule.
... see pole aga mitte enese põhjal öeldud. Päriselt, : ).
Ühesõnaga, asudes tema kirjeldamise juurde:
***
Üks tõsiasi, mis on tasapisi ununema hakanud, aga mida hiljuti taas meelde tuletati ja millega olen nõus: koomiksite kirjutamine sobib Neil Gaimanile paremini kui tavaproosa.
Jääb küsimus, et mille poolest.
Sest viimasel ajal arvutist, täpsemini netist tekste lugedes on aina enam tekkimas tunne, et tema kirjutab selles mõttes ideaalselt. Tekst on kohe haarav, ideed on huvitavad ja keel on nauditav.
Siiski tuleb meelde, kuidas Sandmani-massiivi (75 peatükki, kirjutatud seitsme aasta jooksul, sai sellega kuulsaks jnejne) järel mõjus American Gods kuidagi veidi laialivalguvalt, hõredalt kirjeldatult ja... Ja midagi kolmandat oli kindlasti veel. Isegi tundsin natuke, et romaani kõigi vooruste kiuste võiks ta siiski sellest loobuda, sest koomiksivormis õitsevad need voorused segamatult.
Gaiman jätkas romaanikirjutamisega ja loomulikult on ainult heameel, sest mõningad asjad on tal jätkuvalt väga head. Sven Vabari lemmik Gaimani romaan on "Coraline", minu Laurakese senine lemmik on "Tähetolm". Võrreldes "American Godsiga" on kummalgi jah omad voorused, mis panevad need raamatud sellest paremini töötama, kuid mis viimseni ei hakka töötama Graveyard Booki puhul.
Džäkk Tomberg kirjeldas ühes vestluses, kui õigesti mäletan [see oli üks sünnipäev ja mul olid mõningad klaasid hinge all], et väga visuaalne ja kujunditest pakatav stiil.
Ehk on see suuresti õige. Kuidagi väga lihtne ja klišee oleks seepeale seletada proosa suhtelist vajakajäämist (võrreldes tema koomikskirjutamisega) nii, nagu ma Tombergile vastasin: ehk on asi selles, et ta ei suuda maalida paremat pilti sulepeaga kui Dave McKean pintsliga.
(Tegelt on McKean ainult Sandmani mõningate kaante kujundamise taga, aga siiski, ta on kuidagi see, kes enim samastub Gaimaniga. Põhjuseks ilmselt see, et nad on hiljemgi palju koostööd teinud, aga ärgem nüüd muutugem targutajateks...)
Nagu öeldud - too on lihtne vastus või järeldus. Iseasi, kas ka õige. Mingeid stseene loob ta elavalt silme ette, ilma dialoogide või sisekaemuseta, mis toovad tegelasi kokku. Otseselt kirjeldamata pilti visuaalselt (ei kirjelda riideid, näoilmeid, lavastajalikke remarke liikumise kohta vms, oh ei - ta annab teistsugused nüansid, mis edastavad antud stseeni hinge), aga imelik oleks tahta, et need oleks "maalitud" moel kirjeldatud. Ühesõnaga, ehk ongi kujunditega edastatud, aga teeb seda kuidagi teisiti, kui maalides.
Mis puutub "visuaalsesse" stiili, siis selles küsimuses on omamoodi huvitav punkt Gaimani bibliograafias tema kirjutatud "Doctor Who" osa ehk "The Doctor's Wife". Paljud peavad seda "Doctor Who" ajaloo parimaks osaks. Mulle ei avaldanud see esmavaatamisel erilist muljet. Teisel vaatamisel see-eest olid paremini näha selle osa voorused, ehkki mina ei julgeks seda siiani parimaks nimetada. Tolle osa juures oli märkimisväärne see, et Gaiman oli pidanud seda palju ümber kirjutama just seepärast, et asi võiks mahtuda ühe osa eelarvesse ära. Ehk osutabki see sellele visuaalsele suundumusele?
Gaimani teatavate stiilinüansside registreerimise mõttes oli seda osa huvitav vaadata. Sest kui kirjeldada antud osa voorusi, tulekski esmajoones mainida - suuri ideid. Põnevaid ideid. Aga eelkõige vastutusrikkaid ideid. Kontseptsioone, mida oli paeluvalt lahendatud ja mida polekski usaldanud mõnele tavalisele ulmesarjatreialile. Eelkõige pean silmas Doktori esimest vestlust tema ajamasina (ja sisuliselt elu armastuse) Tardisega. Tema võib sellist teemat harrastada, sest kui tema on selle taga, on see õigesti tehtud.
Ja sarnase kompetentsusega on tehtud ka need asjad tema loomingus, mis mängivad tuttavate või selgelt piiritletud nähtustega.
"Tähetolm" (ainult raamat) on oivaline, sest õhkudes vanabritilikust (või kääbiklikust?) intiimsest meeleolust, on see väga huvitav maagiline teekond läbi ühe noorpõlve, läbinisti armas kirjanduslik kulgemine ühe poisi mehelikkuse juurde. Mis sellisesse muinasjuttu mahub, alates tema "Elas kord"-ist lõpetades "õnnelikult elu lõpuni"-ga, see mahub; mis mitte, on välja jäetud.
"Coraline" on Roald Dahli moodi sünge ja kergelt õudne lasteraamat. Õõvastust tekitavad nööpsilmad ja nii edasi, see kõik mahub, see on kõik stiililiselt ja sisuliselt ühtne.
Ja mind vist lihtsalt segas, et "American Godsis" puudus selline selgelt piiritletud maailm. Stiililises mõttes tundus mulle nii...
(Kunagi vaatan üle, mis ma siia kirjutan. Äkki siis pole ma enam ühegi sõnaga nõus.)
*******
"Graveyard Book" tundus üllatavalt harjumuspärase teosena. Jätkuvalt on tore tema tekstide üsnagi sõbralik suhtumine - näiteks lähenetakse surnutele kui millelegi, mida ei ole vaja karta (mis oli siiski tuttav juba "American Godsis", nimelt peategelase suhtlemises tema surnud naisega). Aga kuidagi tundus olevat üsnagi siuke... lause, mida poleks oodanud: Gaiman nagu Gaiman ikka.
Ehk siis: raamat, mis väärib kõiki neid auhindu, mis saab, sest on kirjutatud põnevalt, kirjanikulikult hea sulega, nauditavalt toredate tegelastega ja põneva peategelasega (kes eksisteerib huvitavalt olemise ja mitteolemise piiril).
Raamat täidetud stseenidega, milles välditakse harjumuspärasust, aga piisavalt vaevu-vaevu, et tundub kuidagi üsna lihtsalt tulevat.
Lõpp oli ilus. Senisest hoopis teise meeleoluga tehtud resigneeritud leppimise narratiiv. On aru saada, miks ta ise ütles (järelsõnas), et lõppu jõudes, seda stseeni kirjutades, tajus ta, et hea on kirjutada midagi, mis laheneb paremini, kui oleks ise üldse oodata julgenud. See on tõepoolest kõige ehedam stseen terves raamatus, mis ülejäänu poolest, kogu oma hea stiili kiuste, tundus ehk natuke linnukese tõmbamise või idee ärakirjutamisena kohusetundest vms.
Ehk polekski ebaeheduse tunne nii läbiv, aga seda aitas rõhutada asjaolu, et paljuski oli tegemist mitte romaaniga, vaid novellikoguga, mille lood püsisid küllaltki eraldiseisvad terviklikud, mis lõppedes üsna täielikult sulgusid. Jäi tunne, et pooled novellid olid mingi peategelasele seatud keelu proovilepanek, selle põhjendamine ja sellest pääsemine. Nii ei kandnud ükski neist otsest lisamuudatust, vaid oli üksnes mingi küsimuse vastamine ja selle sulgemine. Muudatused polnud positiivsed (mis tegelane/võime/olukord juurde tuli), vaid selles mõttes ehk pigem negatiivsed (sest lõikasid edasisest ära selle potentsiaali, et mis küll juhtuks, kui juhtub A või B).
Veel ütlen selle ebaeheduse kohta, et raamatu järelsõna (Newbery auhinna vastuvõtmise kõne), kus ta kirjeldab selle raamatu kirjutamist ja tema tundeid kirjutamise suhtes üldisemalt... See tundus kõige ehedam ja kõige liigutavam. Raamat oli humoorikas, aga järelsõna pani kaks korda naerust pahvatama, pealegi avalikus kohas. Raamat käsitles tähtsaid ideid, aga alles järelsõna lugemisel hakkas mu olemuses kaikuma üks kontseptsioon, üks tunne raamatute suhtes.
Samas ei kujuta ma ette, kuidas loeb raamatut inimene, kes pole kunagi Gaimanit lugenud. Äkki oleks see tema jaoks värske. Täiesti uus asi ja sellisena mõjuks klišee vältimine värskena - ja kõik raamatu huvitavad ideed vaimustavana. Ma julgeks seda igaühele soovitada, seda absoluutselt. Minu enda jaoks oli selles aga natuke liiga palju vana ja tuttavat, et julgeks ise pidada päris uhhhti, milliseks Gaimani kirjanduselamuseks.
No comments:
Post a Comment