Nagu nende asjadega ikka, on liiiga palju soovi kõike teha, kui elu sunnib distsiplineerituks.
Seetõttu ongi tegelikult vajalikku tehes meeletu tung tegeleda hoopis asjaga Y. Kui töö saab aga tehtud, siis kaob see ind ära.
Tundub, et distsipliin inspireerib.
Kirjutan üles need asjad, mis äkitselt huvi pakuvad:
1) Uurida "Avatud Eesti Raamatu" sarja raamatuid
2) Uurida "Eesti Mõtteloo" sarja raamatuid.
(Tegelikult on uudishimu nende vastu juba varasem. Kui satud raamatukokku, siis ikka näed huvitava pealkirjana. Aga võiks veidi süstemaatilisemalt läbi võtta.
See huvi sigines tegelikult ühest artiklist, milles tõsteti esile kolme kirjandusteoreetiliselt olulist raamatut: Hasso Krulli "Katkestuse kultuur", 1996; Peeter Toropi "Totaalne tõlge", 1997; Jaan Unduski "Maagiline müstiline keel", 1998. Unduski oma on mingis ulatuses loetud, aga teistega tuleb intensiivsemat tutvust teha.)
2.5) Otsida üles Aita Kurfeldti tõlkeid. Ja leida omale uusi tõlkijalemmikuid. Suuniseks selles olgu näiteks kas üks paljuloetud romaanisari - või hoopis üks teine (Nobeli laureaadid).
3) Võtta ja lugeda lõpuks läbi "Watership Down". Liiga suur vaimustus on Anul selle vastu, et seda enam edasi lükata.
4) Ellen Niidu ja Jaan Krossi "Marmor ja muld" lugemine. Reisiraamatuil on oma võlu, aga sedapuhku - Kross on niikuinii mu lemmik ja Ellen Niit on lihtsalt sedavõrd hurmav inimene.
5) kõik need muud klassikud... Alustades tegelikult Joyce'i ühest raamatust, mille võtsime Anuga oma kahe peale võetud "kohustuslikuks" teoseks.
Üleüldse, noh, avastada mitte vaid enesele potentsiaalselt tähtsaid autoreid, keda ma pole veel leidnud, vaid leida ka nende tähtsus laiemas pildis.
Omamoodi tore oleks osata võtta omale eesmärgiks August Annisti väite, et ühele kirjandusinimesele on elementaarne lugeda iga päev vähemalt 2 tundi. Aga tuleb nentida, et sealjuures tuleb kuidagi teha nii, et see ei jääks sisse kobrutama, vaid leiaks ka mingi väljundi.
Muidu loed end lolliks päris asjata, : ).
No comments:
Post a Comment