7/10
Maailma lähitulevik kübertehnoloogia olulisimaid võimalusi ammendades
Mul on harjumus vaadelda teoseid läbi autorite. Seepärast on see teos ilma taustainfota huvitav ettevõtmine.
Alguses võttis ikka väga tükk aega, enne kui mingile sobivale lainele sai. Ja ehkki lugemislaine on saavutatud, pole ma jõudnud täielikule arusaamisele tekstist - võõrsõnade rägastik, mis näivad olevat erialane keelesüsteem. Selline tihe süsteem lausa, millega tutvumine tundus olevat piisavalt suur ettevõtmine, et otsustasin hoopis piirduda sõnade rolli tajumisega lausetes, mitte iga sõna tähenduse teadmisega. Leppisin sellega, et aiman toimuva jõudu ja suunda, mõistmata aset leidva sündmustiku nüansse.
Sündmustik sisaldas endas lühikesi palasid - kriise ja nende lahendusi -, mis toimuvad samade tegelastega paari sajandi jooksul. "Paar sajandit? Kas nad elavad nii kaua?" Põhimõtteliselt küll, nimelt küberkujul. Iseasi, kas seda pidada võimalikuks või mitte, tegemist on siiski põneva teooriaga. Ja hea ilukirjandus, veel rohkem - hea ulmekirjandus seisnebki peaasjalikult heade ideede väljamängimises. Ilukirjandus võiks ju olla ilusa vormi saanud unistus.
Mainitud kriiside vahel on lõigud, milles antakse edasi parasjagu maailma hetkeolukorra. Esimestel kordadel mõjus justkui olukorra kirjeldusena, jutustajarollina. Hiljem näis see rohkem mõnusa fantaseerimisena nende võimaluste üle.
Raamatu nautimiseks sobivale lainele aitaski jõuda hjuumor. Midagi britilikku on neis lõikudes. Vahelõikudes kirjeldab situatsiooni, aga iga natukese tagant naudib autor küsimusi umbes stiilis: "Üks suurimaid juriidilisi probleeme on küsimus selle kohta, kas füüsilise keha suremine tähendab ka valimisõiguse kaotamist."
Tegemist on omamoodi naljaka küsimusega, kui hakata mõtlema, mida see endas sisaldab. Kuid vastust lahti harutades kaotab küsimus oma lõbususe. Sest tõepoolest, ehk ongi, et kui teadlikkus püsib küberkujul kuidagi alles ja keha hääbub, poleks ju sel teadvusel öelda midagi seadusteemadel, mis käivad tõenäoliselt pigem füüsiliste kehade kohta. Kui hakata lähenema pragmaatiliselt sellele küsimusele.
Küsimus siiski säilitab sellele omase huumori, kui hakkab haakuma nt sõnapaariga "surm ja maksud". Või üleüldse - kui lihtsalt nautida selle mõtte absurdsust, et keegi hakkab pahandama seepärast, et temal pole enam õigusi ainuüksi seetõttu, et ta suri.
Sarnased lõigud ajasid kohati muigama. Aga see huumor pole siiski väga pratchettlik või kivirähulik, seda ei loe kellelegi itsitades ette.
Ühel hetkel värskendas raamat ettekujutust sellest, kuidas vaadelda maailma. Meie igapäevane neljamõõtmeline universum oli miski, millega nad piirdusid, kui nad ei tahtnud parasjagu mõnes teises olla. Kui õigesti mäletan ja kui õigesti aru sain (lähenemine, mida võib selle raamatuga ette tulla - "Kas ma ikka õigesti aru sain, et...?"), siis üks tulnukolend isegi nurises füüsikaseaduste ebaloogilisuse kallal, tundes et need on lihtsalt halvasti loodud - miski, mille peale üleüldse ei tuleks, aga see raamat harutab kuidagi lahti arusaama sellest, mida tähendab tegelikkus.
Digireaalsus pole mitte suvaline paralleelmaailm, nagu teistes tekstides. See pole mõni rohe-must numbritega kaetud tavamaailm. See oli hoopis kõikide võimaluste väli, mille lõid sealviibivad inimesed oma teadvuse abil. Ja "tegelik maailm" on vaid üks võimalustest, piiratud kolme dimensiooniga, aheldatud teatud jõudude poolt.
Ühesõnaga, põnevad ideed.
Ja lõpus oli lihtsalt selle mulje ümberlükkamiseks, et tegemist oli vaid põnevate ideede võidutsemisega ja muude kirjandusvõimaluste kõrvalejätmisega, või siis emotsionaalsemate lugejate hellitamiseks oli üks väike asjake. Ütleme, maiuspalake. Miski, mis haagiks kuidagi lugejat kokkuvõttes raamatu külge ja mis tekitaks tunde, et oli inimlikku selles.
Miski selles digimaailmate ümberkujundamise kirjeldamises meenutas üht tegelast animesarjast "The Melancholy of Haruhi Suzumiya", nimelt Yuki Nagatot. Tegemist on "tulnukaga", aga puhtakujuliselt informatsioonipõhisega. Kogu tema olemus on massiliselt kogunenud informatsiooni teadlikuks saamine ja tal on keha vaid seepärast, et ta seda ise soovib. Mõtlesin seda raamatut lugedes, et selle eelinfota olnuks raamat ehk veidi keerulisem jälgida.
Ei julge ma enda eest siiski täispunkte anda, sest kiiduparaad tuleb alles raamatu lugemise järel. Kuna esimese asjana panin punktid ära ja seejärel hakkasin mõtlema. Nüüd järele mõeldes võiks panna ju kõrgema summa, kuivõrd tegemist on üsna enneolematu teosega ja annab midagi, mida nii mõnigi teos ei anna - kujundab veidi ümber seda, kuidas näha maailma, kuidas kujutleda tulevikku.
Kuid see on huvitavate ideede rägastik, mitte aga miski, mida ma soovitaks kellelegi ilukirjandusliku kogemusena. Mitte et mul tulnuks õieti tunnet, et selle paneks nüüd küll käest ära. Lõpetamise sundi ei olnud. Ka polnud soovitaja kirumist, seda kaugeltki mitte, : ). Aga ei olnud ka tungi seda lugeda. Mingilt maalt läks tasapisi mõnusamaks, aga lugemaasumine polnud mitte selline nauding, mille järele sõrmed-silmad sügelevad, vaid pigemini teadlik mõte, et nüüd võiks jätkata. Kuid sellise ideede värskuse juures...
Ehk mulle meeldiski maailm, meeldisid ideed, isegi sobis kirjutusstiil. Aga lihtsalt ei meeldinud eriti probleemide lahendamise laad. Mingi osa kirjutusstiilist.
Tagantjärele mõeldes on aga tore, et loetud - küberklassikud kipuvad jääma kuhugi minevikku pigem, Neuromancer ja... miski ütleb, et ka vennale jõuludeks kingitud "Snow Crash" kuuluks nagu klassikute nimekirja, mis tähendaks, et aasta 1992 on selle žanri puhul suht eelajalooline. Natuke on naljakas niipidi tutvuda küberpunkiga, ajaliselt tagurpidi.
Kunagi ütles keegi, vist oli A.C.Clarke, et ühest ajastust saab väga hästi sotti, lugedes tolle ajastu ulme kohta. Sest ulme olla kõige kiiremini iganev žanr.
Mingi pildi kujundamise mõttes oli see aga päris huvitav teos.
No comments:
Post a Comment