Hjalmar Söderberg "Lookesed"

8/10

Väga lühikesed lookesed (poolteist kuni neli lehekülge), eri meelsustel, aga kaldudes sageli anekdootlikkusele.

See raamat on väga meeldiv avastus kahel põhjusel.

Esiteks, ta tõestab seda, et laaste saab ilukirjanduslikult nauditavalt kirjutada.

Mind on viimasel ajal hakanud huvitama mini-minivorm. Kuidas edastada põnevat lugu võimalikult väheste vahenditega? Nii, et see ei oleks enam anekdoot, vaid juba novell. Lühike ja vaid laast, aga et oleks põhjendatud kirjutis omaette looga. Lookene.

Põhjuseks mõte mingi hetk Ulmejutulaborisse. Seal oli kirjas, et 3000 sõna on piiranguks. Aga internetitekstid peaks ehk rangemad olema. Ja haaravamad. Miks mitte võtta reegliks 3000 tähemärki?

"Tekst ei jõua elama hakata!" võiks üks vastata. Ja teine mõmiseda, et isegi 3000 sõnaga jääb igasugune sisu poolikuks. Ja nii edasi.

Vot. "Ei ole võimalik, ei ole võimalik". Kuni mitte lugeda näiteks Söderbergi, kes teeb selle võimalikuks. Sest eelkõige tuleb aru saada, et selline lühivorm toimib omaette hääduseelduste või -reeglite alusel. Sest see ei tähendagi mitte romaanipeatüki taotlemist, vaid teistmoodi laastu.
Või ütleme pealegi, et anekdooti. Aga anekdoot - see on ju irooniline pilguheit mingidele maailma tõsiasjadele. Või vähemalt stereotüüpidele - aga stereotüübid ütlevad ka nii mõndagi maailma kohta. Osata mängida ulmemaailma stereotüüpidega nii, et see oleks värske ja huvitav, tundub olevat suur asi.

Ühesõnaga, Söderberg pakub häid näiteid tõelisest lühivormist, mis on samas nauditav. Ja võiks sellisena olla heaks näite- või õppematerjaliks. Või siis lihtsalt tõestusmaterjaliks, et saab.

Alan Moore kirjutas kunagi üht iroonilist (ja igati head) Garfieldi-tüüpi koomiksit (Maxwell the Magic Cat), see on ka muidugi võimalus kontsentreerida oma sõnakasutust. Lihvida jutustusoskus vähima tähendust kandva ühikuni, millel oleks puänt. Söderbergil on midagi muud - tema sõna- või tähemärkide maht lubab ka tajutavat filosoofilist üleolekut oma materjalist. See on vist samuti üks minu salajasi nautimistingimusi - et autor valitseks oma maailmapilti. Omaks kontrolli selle üle.
... umbes nagu keegi kunagi ütles Krossi kohta, et kirjanikul on tema maitsele liiga patroniseeriv suhtumine. Ehk on see miski, mis mulle pigem meeldib...

Teine põhjus, miks oli hea avastus, oli autor ise.
Sest kui tema headus piirduks vaid sellega, et ta kinnitab, et laaste saab hästi kirjutada, siis kehitaksin õlgu. Ja kiidaksin heaks. Kuid tema teeb seda nii, et mul tekib huvi autori vastu.
Järelsõnas on öeldud, et ta on suuresti unustatud autor. Totalitaarsusevastane. Ja liiga vulgaarne tollase ühiskonna jaoks (tollane Rootsi, nii et ilmselt küündis see selle mainimiseni, et seks on olemas vms. Või ei mõistnud hukka abieluvälist suhet. Täpselt selline asi, millepärast üks korralik kirjanik tuleks matta teadmatusse.)

Ja kuidagi meenutas see va head Zweigi. Kes võiks ka väga palju popim poiss olla.
 Ainult et Söderbergi loomingut on väga palju vähem ("Valitud teosed", mis sisaldab endas mitut romaani ja üht näidendit, on alla 600 lk pikk). Mis meenutab hoopis Juan Rulfot, kelle kogulooming on umbes 150 lk või nii - aga keda arvatakse Borgesega kõrvuti kahe olulisima 20. sajandil hispaania keeles kirjutanud autori sekka.

Igatahes jätan ma Söderbergi nime meelde. Kas või seepärast, et järelsõnas öeldakse, et tema "Tõsine mäng" olevat konkurentsitult parim Rootsi armastusromaan. Mitte, et ma oleks mõni pehmo - aga armastusest kirjutamine - see on sääne peen asi, mida on keeruline hästi teha. Ma päriselt ka ei taha lugeda, selleks et mattuda ühe suure nunnuduspilve alla. Ma pole selline lugeja. Tegelt ka.