Leonie Swann "Glennkill"

7/10

Lambakriminull: leitakse karjase laip, labidas seljas. Müsteeriumi lahendavad lambad, eesotsas Miss Maple'iga, kes on kõige targem lammas Glennkillis, võib-olla isegi kogu maailmas.

+ Ilmekad tegelased
+ Mõnusalt kirjeldatud lambailm, poeetilised tilgad
+ Filmilik ladus kirjutamislaad
+ Mõned stseenid, kujundid, mõtted, tegelased toovad naeratuse näole. Mitte naeru ega irve, vaid naeratuse.

- kriminulliosa ei paelu
- filmilikult jutustatakse stseene, mis ei paelu eriliselt.

Miks lugesin seda:
kuna Leonie Swann tuli kord Eestisse, Prima Vista raames vms, ja hullult reklaamiti Saksamaal kuulsaks saanud kirjanikku. Istus seal ja - tema rõõmsailmelisus hääbus tasapisi iga küsimusega, mida esitati parasjagu väga kuulsaks ja rekordeid purustavaks saanud Daniel Kehlmanni kohta (kelle "Maailma mõõtmine" on oivaline, sõltuvalt tujust võib-olla 10-punktine). Hoolimata sellest, et oli juba öelnud, et ta tegelikult ei loe palju moodsat saksa kirjandust ja et tema fookus on mujal - ikka tuli küsimus, et kas ta on kohtunud Kehlmanniga või et Kehlmann oli öelnud seda-toda mingil intervjuul, kuidas Leonie Swann sellesse suhestub.

See oli üks väheseid kohti, kus sai lollide küsimustega head teha. Pidigi küsima, et kas ta "Black Sheepi" oli näinud ja ega sealt mingeid ideid saanud. (Tagantjärele oleks võinud selle teha muidugi iroonilisemaks veelgi - küsida midagi eriti spetsiifilist Daniel Kehlmanni kohta. Et Daniel Kehlmann kasutab Axe Body Spray'd ja kas see on saksa kirjanike seas tavaline vms. Nüüd on muidugi hilja.) Ta igatahes ütles, et nägi filmi pärast raamatu valmimist ja talle küll väga meeldis. Naeratas mulle.

Kuid see naeratus oli natukene selline "üks liitlane on mul selle publiku seas"-naeratus. Mida ma siiski polnud välja teeninud, kuna ma polnud raamatut veel lugenud. See on ikka minu väike võlakene.
Nüüd tagantjärele lunastatud. Pärast mitut aastat.

Alguse poole oli omamoodi vaimustav, kuivõrd asi ei paistnud taanduvat üksnes "lambad on detektiivid"-eks, vaid autor on ikka teinud päris põhjalikku uurimistööd, millele lisaks oli kujutlenud päris ilusaid asju juurde. Lambad vaatamas seinal teojälgi ja kujutlemas ligaseid koletisi nühkimas kombitsaid vastu seina. Hirm huntide ees. Ja üldse.

Kerge kohe uppuda sisusse. Pole ülemääraseid mõtteid, lauseid, sõnu. Loed ja paari reaga oled maailmas sees. Seetõttu oli kerge lugeda 10 lk kaupa. Kuid see pole siiski see, kuidas seda peaks lugema. Soovitan kuidagi teisiti läheneda sellele. Ahmides, soovitatavalt ahmides. Vähemalt viiekümne lehekülje kaupa, mõnuga uppudes. See pole küll maailm, kuhu kaotaks kogu oma teadvuse lugemise käigus, kuid on siiski mõtteilm, milles võib lugedes viibida ja mida nautida.

Millegipärast mulle hakkas vastu see, et preestrit nimetati Jumalaks ja selle ümber tehti nalja, mille peamine jõud seisnes mängulises suhtumises jumalateotusesse. Täpseid lauseid ei mäleta, aga miskised asjad stiilis, et "Nad ütlesid, et ta on kõikvõimas," "Ja siis?" "Noh, miks ei jaksa ta ust lahti kangutada?"

Häda pole selles, et mind jumalateotus otseselt häiriks - pole ju isiklik teema mulle ega midagi. Kuid see on kuidagi maaslamaja löömise moodi. On usklikud ja on ateistid - miks ateistid peaks niiväga elevusse sattuma, kui saab jälle mingi põnts panna sellele, mis on usklikele oluline? Sest see on neile harras teema. Seepärast näen seda omamoodi labasemana kui rassisminalju. Sset see on sedavõrd irooniliseks juba saanud, samas kui kellegi uskumuse mõnitamine mõjub siiski... Ühe vaatevinkli rõhutamisena.

Ma olen pluralismi poolt. Elagu mitmekülgsus - maailma nägemise kõigi võimaluste samaaegne eksisteerimine. Olgu inimkonnal seitse miljardit elavat tõde.
Kuid taluvust nende suhtes, kelle usulised ja muud tõed ei vasta meie endi omale.

See väike nüanss oli mulle veidi vastukarva. Kuidagi selline iganenud vajadus, minu meelest. Umbes nagu kogu Philip Pullmanni "Kuldse kompassi" triloogia (või "Minu tumedad ained" või mis see on) oli minu meelest lihtsalt väga maitsetu. Huvitavalt kirjutatud, aga mida ta püüdis sellega saavutada - Jumal on surnud ja ta oli niikuinii kuri tegelane?

Kui oleks arutletud piibli tekstikriitilist lähenemist, see oleks teine asi. Selle osas olen üldiselt ühel meelel Dawkinsi ja Hitchensiga, et Vana Testamendi jumal on üks maniakaalne olend, keda puhtalt teksti jälgides näed, et ei ole ikka hea-ja-armastav. Kuid kui tegemist on lihtsalt mingi põhimõttelise jumala kasutamisega ja selle kirumisega ilma erilise põhjenduseta, siis jääb see minule... ei teagi. Ebavajalikuks poleemika tekitamiseks.

Kõik muu on aga plussides-miinustes üldjoontes olemas. Mõnusalt kirjutatud. Mingid jupid olid päris hurmavad. Selline ettelugemistekst. Üldiselt mõeldud täiskasvanutele. Isegi kohad, kus on näha, et lastele ettelugemiseks on tehtud mööndusi, on muhedad lugeda ainult täiskasvanutele, arvan.

Meeldivad olid lambatsismid. Kui millekski neid nimetada. "Ta ei saa paha olla. Ta andis mulle viimase tomati." Lambad jäid vait. Kas keegi, kes nii teeb, saaks mõrvar olla?
Huvitav kitsendus lammastele nende detektiivitöö juures. (Heh, lammastel kitsendus.)
Ja pilvelammaste jälgimine. Ja erinevate salatite vaimustunud võrdlemine. Taimetoitlane loeb vesistava suuga.

Ühesõnaga, tore. Kuid see on väga kiire lugemise raamat. Kui pärrris järjest ära lugeda (nagu Flaubert oli raamatute puhul alati soovitanud), siis oleks vast kõige rohkem sobinud. Pärlid oleks rohkem vaimustanud, nürid küljed oleks kiiremini mööda lennanud. Kiirlugemiseks mõeldud raamat, võimaluse tekkides.