Tõnu Õnnepalu "Paradiis"

8.5/10

Üks enese väljaelamine läbi sõnade ja mõtete kauniduse sellele, keda armastatakse.

Üleüldist autori tutvustust tundub olevat kuidagi imelik teha, kui tegemist on Õnnepaluga. Selline ettekujutus, et inimestel on niikuinii oma hinnang juba olemas. Mis on minust tobe - tema raamatud pole ju midagi stiilis "Dorian Gray portree" ega "Meie aja kangelane", mis on nii intrigeerivalt kirjutatud, et igaüks jõuab neid keskkoolis lugeda.

Ilmselt pole ta sedavõrd üleüldiselt tarbitav autor. Kuid populaarne on ta sellegipoolest ja hea põhjusega. Ta on ilmselt üks parematest Eestis tegutsevatest kirjanikest. Kuid seda võiks väita suht paljude kirjanike kohta, kes kirjutavad piisavalt hästi, et mitte olla "vaese mehe X-id". Samas ei saa kõigi nende "suht paljude" kohta öelda, et kui leiad tema artikli nt Vikerkaares või Loomingus, tõuseb kulm ja huuled pomisevad: "vot seda pean küll nägema, mis ta selle kohta ütles." Ja tema puhul pole tähtiski, mille kohta täpsemalt - ikka tekitab peatse lugemise elevust.

Ta on miski, mis pole vaid kirjandusinimeste värk, vaid peaks praeguseks olema juba suhteliselt üleüldine. Õnnepalu on kirjanik, keda Eesti inimene võiks teada. Ja varem oleks tema andekus olnud lihtsalt üks kirjandusinimeste fakt. Kunagine "Piiririigi" autor ikkagi.

Kuid temast on saanud väikestviisi märk, mulle tundub, ka laiema üldsuse jaoks. Ehteestlaslik kirjanik, looduskeskne ja kaunisuleline ja tark. Selline asi, mida loeks õrnahingeline, aga labast mittetahtev eesti inimene.

Kord arutasime kellegagi romaani kirjutamist NaNoWriMo raames. Ta arvas, et äkki pole meil midagi öelda. Ma vastasin talle julgustusena, et "Tõnu Õnnepalul pole ka midagi öelda - aga ta ütleb seda oivaliselt."

Teatud mõttes on see ülekohtune, kuivõrd ta on ju intellektuaalne kirjanik. Ja sellisena kirjutab piisavalt mõttetihedalt ja poeetiliselt. Ükski poeetilisus ei kao liialdavasse enesekiimlemisse sensuaalsete ja magusate sõnadega, ükski arutluskäik ei irdu armastusest keele ja estetiseerituse vastu.

Sellest ilmneb ka õrnahingelisust. Kuid ei tohi arvata, et see kuidagi muutuks labaseks. Ja see on üllatav. Nii ennastunustav helgeisse emotsioonidesse uppumine võiks kukkuda välja naiivselt, kuivõrd küünilisus oleks nagu ainus, millesse tänapäeval saab tõsiselt suhtuda. Kuid kuidagi jääb see peaaegu lasteraamatulik positiivsus siiski tõsiseltvõetavaks.

Võib-olla mingi pinevuse tõttu - vaistlikult on tunda mingit sisemist... pessimismi? Sest ta on need negatiivsed emotsioonid põhjalikult läbi elanud. Iseasi, kui palju mõjutab minu nägemust "Kevad ja suvi ja" - tema umbes samal ajal kirjutatud värsspäevik, mis algab kõige hingerebestavamatest masendushetkedest ja jõuab kõige idüllilisema ja ehedama armastuseni. Viimases viibib ta "Paradiisi" kirjutades.

Keegi ütles kord, et see on nädalaga kirjutatud, aga vaata, kui hea. Seda lugema asudes ei tahtnud ma seda uskuda. Mingi mõttetihedus, läbielatud väärtuslike mõtete sagedus oleks nagu liiga suur.
Ent... see on see, kui ollakse armunud. Ja nagu ma üles raamatu tutvustuseks panin, on see enese väljaelamine selles armastuses. See on enese tõestamise katse ka. Ja oma armastuse kehtestamine. Enda väärtuse näitamine. Eriti kui selles suhtes nähakse enda rolli pigem vanema ja mentorlikumana. Ma ei tea, mida teine pakub talle, kuid ehk pakubki talle nende mõtete ja tunnete adressaati.

Sest kordagi ei ilmne Õnnepalu lugupidamine armastatu vastu. On vaid armastuse olemasolu. Ja need ei käigi ju käsikäes, üks ei vaja teist, teine ei lähtu esimesest. Oleneb muidugi armastuse laadist ja ka armastuse definitsioonist. Kuid ma ei usu, et keegi saaks öelda, et "järelikult pole armastus", lähtudes vaid omaenese kitsast definitsioonist. See on ikkagi nii individuaalne. Need definitsioonid kujunevad pikkamööda kogu meie elu jooksul, aga hetkes viibides teame, et see pole kujunemine, vaid muutumine. "Kujunemine" osutab mingile arengule minu meelest, aga ma ei devalveeriks ühtki omaenese varasemat arusaama armastusest.

Mingidel hetkedel tunnen, et äkki on armastus mitte usaldustunne ja kiindumus, teise parimaks pidamine. Vaid hoopis need ärevusliblikad kõhus. Ja ebaõnnestumise hirm iga temaga vahetatava sõna pärast. Praegu ma nii enam ei arva, kuid ma ei arva, et see oleks ekslik. See on lihtsalt minu tollane tõde.

Nii esindab ka see raamat mingit armastuse väljendust Tõnu Õnnepalu poolt. Armastuse romaan, olemata armastusromaan. Ja armastusromaan pole ta seetõttu, et tegelaste seas pole armastajaid. Ja autorgi ei istu hälbimatult oma kiindumustunde sees. Ma arvan siin nägevat jutustamise ja mõtete jagamise tungi, mille käivitajaks pean tema armastust, kuid ta ei jutusta armastuse kohta. Ega see, et ta räägib teisele armastusest, tähenda seda, et ta räägiks armastuse kohta, : ). Suurest armastusest räägib lihtsalt.

Võib-olla saab öelda nii, et armastus kui positiivsus. Ja energia. Armastus kui kindlustunne, et ta saab ja võib kirjutada ja öelda seda kõike. Selles viibides kirjutabki seda maailmale. Kirjad armastusest kui armastuse seest.

"Paradiis" jaguneb looduskirjelduslikeks peatükkideks, mis lõppeb hetkiti poeetilise kokkuvõttega, mille ütlemise lust tal neil hetkedel tuleb. Tingituna teisele jutustatavast loodusest. Kaardistab mälestust ja olevikku, kuid loomata mingit lugu sinna.

Tegelikult võtab selle hindamahakkamine aega. Tuleb tükk aega lugeda, enne kui märkad, et voh, see on hea. See on ikka tegelikult hea asi. Meenutab Flaubert'i, kelle "Madame Bovary" oli nõme ja tüütu ja nii edasi - kuni sai järjest sisse vohmitud 80 lk. Temasse peab sisse elama, teda peab uskuma ja usaldama hakkama.

Nii on natuke ka "Paradiisiga". Teda peab esialgu natuke seedima, et teda saaks üldse seedida. Mitte, et ta oleks keeruliselt loetav - aga tema nautimine nõuab minu meelest mingit sisseelamist. Õnnepalu vastuvõtmist lugejana. Sest ilmselt eeldab see naiivsus ikkagi veenmist, aga see vajab natuke aega.

Ehk olnukski ta järjest loetuna, kõik 195 lk kugistatult, hoopiski 10-punktine minu jaoks. Kuid lugesin hooti. Mitte rohkem kui 50 lk järjest. Ja jäi ikkagi distants, mis laseb näha ja tunnistada kaunidust, aga mitte niimoodi läbi elada, nagu see vast vajaks.

Hea oli see, et see oli ehe. Millegipärast tahaks oma hinnangus seda esile tõsta - mingi ehedus, aga mitte toorus ega jõhkrus. Vaid... naiivsus. Ilma rumalaks jääva naeruväärsuseta.

Tulen tagasi noorkirjanike vestlusele. Ütlesin ülal, et arutasime: "Ta ei kirjuta millestki, aga vaat, kui oivaliselt ta seda teeb!" Sedapsi jõuan lõpuks huvitavale paradoksile, mis teda lugedes võib tekkida. Noorkirjanikele ühtaegu kergendav kui ka neid heidutav.

Kergendav, sest tõesti - ei pea ju mingit hirmsat narratiivi välja kujundama ja kas taaskasutama parimaid olemasolevaid jutustamisvahendeid või vältima neid elu eest klišeedeks pidades, hoopis leiutama jalgratast. Saab ka lihtsalt - kirjutada nii, nagu sulg libiseb.

Samas arvan, et oi-kui-paljusid heidutaks siiski asjaolu, et isegi kõigi kõige paremate jutustamisvahenditega kirjutaks vähesed midagi nii head kui Õnnepalu.
Ja samas, selle ütlemise järel tuleb ikkagi öelda, et ta on liiga spetsiifilise emotsiooniga, et tekitada tunnet, et sellele oleks raske midagi juurde öelda. Teda oleks raske millegagi võrrelda. Ja ei teki ka tunnet, et peaks. Ei teki soovi kõrvutada teda millegagi, võrrelda teda millegagi. Ei teki tunnet, et see jätaks midagi häbisse - sest see ei tühista muud kirjandust ega muid kirjanikke. Jääb millekski hoopis eraldiseisvaks.

Kaudselt tuleb tuju, vaid mingil määral, võrrelda teda Viivi Luige ja Heli Rosma kirjavahetusega "Ma olen raamat". Kuid ikkagi jääb millekski hoopis muuks...

Ehkki ilmselt on tegemist Õnnepalule harjumuspärase kirjutamislaadiga - stiililine jätk "Harjutustele", kui tuua vaid ühtainsat näidet mõnest tema teosest -, on see sedavõrd temale omane, et ei teki soovi võrdlusi teha. Kuid kas saaks öelda, et tegemist on pidevalt areneva kirjutuslaadiga - kujuneva stiili avastamise protsessiga, millest "Paradiisi" saaks pidada seniseks kulminatsiooniks? Mõni võiks nii ehk arvata. Kuid ma ei usu ka kirjanikel eriti ühegi perioodi paremusega teise ees. Oleneb kirjanikust muidugi. On neid, kes tühistavad oma varasema loomingu. Töötavad täielikult ümber uustrükki tehes. Betti Alver näiteks.

Kuid ma arvan, et sellega on nagu ülalmainitud armastuse definitsioonidega. Seni, kuni kirjutad niimoodi, pead seda õigeks viisiks kirjutada, ja järelikult teed õiget asja. Hiljem võid uue esteetilise arusaama põhjal ümber töötada ja ei tee ka valesti niimoodi tehes - kui pead objektiivselt valeks või halvemaks seda, mis varem oli. Ja hoolimata sellest, et ma ise teen ka oma varasemate tekstikritseldustega niimoodi, enne kui kellelgi näha lasen, arvan ma põhimõtteliselt siiski, et see on iseenesest nii subjektiivne asi, kirjandus ja stiili häädus ja nii edasi, et see protsess ei tee muud kui kohandab vana asja uuele esteetikale vastavaks.

Enda tegevuse põhjenduseks ütlen, et ma varem lihtsalt kirjutasingi veel halvemini kui praegu, seepärast on kohendused tarvilikud. Ja tegelikult pole see arutlemine niikuinii oluline Õnnepalu kontekstis, sest ta ei kirjuta sedavõrd töödeldud teksti - head ja läbiarutletud ja kalkuleeritut võib-olla, aga mitte nokitsetut -, et see tuleks teemaks. Ta kirjutab, nagu tuleb.

Ja see on hea. Talle sobib. Kui lugeja saab panna selle endale sobima.