Margus Tamm "Unesnõiduja"

7/10

Tegelikult toimuva vahele mahtuvad pildid.

Margus Tamm olevat installatsioonikunstnik. Sellised interdistsiplinaarsed katsetused võivad ikka vahel head olla - olen väga sirvimisi vaadanud Vincent van Goghi kirjasid, mis on WikiQuote'is üleval ja neis kirjeldab ta oivaliselt seda... mida ta näeb. Või kuidas ta näeb. Seda tuleb ise lugeda, ega minu sõnavõtust siin ei piisa.
(Rääkimata muusikute ja heliloojate kirjutistest, mida pole üldse seni taibanud kogeda. Kuid neiski võiks olla kas päris kauneid mõttelende või huvitavaid kujundeid.)

Selle novellikogu suurimaks reklaamiks on ilmselt asjaolu, et see võitis Betti Alveri debüüdiauhinna.

Ja vooruseid sel on. Maia Tammjärv oli esile tõstnud selle keelelist taset, kui õigesti mäletan. (Ja üleüldse maininud, et Betti Alveri auhinna jagamisel üllatas uusproosa kõrge tase. Seejuures oli üks nominentidest Maarja Pärtna luulekogu "Rohujuurte juures" ja seda on targad inimesed ülendanud nii mainimisväärselt heaks, et proosa esiletõstmine nominentide seas mõjub üllatavalt. Kuid mitte Pärtna kogu vähendavalt, vaid teisigi vähemalt sama kõrgele tõstvalt.)

Kuid minust läks miski siinkohal mööda. Ma loen seda nagu mingit nalja, millele ma pihta ei saa. Mitte et see oleks naeruväärne - aga mingi iroonilisuse maik on selles juures. Ja selle nalja lugemisel häirivad ettekujutused minu mingist tegemata tööst - ehk vajab selle nalja kaasanaermine läbiimbumist mingidest filosoofiateooriatest...? Ehk on nali kuskil kolmandal tasemel - pärast irooniakihti tulevat metairooniat ja seda katma hakanud uutel filosoofilistel lähenemistel.

Ja äkki olen ma lihtsalt paranoiline ja tekst oligi vaid selline, nagu ta oli - selline omamoodi ikkagi naljakas üsna tühiste piltide jada. Mitte rõhutatult tühiste piltide, see laine on Eestist juba üle käinud, alanud 1990. aastal, Sauteri "Indigoga" ja seejärel kuidagi vist leebunud. Kuid raamat ei kujuta ka neid Tõelisi Lugusid, mida ootab konservatiivsema maitsega inimene.

Üks tekst sisaldas kaklust. Kuid tekst pole mitte ühe kakluse tagajärgedest, näiteks. Või selleni viivatest põhj(endamat)ustest. Ega seda saatvatest instinktidest - alfaisase loomalik möiratus, beetaisase hiirelik nurkasurutus. Ega filosoofilisele tasandile viimist - näiteks kakluse viimist üldinimlikule ja igikestvale pinnale, milles üks on valgus ja teine pimedus või üks on kurjus, teine headus.
Või mis iganes võimalused ühel inimesel ka ei teki kõiki selliseid väikeolukordi ülemõelda ja tähenduslikuks teha.

Ei, ta kirjeldab olukorda sellisena, nagu see oli. Ja tõstab esile adrenaliini. Saab nagu mingi kaifigi sellest adrenaliinist. Kuid seejuures pidevalt tajudes selle hetke ebatavalisust. Tegelikult ise välja otsimata seda adrenaliinikaifi. See pole tema eesmärk.

See pole tema tegelase eesmärk - kuid eristada tegelast autorist on kuidagi tulutu. Ükski lugu ei vaja avatari tegutsema tema sisemisse ulmamaailma, rõhk on pigem (värvikatel) olukordadel, milletaolisi lugejagi võiks omamoodi ära tunda. Mis on enamuses piisavalt tavalised, et olla usutavad ka tõsielulistena, aga piisavalt äramärgitavad, et olla blogis pilkupüüdvateks sissekanneteks.

Sellele lisanduvad tekstid, mis tunduvad juba konstrueeritumad - aga ei tarvitse seda siiski olla. Ehkki Mehhiko-mälestused ei näi moodustavat mingit otsest tervikut ja lugejale satuvad need ette kuidagi üsna äkitselt, on reisikirjades sageli uskumatumaid juhtumeid.

Ja nüüd sunnib miski küsima - ehk on selle raamatu näol tegemist ühe isemoodi reisikirjaga. Reisikiri läbi Esimese maailma kodaniku argipäeva. Kirjutatuna kaasreisijatele või selle teekonnaga tuttavatele inimestele. Ja kirjutatuna selle poolt, kes oskab kogetu kuidagi kirjutamisväärseks kujutada või elada. Sest ülalmainitud stseenide tühisuse kiuste on need huvitavalt kirjutatud.

Teatud iroonia bürokraatliku oleviku suhtes meenutab midagi fightclub'ilikku või miks mitte kas või varem vaadeldud Douglas Couplandi "X-Generatsiooni", ag see pole tema pearõhk. Ta ei püüa korda õõnestada ega väljenda resigneerunult sellise õõnestustöö tulutust. Ta vaid kirjeldab õlgu kehitades.

Märkimisväärne peaks olema pealkiri - "Unesnõiduja". Ma pole kahjuks toda lugenud/kuulnud ("kuulnud", sest seoses Andres Ehini üleeilse surmaga hakkas FB-s levima mingil määral tema loetult "Unesnõiduja" üks lugu. Kas ta kogu asja sisse luges ja kas kogu asi on youtube'is olemas, seda pole veel kontrollinud.)

Ilmselt on sümboolne. Mõni selle jutustus on ka Margus Tammel kaldkirjas olemas. Sellistena, nagu nad olid, tundusid needki olevat mitte tegelikud lood, vaid kõige muu toimuva vahepeale jäävad väikeseiklused. Kui nõid Kokvat kollil naha üle kõrvade tõmbab, on see lihtsalt mingi möödaminnes naljake. Ja samamoodi - kui Margus kellegagi korraks kakleb ja siis vihaselt teineteist põrnitseb, on seegi lihtsalt mingi möödaminnes naljake. Mitte midagi olulist...

Ja samas, ehk ongi tegemist millegi väikerahvale omasega. Meil pole kunagi eepost sündinud. Küll on meil aga Kalevipoja-lookesed, millest on proovitud kokku konstrueerida pikemat lugu. Kuid see on kunstlik ja kuidagi tagantjärele tehtud.
Ehk on ka "Unesnõiduja" mõeldud ainsa võimaliku loovormina eestlastele - väikerahva jutukillukesed, meie väikesed nõidade seiklused suurte eeposte vahel...

On kuidas on, tegelikult oli hästi tehtud. Ja mingi kontseptsioon on selles nagu huvitav. Seda võiks olla omamoodi huvitav arutada inimestega, püüda mingeid olukordi ja sündmusi lahti harutada analüüsitavateks infoüksusteks.

Kuid ma ise kipun olema klassikalisema maitsega. Või konservatiivsemaga.