Wednesday, January 16, 2013

Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?"


[punktidega ei hakka lollitama, sest see on esseeraamat, mitte ilukirjandus]

Olin sellise pealkirjaga raamatut alati pidanud mingiks kirjandusliku blufi käsiraamatuks.
Tegelikult annab raamat hea pildi sellest, mida tähendab akadeemiline "lugemine".
See tähendab raamatute kui informatsiooniallika omandamist. Sirvides saad sisu teada. Siit-sealt lugedes tähtsamaid kohti, kui vaja. Kuid raamatu "lugemine" on sisukokkuvõttega tutvumine ja ülevaatlik sirvimine.

Niimoodi on raamat "loetud". Vahel ehk ka nauditud. Kuid see võib raamatult võtta palju tema sügavast mõjust. Selle vastand oleks see, mida Auden ütles lugemise kohta - nimelt et kirjanikule on parem mitte pikk nimekiri raamatutest, millega on ülevaatlikult tutvutud, vaid lühike nimistu, millega on sügavalt tutvutud ja endas kasvama pandud.

Kui Bayard lähtub süstematiseeritud sisemise raamatukogu või kirjanduspildi kujundamisest, siis sellele võiks sisuliseks vastandiks seada Audeni, kes kirjeldab oma essees "Valmistamine, teadmine ja hindamine" (raamatus "39 luuletust ja 5 esseed", LR 2012/3-6) sellist mõistet nagu Hullu Kübaravalmistaja pidulaud - raamatud pole mitte korralikult järjestatud ajalisuse ja ühiskondliku mõju alusel, vaid isikliku meeldivuse või lugemisaja või žanri või mille tahes alusel.
Kui üks on erudeeritud jaotus, mille järgi raamatud moodustavad mingi omaette neljamõõtmelise maailma (kus ja kuna kirjutatud, millise suurusega jnejne), siis teine on spontaansem ja isiklikum jaotus.

Auden kirjeldab seda siiski kunstniku sisemise raamatukoguna. Bayard kirjeldab akadeemiku oma.

Ei hakka aega raiskama vahealade leidmisega - et kunstnikulgi on vahel huvi luua mingit terviklikku pilti vastava ajastu kirjandusskenest ja et teoste ühiskondlik tunnetamine mõjutab suuresti nende isiklikku mõju. Lisaks sellele lähtub ka akadeemik oma huvis mingi žanri või mille iganese vastu tõenäoliselt siiski isiklikust tähendusest jne. See vaid üldiselt.

Bayardi raamatus oli veelgi huvitavat. Saab mingi käsitluse erinevatest küsimustest, mis puudutavad teose mittelugemist ja sellest rääkimist. Eelhoiakute põhjendatust ja argumentide võimalikkust või laadi. Kuid see huvitagu neid, kes soovib teatud krampidest lahti saada raamatute lugemise või neist rääkimisega seoses.

No comments:

Post a Comment