Franz Kafka "Kiri isale"

7/10

Ühe hingeliselt hapra inimese arglikult provotseerivad pihtimused võimukale isale tolle kohta.

+ väga intiimne pilk ühe justkui salapärase inimese siseellu
+ kuna justkui tavaline, siis mõjub meeldetuletusena andemäära kohta
+ värav läbivale liinile kogu Kafka loomingus

- liigagi intiimne äkki
- raske näha tegeliku ja ebategeliku määra selles...

Kafkalt olen ise lugenud seni ainult "Ameerikat" ja "Metamorfoosi".
Mõne autori puhul on mõne teosega piirdumine okei, sest niimoodi saab mingi pildi kätte. Kuid Kafkast mingigi aimuse saamiseks oleks vaja tegelikult lugeda hoopis "Protsessi" ja/või "Lossi". Ilma nendeta jääb ta tabamatuks.

Ja võib-olla mitte vaid tabamatuks, vaid ka kuidagi salapäraseks. Sest mida olen kuulnud nonde absurdihõnguliste raamatute kohta - peategelase ja maailma ebakõla... milletaolistes tavaliselt maailm on see hullumeelne hingus, mille kujutamise vastu oli autoril vaimustus ja mis kõige ehedamalt peegeldab teda ennast. Just seepärast, et see element, see kummalisus või asi on teksti loomist motiveeriv põhjus.

VÕi ehk oleks õigem öelda - neis ühe kummalise elemendiga tekstides tuleb see kummalisus sügavalt autori sisemusest ja on selle teksti kõige ehedam temasus. Ja kui miski läheb selle temasusega vastuollu, on see mingi "tavaline" isik või tema esilemanatud kujutlus "normaalsusest".

Paistab aga, et see kummalisus ei sisalda Kafka puhul seda nautlevat enesekirjutust. Tema ise ilmneb küll neis tekstides, kuid pigem mitte maailmana, vaid kogejana. Josefina "Protsessis" või kellena iganes Lossis. Või kui lähtuda sellest, et tema ise on nii hullumeelne maailm kui ka selles paratamatu kõndija, see Josef vms, siis ilmneb depressiivne Praha juut Franz Kafka oma loomingus ainult pingena nende elementide vahel.

Ühesõnaga, polegi õige otsida autobiograafilist enesekirjutust. Vaid et ainus, mis on tõeliselt tema ise, on vaid see konflikt maailma ja enese vahel. Kõik muu näiteks fabuleeritud.

Ah, klišeelised esseistlikud laused, mille kirjutamises on oma lust ja mis võivad ka sinnapaika jääda, kuivõrd need on hüüatused lausete või sõnade või tähemärkide vahelt ja mitte tegelikud reaalsed mõtestatud laused, millel oleks mingi korralik ja seletatav tähendus. Need on laused, mis on tehtud... grafomaaniliselt.

Peaks sellisest pasast hoiduma.

Pealegi ei rääkinud ma sõnagi "Kirjast isale".

Mulle on alati meeldinud kirjade kirjutamine. Ja on huvi pakkunud nende poeetiline potentsiaal vms. Mitte tingimata enda omade, aga üleüldse kirjade.

Ja selle kirja juures on toredat seda, et - ta ei kirjuta millestki võimatust. Peaaegu üleüldist asja kirjutab. Päris paljudel on üsna võimukas isa, eeldan. Ja nii edasi.

Aga ta paneb nende paljude inimeste sõnad oma olukorda selliselt, et igaüks tunneb - vot, nii ongi. Ja teisiti ei peagi ütlema. Ja sellele ei pea midagi lisaks ütlema, sest see on täpselt niimoodi õigesti öeldud, nagu tema ütles.

Ta ei ütle KOGU tõde sellest. Ja ta ütleb ainult oma veidi halavat vaatevinklit sellest. Kui ütlen "veidi halavat", siis peangi silmas, et tema isa (kelleni see ei jõudnudki - mõte, mis mingi hetk tundus traagilisena kuidagi, sest oli asjaolu, mis rõhutas selle kirja mõtteid ja valupunkte) oleks lugedes arvanud, et ah, mis see poiss jälle nutab, mitte ei või välja kannatada.

Kuid mul on tunne, et see on natuke liiga kitsas mingis mõttes.

Inimestele sobivad erinevad vormid. Mõnele sobivadki kirjad enese mõtete ja olemuse väljendamiseks kõige paremini. Kunagi üht Ameerikas elanud eesti naisluuletajat, Urve... Ei mäleta perekonnanime. Igatahes, temale sobis kõige paremini minu meelest mitte luule (kuigi ma ei julge pead anda) ja ei tea, ehk kirjad. Kuid essee, selline kergelt ennast lahti rääkiv essee, milles poolepealt muutus vabamaks - see muutus tema vormiks ja oli nii hea.

Ja Kafka õigeim vorm näib olevat ilukirjandus. See sisaldab eneses maailma konflikti ja tema rolli selles ja nii edasi ja nii edasi. Sisaldab ettekujutust maailmast ammendaval kujul, enesekujutust ammendaval kujul. Ja see kõik töötab niimoodi.

See "Kiri isale" jääb ent veidi ahendavaks.

Viimase asjana ütlen seda: see oli ikka nii ebameeldivalt intiimne, et kui ta ise oleks teada saanud, et see ei jõua tema isani, aga jõuab miljoniteni, oleks ta vist oma parima sõbra (selle, kellele andis ülesandeks need kõik põletada, aga kes need ikkagi avaldada laskis) maha löönud.