Andrus Kivirähk "Voldemar"

7/10

Voldemar Panso jutustamas vagunis oma elulugu kuni oma esimese lavastuseni, monoloog sujuvalt paindumas stseenide etendamiseks kaaslastega, kes kehastuvad täielikult tema elu tähtsateks isikuteks...

Kivirähk on oivalise jutustava sulega. Kui puhtstiililiselt vaadata, siis loed ka Rehepappi näiteks ja näiteks see peatükk, milles oli katk, oli lihtsalt huvitavalt jutustatud. Hea fantasy, milles saavutas küll selle, mida püüdis.

Ta on väga suure tunnustuse osaks saanud. "Eesti matus" on edukamaid (kui mitte kõige edukam) näidend taasiseseisvunud eesti ajaloos ja Lotte lastekirjanduses on üks omaette fenomen (mida ta küll üksi ei teinud, aga siiski), midagi tõelist. Kumb on proosas suurem asi, kas "Rehepapp" või "Mees, kes teadis ussisõnu" - algul oleksin öelnud, et "Rehepapp", aga ussisõnad on kuidagi omaette jalad alla saanud, lauamänguga ja puha.
Igatahes võib öelda, et - tegemist on kolme valdkonna (näidendid, proosa ja lastekirjandus) ühe edukaima sulega.
Ja asi pole ka üksnes selles, et "Ah, Kivirähk võiks ka luulekogu kirjutada ja see oleks bestseller". Muidugi oleks, aga küsimus on selles, et ta pole ära vajunud. Tema andekus on loomulik osa tema kirjutamisest, mitte mingi "geniaalne muusaline sära, mille esilemanamine nõuab laadimist ja tirib igakordselt tema sisemisi ressursse tühjaks.

Võin ette kujutada, et kui ta kirjutab, siis ta peabki kirjutama intensiivselt. Iga lause peab olema kas naljakas või kuidagi mõnus lugeda. Umbes nagu kirjutatud tähelepanudefitsiidihäirega ja ta püüab iga lausega ennast ise ärkvel hoida.
Kui tuleb mingi niisama lause,
mõni lihtsalt suvaline lause,
siis vajub ta ise ära, ei tunne enam huvi. Ei saa aru, milleks tal vaja sellist lauset kirjutada. Nii et näpistab ennast ja kirjutab ühe pärislause. Ja püüabki kirjutada ainult pärislauseid.

Seeläbi muutub kogu tekst üheks tõeliseks ja hoopis isemoodi tekstiks. Võrreldamatuks. Oh, võrreldavaks ühe või teise autoriga. Ja nii edasi. Kuid jääb omanäoliseks. Temahäälseks.

Muidugi, see kõik ei kehti päris täielikult "Voldemari" kohta, kuivõrd selles on aru saada, kui palju oli ta sõelunud (ilmselt Merle Karusoo eestvedamisel) tekstimaterjalides, millest püüdis tajuda Voldemar Panso elu, laadi ja nalju.

Kuid minu lemmikjupiks jäigi päris algus, milles säilis kivirähulikku stseenikujutlemist. Sealt edasi on kergelt vastumeelselt ümbertrükitud "tähtsa töö ärategemist" ehk kroonikate laskmist läbi hakklihamasina, et toota see üheks 80-leheküljeseks näidendiks. Tegemist siis elulooga näidendis.

Kui Kivirähk oleks niisama kirjutanud ennast, enese stiili, ja mitte teha referaati, olnuks ma palju suuremas vaimustuses. Kuid seda puhtlugemise mõttes. Praegu oli natuke liiga fragmenteeritud.
Kivirähule sobinuks blaseerunud nõukogude tülpimuse ja Panso lähes lõunamaise spontaansuse vastandamine. See olnuks emotsioon, mis talle sobinuks kujutada. Kuid temalt ilmselt oodati siiski... Noh, nagu öeldud, "tähtsa töö ärategemist".

Somebody's got do do it, ometigi.

Kuid ikkagi on tunne, et ootasin midagi ägedamat.

Ma tegelt ei saagi aru, mis värk on. Kas Pansol polnud väga huvitav elu (joomine>kool>teater; mis skandaale ikka selle kõrvale leida?) või on kõik see olemas juba päevaraamatutes? Sest kuskilt pole eriti läbi kumanud eriti muud kui selle mehe geniaalsus. Tohutu andekus ja tööhimu ja nii edasi.

Kahju, et meil pole mingit Hollywoodi, kes teeks hullult liialdatud versiooni tema elust. Lahvataks skandaalidesse mingeid mõrvamisi ja värke. Teeks versiooni, mis paneks uudishimu tundma need, kes ei teaks midagi, ja ajaks kulmu kortsutama neid, kes teavad kõike ja näevad, et see on ikka hirrrmus liialdatud.

Sest nii kujuneks oivaline müüt ühest meie andest. Müüt või legend, mis kultuuriteadvuses mõjub ühe paroolina. Ütled "Voldemar" ja tead, et tegemist on kikivarvul maailmaga ühendatud nobediku-tobedikuga.

Ja ehk polegi vaja müüti (ja siinkohal "müüt" kui midagi luule või peaaegu-et-valetamisega seotut), ehk oleks hea, kui see karakter lihtsalt elaks kultuuriteadvuses - mitte ainult kui teatriinimeste väike ebajumal.

Kuid see näidend jäi selle poolest veidi igavaks. Pole vaja minu meelest rakendada Kivirähu annet sellise referaadi peale.
Vorm oli iseenesest nutikalt välja mõeldud. Rongivagun ja konduktor, pluss kogu sümbolism, mis sellega kaasneb.
Aga ikkagi tunnen, et kui see jäänuks algusest lõpuni rongivaguniks ja mingideks nende tegelaste omavaheliseks looks, millesse Voldemar tegelasena kõrvalkarakterina oma käe paneb,
oma käe ja sõnad ja ande,
mis lihtsalt imbub läbi tema igapäevases olekus...
Kui ta lihtsalt hingab oma annet nendele peale ja see muudab kuidagi kõike, kogu stoorit ja karakterkonda, siis olnuks asi õigem.

Tähendab, see praegune oli igati hea küll. Voldemar Panso, kirjutatuna Kivirähu poolt, what's not to like, eksole. Kuid - see saanuks lihtsalt veelgi oivalisem olla. Sest Kivirähku oli vähe. Ja Panso ei olnud minu meelest päris tõeline sellisena. Täielikult Kivirähu tegelasena olnuks ta ehedam, arvan. Ja täielisem karakter.

Ja kuna see asi seisiski karakteri õlul, siis see praegune igati hea asi (mida, kujutan ette, Pansost vaimustunud inimesel või kellelgi, kes teda tundis, oli huvitav teatris vaadata kui korralikult tehtud dokumenti), saanuks hoopiski oivaliseks nähtuseks.

Sest mis eesmärki kananb üldse selline teos? Panso Päevaraamatuist saab ju sama teksti pmst kätte...

Elulugudega on see häda, et nende tõlkimine lavale/kirjanduseks lubab kasutada tõlketeooria üht mõistet. Nimelt - lastekirjanduse tõlkimisel, nt, saab teksti tõlkida kas instrumentaalselt või dokumentaalselt. Kas tõlgid teksti ära, emotsiooni tõlkimata (jättes KnobbleCobb'i vms täpselt selliseks või tõlkides sõna-sõnalt),
või tõlgid rahulikult irdu sellest tõlgitavast tekstist. Et oleks õigem.

Räägin sellest, sest praegune näidend sai tehtud dokumentaalselt. See hing oleks võidud aga instrumentaalsemat lähenemist saada.
Milleks üldse proovida kellegi elu tabada - kui kõik ootavad huviga selle hinge ja laadi kujutamist?