8.5/10
Ühe vaimuinimese tutvumine hedonistliku maailmaga
või siis
enesetapu piirini sattunud isik leiab veel ühe võimaluse maailma kogeda
+ oivaliselt kirjutatud (kõrgkirjanduslik stiil, milles õnneks piisavalt lugemislahedust, et ei saa süüdistada egoistlikus[?] ilutsemises)
+ väga nauditavad on stseenid, milles vaimuinimene kirjutab ülistavalt neist asjadest, millest vaimuinimesed ei kipu kiitvalt rääkima - ekstaasist, mis saadud mitte sisekaemuslikult, vaid millesse nakatub väliselt
+ mingide elementide kordumise kiuste säilitab teatud värskuse
- nii agaralt ikka ei eneseanalüüsiks ju...
- meeleheitejuppidega tekib ettekujutus mingit laadi lugejast... Mis pole ehk sisse kirjutatud, aga mis tekkinud tagasisidest raamatule
Minu esimene senine kokkupuude Hesse "Stepihundiga" - õde, kes ei sallinud ka "Hingede ööd", kommenteeris aastaid tagasi... "aga nii halb ikka ei saa olla kui täiega sümbolitest küllastatud Stepihunt, mis..."
Ei mäleta täpset sõnastust. Mäletan vaid, et ta pidas seda liigagi kunstiliseks asjaks (poeetiliste vahenditega liialdamiseks).
Sealtpeale on aga tuttavad emoismile või depressiivsusele kalduvad isikud öelnud, et keskkoolis või põhikoolis oli see neile märkimisväärne. Mitu säärast inimest maininud.
Nii et võtsin raamatu ette ja Hesse on öelnud järelsõnas, et mitte ei saa aru, miks nii paljud raamatu austajad seda nii mööda on lugenud ja näinud selles meeleheite-lugu, kui peaks ometi olema lugu uuest lootusest. Sest kirjutanud on 50-aastane ja 50-aastaste hädadest. Kuid lugenud on... põhikooliinimesed. Ja näinud seda läbi selle filtri.
See kõik on muidugi mõjutanud lugemist.
Igatahes,
ei sobinud mulle pikad halavad tiraadid. Mulle muidu meeldib veenvalt kirjutatud meeleheide. Vähemalt juhul, kui see on emotsionaalselt laetud. Dostojevski näiteks nakatab ja pole üldse tervislik lugemisvalik hapra närvikavaga inimesele ja selline asi mulle meeldib.
Kuid "Stepihundi" meeleheide oli filosoofilist laadi. See oli lihtsalt "maailm-on-mõttetu(/lt valus)"-ideede arutletud väljakirjutamine. Mis leiabki vastukaja põhikoolilaste puberteedikriisidest, ehkki (ja teine asi, mis ei sobinud) oli hirmsasti eneseanalüüsi laadis.
See meenutas mingeid ammuseid kirjavahetusi sõprade või sõbrannadega. Kui oli häbematumalt enesekeskne ja eneseanalüüs oli harjumuspäraseim suhtlemise vorm. See ülendub üleüldiseks ja universaalselt tajutavaks, kuid... nagu horoskoobid. Ümmarguselt ja hajusalt.
Kuid see kuulub maailmakirjanduse kõrgklassikasse. Ja põhjendatult. Algus oli täidetud häbematu eneseanalüüsiga (mida ta ise ka kommenteerib kuskil - tõlkija [Mati Sirkli] järelsõnas on mainitud, et Hesse ise tunnistab tegelevat sellega...), mis alandas ootusi edasise suhtes, nii et parimad jupid ja stseenid olid tõeliselt nauditavad.
Kui palju leidub vaimsest elust stiili kauniks lihvinud inimeste seas neid, kes ütlevad kiidusõnu ohjeldamatule viisile elu nautida?
Näiteks kogu ballistseen - mmmmmmmwa!
Kui kirjutasin kõrgkirjanduslikus stiilis ja selles, et see pole egoistlik, siis jätsin viimase sõna järele küsimärgi.
On see siis egoistlik, anda Muusadele lõivu loetavuse osas selle nimel, et tekst oleks kunstiliselt toredam?
Sest see tung on ju sisemine. Need muusad pole kuidagi absoluutsed kehastused, need on vaid kindla lugejaskonna peegeldus. Eksisteerivad vaid kirjaniku peas. Võib-olla isegi mitte teksti lugema hakkava inimesena - mitte mingi ideaallugejana -, vaid lihtsalt tema enese nõuete kõrgeima määrana.
Kuid sedavõrd, kui selline kirjutamine rahuldab ainult autori vajadusi (tema enda nõudeid ja arusaamu kirjutamisele), saaks sellist kirjutamist pidada egoistlikuks. Tähendab, kuivõrd need vajadused lähevad liiale igasuguse loetavuse suhtes...
Hesse muidugi seda piiri ei ületa. Möönan samas, et see piir on individuaalne ja mina üsna konservatiivne oma lugemismaitselt.
Ma leian, et Sa teed siin Stepihundile liiga. 8 punkti? Ma paneks 9.5, et mitte märgistada seda teost utoopilise ideaaltulemuse nr 10ga (sest, kas üksi teos saab lõpuni täiuslik olla?)
ReplyDeleteMina lugesin ka Stepihunti kauges kutsikapõlves (10.-11nda klassi vahel vist) ja ei saa küll öelda, et see kuidagi masendavalt oleks mõjunud (samas ma ei olnud ka emo ega depressiivne). Pigem nägin ma selles positiivse lõpplahendusega kujunemislugu. Ja olgugi et peategelane oli ~50 meesterahvas (mistõttu ei tekkinud ka tahtmist ennast temaga mingilgi määral samastada), mõjus see lugu (toonitan, et lugu mitte tegelane) mulle hoopis inspireerivalt ning kinnitas seda, et inimene on võimeline liikuma harjumuspärasele vastupidises suunas (ükskord saab ta selgeks malemängu ja õpib naerma, oli vist nii + mis märkimisväärsed kujundid).
Pean veel lisama, et Sartre'i Iiveldus oli kordades masendavam, kuna sellel tegelasel näis puuduvat igasugune lootus. Ja see teos mulle üldse ei meeldinud. Lausa vihale ajas see lõppematu soig. Lisaks, juhtusin kuskilt lugema, et Iiveldus tuleks gümnaasiumis üldse ära keelata, kuna sel teosel on potentsiaali tundlikumate noorte elu tuksi keerata. Ei teagi kohe mida arvata; kas ühe või teise raamatu keelamine võiks üldse olla põhjendatud? Keelame siis üldse kogu kultuuri ära (Elagu ACTA!).
Risustasin nüüd seda kommentaarikasti väga pika jutumulaga, aga noh, sõnavabadus meil veel eksisteerib.
P.S. olen näinud ka M. Kasterpalu lavastatud Hingeda ööd, mis oli kokku segatud Stepihundiga. Ootuspärastelt kommenteeris vanem vaatajaskond (olles eelnevalt teose ilusti kodus läbi lugenud), et mis kohutav jama ja ilukirjandusega solkimine see olgu. Aga mulle meeldis, see väidetav solk.
Mõni teine päev oleks ehk kiitvamalt lugenud. Kunagi teen ilmselt järjepostituse mõnele raamatule, mida loen värske pea ja muutunud elujärjega. Siis saab too teos parema/halvema vastavalt lugemistingimuste paranemisele.
ReplyDeleteJa pmst peaks ju igale maailmaklassikule panema 10 punkti, puhtalt selle tõttu, et patt oleks nii mitte teha.
Kuskil ootab seda blogi mõni pahane inimene, kes võtab ja ärritub ühe noore lugeja nahaalsuse peale - "et võtab ja paneb maailmaklassikule X vähem kui noorkirjanik Y-le..."
Ja noh, maailmakirjanduses on iga "Noh, oli küll hea, aga..." kõrval (loodetavasti vähemalt) kaks "vot, see pani mind üle keha sügelema heameelest, et ma sellega kokku puutusin!"-kogemust.
"Iivelduse" keelamise mõte ajas muigama - Dostojevski oli minu arust rõhuvam. Kafkat peetakse mõnel pool aga ülimaks depressiivikuks.
Mulle "Iiveldus" niimoodi ei mõjunud, sest see tema üliärritunud ebamugavus maailma suhtes oli natuke liigagi võõras. Samas, viirusena käe kaudu soontesse tungiv iiveldusevoog oli huvitavalt ülikonkreetne kogemus. Ja oma ülikonkreetsuses värske, ei olnud näiteks tuhande esimene ohtrasõnaline kirjeldus (näiteks) armukadedusest, vaid midagi üsna uut...
Aga ma lugesin üsna ammu, eriti muud ei mäleta kui seda üht stseeni, kivi hoidmine vms. Vot, kui palju võib ühest raamatust inimesele jääda.
Vist umbes seepärast hakkasin ka seda blogindist pidama. Et ma mäletaks ka Stepihundist lisaks traktaadile (mis üldse ei meeldinud) ka balli (mis oligi siis väga mmmwa).