Mehis Heinsaar - "Härra Pauli kroonikad"

8/10

Rabavalt värskendav ebaloogilise nautimine.

Lutsu raamatukogus oli kord intervjuu Mihkel Mutiga. Janika Kronberg küsis kirjaniku hinnangut teiste suleseppade kohta. Vastas Mutt: kaks kirjanikku, kes on täiesti kadestusväärselt andekad (või üle mõistuse andekad või muud säärast), on Andrus Kivirähk ja Mehis Heinsaar.

Ma ütleks, et "Härra Pauli kroonikate" põhjal tunduks hoopis Heinsaar sellena, kes võinuks siirduda lastekirjandusse. Sest raamatu mõnus absurd on täpselt selline, mis ajab heakskiitvalt-kummastavalt kulmu kortsu. Ja laps oskab seda mängu hinnata. Arvan, et ka täisealise lugeja sees hakkab itsitama see totakust armastav pädarik.

Tema puhul kehtib see, mida tõstsin esile ka Pratchetti juures - raske on näha teost puhtalt selle endana, loed ikka eeldustega kirjaniku kohta. Ma alustasin seda raamatut sellest, et kui teda võtta esimese teosena, mida Heinsaarelt lugeda...
Siis mõjus see, nagu ülal öeldud, rabava nähtusena. Sest see on intensiivne tekst, mis aga jookseb nii mõnusalt.

Ülejärgmise raamatu "Rändaja õnne" lood on ehk paremini jutustatud - arusaadav, miks nt "Ilusat Arminit" peetakse nullindate üheks parimaks novelliks -, aga loogilisemad. "Hr Pauli kroonikad" on hoopis rohkem irdu ühest reaalsusest, hoopis täielikumalt oma maailmas.

Lemmikjupp on aruanded tubade kohta. Viimasel ajal olen kippunud otsima "Doctor Whost" nii huvitavaid kontseptsioone ja nende väljamängimist, aga tal tuleb selles raamatu osas üle paari lehekülje nii paeluvaid kujundeid, et...
Ehkki need ei mõju alati uhiuuelt, kuskilt on sarnast gulliverireisilikku wtf-i varemgi kogetud, on see tal nii hästi jutustatud, et ikkagi mõjub temalikult. Ükski pole laenatud kujund, vaid juba tema omaks tehtud. Läbi seeditud.

Kuid seda tuleb selle esimese avatusega lugeda. Vahel õnnestus mul, vahel mitte. Mingidel hetkedel see lollitamine ei rahuldanud enam. Neil hetkedel pole seda õige lugeda, pole lihtsalt õiget meelelaadi. Raamatut pole sellega vaja rikkuda.

Nagu ülal mainitud - imelik, et Kivirähu ja Heinsaare seast on just tema jätnud minemata lastekirjandusse, vaid muutunud tõsisemaks. Ja samas nagu pole ka. Sest "Ilus Armin" oli päris paeluv oma üsna groteskse lõpuga, aga enne sedagi. "Ebatavalise ähvardava looduse" tekstidest joonduvad enim minu meelest välja siiski suhteliselt seksuaalsed tekstid.

Kuidagi on seksuaalne tung minu meelest liigagi domineerima hakanud mingide muude lahenduste ja impulsside asemel. See võib hakata piirama seda, mis ajal on seda õige lugeda. Ta on ju nii oivaline kirjanik, et selline emotsionaalne niššivajumine oleks veidi õnnetu.

PS!
Hiljem lisatud ja värki...
Keegi ühel peol mainis, et tollal porgandite vms kasvatamisega teenida ja-nii-edasi, et mille kasvatamisega tänapäeval küll teeniks. Hakkasin mõtlema, et ma ise ei ole isegi mitte vaese mehe agronoom või asi. Ja mõtlesin, et mida minul küll kasvatada õnnestuks.
Ja tuligi pähe, ilmselt lõuna-ameerika kirjanike ja heinsaare mõjutustel, et raamatuid...
Külvata üks kilomeeter raamatuid ja siis vaadata, kuidas sellest idaneb üks raamatukogu.
Kuid kust hankida seemneid selleks? Ilmselt raamatukogust.

Kuid mingi hetk hakkasin seda kaalutlema, et kuidapidi ja siis sattusin mingide konaruste taha. Et raamatukogudest ikka ei või vist.
Seejärel tuli küsimus, et mida üks element tähendaks, mida teise vahendi kasutamine endaga kaasa tooks, mida kolmanda võtte proovimine endas sisaldaks.

Kuna vastused ei tulnud minu seest, vaid tulid hoopis "What Would Heinsaar Do"-põhimõttel, tuli mul järeldada, et selline tegevus nõuab mingit konkreetset lainet, mõtlemise viisi. Mingit omaette veenvust ja eelkõige ehk autori sisemist veendust. Piisavalt, et jaguks lugejalegi ja seisaks oma jalul.