Esimene

Tegelikult ei ole ma seda blogindist alustanud üldse mitte selleks, et oma mõtetega mingit edasi-tagasi-mängu toksida, loopida laiale avalikkusele ja oodata sellest midagi. Pigem siiski lähtunud mingist mõttest, et igasugune kirjandusele vastukaja tegemine on omamoodi kasulik. Eriti mis puutub eesti kirjanduse kommenteerimisse - selline asi võiks elada ka mujal kui vaid liigagi erudeeritud kultuurilehtede veerge või liiga vähe erudeeritud raamatukogus käiva pensionäri heakskiitva või laitva pomisemise sealsele töötajale, et kuidas see raamat ka oli ja miks nad siis niimoodi kirjutama peavad või mis iganes.

Kuid tuli mingi tekstiküllastus. Või ehk oleks õigem öelda, et mingi lugemispurjumine. Ja sellest johtuv jauramise soov.

Sest loen siin üht biograafiaraamatut, vene raamatut (see tähendab, mitte suurtähega ehk geopoliitiliselt Vene raamatut, vaid vene kultuuri edastavat kirjutist), raamatut, mis tuletab meelde tollast hingust Piiteris ja kirjeldab seda, mis siis valitses, kuid mitte sel juba tüütama hakkaval moel, et kas oli tsensuur ja mis siis tehti ja nii. Vaid piiritu respektiga tollase vene geeniuste töö ja tegevuse vastu.

Ja kordab üllatavalt igapäevaselt oma kiidusõna "geenius". Määratlus, mille alla nad lihtsalt läksid. "Geniaalsus" kui omadus, mis oli lahus sellest, kas nende "geniaalsuse" vili, need kirjutised, olid ka trükikõlblikud.
Et üleüldse saavad kirjanikul teineteisest lahus olla "geniaalsus" ja trükikõlblikkus, oli üllatav. Kui on kusjuures rõhutatud, et rõhk pole poliitilisel aktsepteeritavusel, vaid üleüldisel loetavusel, tegelikul tekstiheadusel.
Geniaalsus oli üks omadus, mis vabandas kirjanikuhakatisi välja. Nad hakkasid oma loomingut viljelema, sest olid geniaalsed, ja mõni oskas sellest andest lõpuks vormida ka kirjanikukarjääri.

Ja ühelt poolt Popov mainib, et see geniaalsus oli kergekäeliselt loobitud tiitel. Mis andis jällegi tegutsemisjulguse. Andis kinnituse, et see, mis tehakse, on õige. Õieti ainuõige, vähemalt kirjutaja psühholoogiat ja enesehinnangut ja mida kõike silmas pidades. Kuid oli samas natuke pilvedes tiitel. Kokkuvõttes, nagu mulle tundub, siiski pigem positiivne - sest selle kõrvalt oli olemas selle seltskonna väline väga jäik toimetajate kontingent, kes ei opereerinud nende mõistetega ja oma veidi iganenud (või vähemalt konservatiivsetest) standarditest lähtus, kui võttis vastu töid kas avaldada või kahetsusega loobuda avaldamisest, aga "lugupidamisega".


Ahh, ei, aga ma oma selles jauramiseuidus tahtsin hoopis sellest rääkida, et - mingi poolik lause või mõte haakis äkki kogu mu tähelepanu ja ehkki lugesin raamatut edasi, hakkas mind närima see küsimus ja olin emotsiooniga pigem selle juures.
See ettekujutus, et ilmub kirjandusväljale lagedale keegi, kellest lihtsalt peab juttu tegema. Sest ta kirjutab nii, et temast ei saa üle ega ümber.
Nüüd taipan, et ehk oli Heinsaar mõned aastad tagasi midagi sellist. Varemgi tuttav inimene ju, figureerinud siin-seal. Kuid äkitselt kirjutanud niisuguse intensiivsusega ja...

Oh, aga mu uim saigi otsa. Sest mingidessegi sõnadesse pandult kaotas selle emotsiooni pilv kogu oma jõu. Ehk olin sõnadega puusse pannud, eksinud mingi nüansiga. Sest miks hakkab äkki kujutelm Geeniusest vaevama, vana ja tuttav asi äkki soontes keema? Ja üleüldse, kuidas haakus see äkki Heinsaarega, kes on ju tubli, aga...

Eh,
ilmselt kerkis kuskil minus esile küsimus, et - kuskil on ju idanemas mingi andeseeme... Ei, ei, igav kujund.
Noh, ütleme siis lihtsalt, et kuskil ilmub see Suur Anne ja nagu kõik kirjandusse tulekud on erinevad, ei pea see leek algul sütena tasakesi miilama ja läbima tasast kujunemise protsessi kõigile jälgitaval kujul, vaid võib ühtäkki plahvatada, ilmuda kõigi silme alla nagu kõige iseenesestmõistetavam ja loomulikum asi.

Vahepeal tuli ka mõte, et võib-olla on kogu kirjandusvälja, tõeliselt hea kirjandusvälja nii tohutu avardumine miljardiks võimalikuks suunaks üks äraspidine asi. Sest ühelt poolt tore ju - palju on head. Kuid samas on mõjutustega veidi nagu on - kes jõuab seda kõike seedida? Sest ammutada neid lugusid, see on veel võimalik. Kui teha see omale prioriteediks. Loobuda mingidest muudest ajaveetmisvõimalustest.
Mitte aga "muutudes kirjanduskeskseks mungaks" vms. Sulgedes end raamatukaante vahele. Vaid niisama - jõuab, kui täita tühjemad hetked sellega. Ja kui võtta sellest viimast. Võib-olla ka siis, kui nautida selle mingit potentsiaalset neurootilisust. Juua sõnu ja mõtteid, keelt ja sisu - nautida midagi, mida mujalt ei saa, ja kaifida seda ja leida ehk miski nakatav. Miks ei saaks sellest kramplikku sõltuvust tekkida - kui loomus on aldis millelegi säärasele?

Kuid nii jõuaks siiski, tunnen, neid raamatuid vaid kõiki kogeda. Kuid kas neid hingata, see on iseasi. Sest seda on nii palju. Selleks, et mõni raamat tõesti muutuks osaks Sinust ja et selle raamatu maailmat võiksid mingil määral jätkata, selleks ei piisa vaid pealtmaitsmiseks.

Tuli kuidagi pähe, jälle Heinsaarega seoses, et ta võib ju olla hirmus avara lugemusega näiteks, aga tuli äkitselt ettekujutus, et äkki on tema kirjanduskogemuste väli paljuski orienteeritud olnud mingile sellisele asjale, millest on lõpuks saanud tema omagi stiil - selline maagilisrealistlik hingus. Mis pole puhtalt Lõuna-Ameerika ega puhtalt kas või Rushdie ega Vene katsetajad ega muud säärast, vaid kuidagi mingil määral seda kõike endas sisaldav värv.

Ah, see on kõik niikuinii selge. Kirjanik sisaldab kõike, mida ta loeb. Kuid Krossi lugemise järel lugeda, kuidas Popov (pigem tundub olema veidi seltskondlikum kirjanik, nii et heinsaareliku ja krossiliku suhtes midagi kolmandat) mainis olulist teost Solženitsõni loomingust - ja äkki kerkis mu enda jaoks küsimus, et kas ja kuhu Solženitsõn asetub?
Teadvustus veidi see, kuivõrd on neid erinevaid stiiliregistreid.

Ja loomulikult on igasuguseid eksperimente. G.G Marquez oli ju samuti mingeid novelle kirjutanud algul hemingveiliku lakoonikaga, kord ikkagi omale tavapärasemaks saanud priiskajalikkusega. Kuid vahel tundub, et stiilikatsetused väljaspool omale kohast stiiliregistrit - juhul, kui on juba teada, milline see on -, kalduvad olema paljuski...
On üks sõna.

Mulle seni tundunud, et see ei tähenda mitte tingimata ande puudumist. Võib ju päris osavalt teha seda ahvimise tööd. Kuid - küsimus pigem selles, kas on sisetung õige.
Või muud säärast.

Miks nad üldse seda teevad?

Muidugi läheb aega hääle avastamiseks. Ja vahel pole seda "oma häält" ehk sellisel moel vajagi. Kui näitlejad võivad meisterlikult veiderdades üle minna ühelt teisele, miks mitte ka kirjanikud? Meisterlik mäng.

Jätan sinnapaika.