(Lugesin 200 lk umbes 400-st. Sai pildi kätte ja edasi ei pidanud ma vajalikuks lugeda. Põhjendused all olemas.)
Lugu mälu kaotanud mehest, kes asub elama külla. Temas peitub sõdalane - kellel on omad saladused.
Romaanivõistluse II koht aastal 2002, nii et ootasin midagi paremat.
Kui ma mingi hetk hakkasin seda vaatlema sellise elevuskirjandusena nagu on Anu poolt väga soovitatud Horuse-seeria, märkasin äkki, et see jääb tegelikult pooletoobiseks. Kui mulle juba Horuse-seeria tundus omamoodi jamana, veidi lihtsavõitu asjana...
Tähendab, ma ei nõua loetavailt raamatuilt narratiivi segipeksmist, kronoloogiaga mängimist, jutustajapoolset lollitamist ega muid postmodernism-isme, kuid lihtsast asjast ootan seda Darwini poolt väljatoodud teadmatust, mis sisendab enesekindlust. Sedasama tunnet, mis hoovas aegade halvimalt filmilavastajalt Ed Woodilt, kui ta Johnny Deppi poolt mängitult teadis kindlalt, et see tema asi on parim asi maailmas - ehkki kõik teised tegelased kratsisid kukalt tema idiootsuste peale.
Tegemist on entusiasmiga, mis on sedavõrd märkimisväärseks plussiks, et kaaluda üles muud nõrkused.
Ja samas, kui ma räägin elevusest kirjanduses, ei räägi ma veel elevuskirjandusest. Sellisest nagu on Dragonball Z või Naruto sarjadena, mida võikski ja tulekski ahmida palju korraga, sest vähem ei saa. Miski, mis hellitab 13-aastast meis. Haarab ja võtab oma embusesse. Mille mõjuvaks faktoriks pole keele nautimine ega ideede uudsuse omandamine, kumbki selline intellektuaalne tasand. Ja kui ma ütlen "intellektuaalne", siis eksin veidi, sest keele nautimine on pigem ju meeleline nähtus. Kuid mõtlen maksimaalset sellest, kuivõrd lugemine on meeleline elamus.
Oh, samas ka mitte "maksimaalset". Nii, nagu aju pidi olema kõige erogeensem tsoon, on see ka lugemise juures see, mis reageerib enim elevusele. Ma ei mõtle kirjutatut, mis käsitleks saja lehekülje ulatuses a-tähte, ühtki muud häälikut kasutamata. Millegini see võiks ju viia, ehk ka mingi puhta meelelisuseni, mis on võrreldav Allahi nime kordamisega kuue tunni vältel, kuni kurk on kuiv ja keel on kare, aga mitte selle meelelisuseni, mida silmas pean, kui räägin elevuskirjandusest.
Vähemalt elevuskirjandus poistele.
Twilight on samuti elevuskirjandus, aga tüdrukutele. See on kangelase teekonna nautimine, sellele kaasaelamine mingil fantaasiat mitte liiga kurnaval moel. See on rännak võõrmaailmas, milles on piisavalt naiivsust, et mitte olla eneseteadlik.
Aju lülitub aga hirmsasti sisse ja ei saa seda teekonda teha, kui on näha liiga paratamatuid klišeesid või "hingelisi vapustusi", mis ei lähe korda. Kui puudub mingisugunegi autoripoolne ehedus. Mis laseb arvata, et tegemist pole mitte šablooni pealt lõikamisega. Ja tuleb öelda, et Twilighti igasuguse kirumise kiuste seda tunnet ei tekkinud.
Hargla puhul paraku tekkis. Teadvustus see, et kui see oleks telekast tulnud, mingi sarja pähe kas või, oleks see olnud umbes väga halva Xena osa tasemel.
Peategelast oli tore jälgida, kuid tema surm enne põnevaid lahendusi tema kohta võttis minult huvi. Ja seebikalikku haua tagant lahendamist mingide teiste tegelaste poolt ("Sinu isa oli X") ma ka suure elevusega ei oota.
Vahepeal tekkis seal Itaalia Renessansi õhustiku loomine. Eessõnas on Machiavellit ja ilmselt ta püüdis seda salakavaldamist ka tabada. Mingi maani õnnestus, aga kuidagi asjaarmastaja määral, mitte piisavalt uudselt ega huvitavalt. Ega olnud piisav asendus mälukaotuse-narratiivile, kuitahes klišee ka poleks.
Mul on kahju tegelt. Nii kriitiliselt suhtuda. Kuid ma tahtsin rumalat vaimustumist. Tahtsin eestipärast elevuskirjandust neile, kes on sisimas veel poisid. See raamat seda ei pakkunud. Lugedes mõtlesin, kuidas autoril tulevat hiljem paremaid teoseid (kui uskuda French ja Koulu retseptsiooni) ja otsustasin, et ei hakka enda jaoks Harglat siis parem ära rikkuma.
Kuid praeguse seisuga näib ta natuke liiga tekstiteadlik, liiga läbiimbunud vanadest žanritest või siis näiteks lihtsalt liiga suur grafomaan, et temalt eeldada seda fantasy-elevuskirjandust, mida võiks tahta.
Kuid eks näis. Praegu hoidun ent kindlat seisukohta võtmast selle põhjal.
No comments:
Post a Comment