Artur Alliksaar jt. "Artur Alliksaar mälestustes"

8/10

70 lk kirju Artur Alliksaarelt ja 150 lk mälestusi või käsitlusi.

Ma olen väljendanud oma suhtumist kirjadesse ja kirjavahetustesse. Mõne sõnaga, ehkki detailidesse laskumata, kirjeldanud nende võlu minu jaoks nt Daniel Glattaueri raamatutest kirjutades.

See praegune saab ka suured plusspunktid selle eest, et see annab Alliksaare kirjade kaudu huvitava pilguheidu kirjaniku hingele vms.

Kirjad on imelik nähtus üldse, (kirjutab ta Rein Sepale) - alati on nende saamine ja saatmine täitnud mu hinge mingi üleloomuliku ja alati väga salapärase erutusega. Nad on liik tõepoolest tumma konversatsiooni, mis teostub halvava aeglusega. Esitavad küsimuse, ega tea, kas ja millisel viisil vastatakse; annad vastuse ja ei ole aimugi, kas see küsijale ongi enam huvitav ja paeluv. Kõik see, mis vahetule vestlusele lisab sädelust, võlu ja pinget, - ilmed oma nüansside kordumatuses, üllatavalt liigestatud pisižestid, kiirtuletised rahutult rappuvais reflektsioonikanaleis, silmade sissepoolepööratus, milles sadestub see, mis jäi ütlemata, imelised improvisatsiooniimpulsid, mille noolte luuteravikud lendavad tihti täiesti tühja taevasse, selle kõige aistimise mõnu jääb ära mõtiskledes üksinda enese hiigelkoorma all, argselt kõndides omaenese teadmatuse, mälu ja kujutelmade hämarates varakambrites ja vahete-vahel hingeläitumise leekidega valgustades mõnd punkti, kuhu kesteabmillal üleolevalt visati mõni ammendatuks arvatud aare, mis nüüd osutub meeleheiteni viivalt vajalikuks.

See osa raamatust kinnistab minus Alliksaare kui müüdi kujutlust - sest sellise intiimse asja nagu kirja on ta teinud üsna laiahaardeliseks emotsionaalseks esseeks, mis justkui käiks ainult tema kohta (näiteks ülalolev lõik räägiks nagu ainult tema armastusest kirjade vastu), aga omandaks nagu siiski miskise üleüldisema filosoofilise kaalu. Või omandavad need lihtsalt puhta ilu...
Tema kiri kui paratamatult ja mitmekülgselt poeetiline sõnavõtt mittemillelegi vastuseks. Või noh, vastuseks siiski inimesele, aga need sõnaihalusse uppumised, mis ta teeb, ilmtingimata ei erista adressaati - kui, siis ainult selle poolest, et mida rohkem ta respekteerib adressaati, seda vabamalt võib ta end tunda, seda julgemalt võib usaldada lugeja juures Arturi mõistmist ja valmiskomponeeritud mõtete äratajumist.


Teises pooles on inimeste mälestused. Kaalepilt ja teistelt, kus korduv mõte oli: "No mis müüt ta ikka oli, inimene nagu iga teine."
Ja käsitlused, näiteks Paul-Eerik Rummo ülevaade kahest hullumeelsena kõlavast Alliksaare-loost, millele leiab dokumentaalseid tõestusi. Kahju, et Rummo midagi sellist kirjutas - niipalju kui ma Paul-Eerikult lugenud olen kriitikat ja asju, räägib ta täpselt ja mõnusalt ja oleks natuke tahtnud näha, mis siit tuleb.
Teisalt, teisalt... Eks ta oli kirjutanud Alliksaare esimesele kogule järelsõna. Kui tahan seda ehtsat pauleerikulikku käsitlust Alliksaarest, siis ilmselt tulekski see kätte võtta. Uhh, hea, et meelde tuli! : )

Ja selline käsitlus oleks huvitav. Sest Alliksaar on ilmselt nii mõnegi hinnangul üks eesti väheseid luulegeeniusi. See n-ö müüdistumine on paljuski tingitud tema boheemlusest ja suhetest võimuga - sellest, et ta oli nende sõnul üks Aus Inimene või Enesele Aus või Truu või mis iganes suurtähti selliste kiitvate meenutamiste jures ka ei tehtaks -, AGA ilma vastuvaidlematu poeediandeta oleks ta ajalooline kurioosum, mõne vana mehe kulmu kerkima panev anekdoodivaramu. Mitte aga müüt ühest Geeniusest.

Mis puutub aga Paul-Eerikusse ja miks just tema kirjutatult oleks huvitav... Noh, ega ma veel oskagi öelda. Tahaks lugeda tema kogutud kriitika raamatut. Seni olen aga midagi siit-sealt lugenud temalt. Väga noorelt eesti luule kandvaks tugisambaks tituleerunud poiss, samuti üsnagi haruldane anne. Kelle kohta keegi vist kunagi ütles, et kui üldse võiks keegi tõlkida Ulyssest, siis võiks see olla tema.

Nii et võiks öelda, et Paul-Eeriku käsitlus Alliksaarest võiks ehk olla samamoodi huvitav nagu Jüri Talveti käsitlus Juhan Liivi kohta.
Või isegi ilukirjanduslikud käsitlused, näiteks Kross kirjutamas Kristian-Jaak Petersonist.
Ehk ka Thomas Manni romaan Goethest.
Ühesõnaga, lahedad on igasugused andekate inimeste käsitlused andekatest inimestest, kes ei tarvitse neist kuidagi ega kuhugi allapoole positsioneeruda. Kui üldse harrastada selliseid hierarhiaid.
Või noh, kuidas öeldagi - vast usaldab igaüks sarnaseid hierarhiaid, aga kuskiltmaalt tuleb selline klassikute tasand, et need jaotused kaotavad igasuguse tähenduse.
... aga see kõik kaldub ehk juba plämasse.