Henry Fielding "Tom Jones"

7/10


Lugu ühest leidlapsest, kes jäetakse skvaier Allworthy maja ette. Allworthy, nagu tema nimi ütleb, on igati väärikas mees ning otsustab lapse üles kasvatada. Ülejäänud 650 lehekülge tegelevad Tomi ja tema seiklustega, algul noorpõlves, siis täiskasvanueas. On armastust, päris palju on seksi.


Raamat ilmus Inglismaal aastal 1749.




Võib-olla pole üks esimestest tänapäevastest romaanidest, võib-olla mitte.
"Don Quijote" on mingi sajand vanem ja vaevalt, et need inglise romansid, mida Fielding selle teosega parodeerib, olnuks värsivormis. Võib-olla leiduks muidki "aga-sid", see pole praegu tähtis. Ju oli "Tom Jones" mingi uut moodi hinguse tooja ühes mitme teise tollase romaaniga ("Pamela" ja mõni teine). Me tegelt rääkisime sellest loengus, kuid mingit garantiid, et tegemist oleks tõepoolest täiesti uue kirjutamisviisiga, ei saanud, sest ei tea, milline oli varasem traditsioon. Need artiklid, mis seda kinnitasid, tundusid ka väheke erapoolikud olevat (inglise uurija ikka ütleks, et Inglismaal rajati romaanitraditsioon - aga hispaanlane temaga tõenäoliselt ei nõustuks...)


Autor ei salli klassikalises mõttes vooruslikke tegelasi. Voorus pole tema jaoks vastupanu kiusatustele ning askeetlik loobumine elust ning naudingutest. Inimene ei muutu aktsepteeritavaks seeläbi, et ta ei aktsepteeri midagi - nagu kujutataks üht tüüpilist vooruslikku tegelast -, vaid seeläbi, et ta on hea südamega tegelane.


See seletabki, et kuigi peategelane on ühelt poolt päris tavalises mõttes hea tegelane -  tal jagub kaastunnet vaesemate vastu ning ta püüab olla hea - on ta samas täiesti nõrkustega tegelane. Ma algul ümberjutustusi või muljeid kuuldes arvasin, et nii vanas raamatus oleks kõik palju primitiivsem ja et "nõrkuste" all peetakse silmas, et Tom Jones ikkagi lööb maaslamajat (aga kahetseb!) või et Tom Jones joob vahel (aga põeb pohmakat!). Või äkki seda, et ta magab kellegagi enne abielu.
Ütleme, mul oli väga ähmane arusaam sellest, kui range oli tollane puritaanlus...
Tähendab, Tom Jones magab peaaegu pooltega selles raamatu naistegelastest. Ja põhjus pole teps mitte selles, et nad oleks nii kohutavalt vastupandamatud, et tavainimene ei saa alistumata jätta. Ta magab nendega suht juhuslikult - sellepärast, et tuleb tuju. Kellegi kohta lausa öeldakse, et temas polnud sugugi seda tüüpi hurmavust mis Sophial, keda Tom Jones tegelikult ja kogu südamega armastas, aga tal olid nii valged-valged rinnad ja need tõmbasid Tomi pilku.


Nii et see suur meelelisus oli põnev - ei olnud nii, et ususõdade küüsis olev Inglismaa olnuks range ja puritaanlik. See puritaanlus tuli - Jane Austeni ajaks on vast loomulikum, et tegelased ei käitu, nagu kogu maailm oleks nende Studio54 -, aga see raamat oli varasem.
See varasus oli mõneti harjumatu - loed prantsuse sõduritest ja nende kammaijaast ja tuletad endale meelde, et kui Fielding "Tom Jonesiga" raamatuturule jõudis, polnud Napoleon veel sündinudki. Vahest pole see oluline elamus, aga siiski, raamat mõjub sedavõrd värskena, et lugedes ununes, et kogu moodne poliitiline ajalugu on alles olemata selle raamatu toimimise ajaks.


Lugemiselamuse poolest haakub minu jaoks vägagi Charles Dickensiga. Keda sageli kirjeldatakse kuidagi hirmus tõsiseks - nagu Dickens oleks inglise Balzac, inglise Tostoi. Täiesti jabur - tegemist on siiski sellise rahvakirjanikuga, kellel selged ja karikatuursed tegelased ning lahendused täiesti sentimentaalset masti (vaene saab ka lõpuks suured rikkused enda omandusse jmsjms). Jah, tal eksisteerivad sotsiaalsed lõhed. Eksisteerib rahva jagunemine varanduse ja staatuse alusel. Kuid see kõik on mähitud peaaegu muinasjutuliku stoori sisse ning kirjutatud väga hea huumoriga.


Fielding mõjuski mulle mingi n-ö proto-Dickensina, kellel on rohkem seksi ja mingid asjad, mingid asjad siiski veidi, nuh, kohmakamad kui Dickensil. Karakterid on naljakad, aga midagi jääb veidi puudu, et neist ei saa vastava inimtüübi võrdkuju, nagu tollel.


Kuid ei tahaks siin jätta muljet, nagu tegemist oleks lihtsalt "vaese mehe Dickensiga" - ta on mingis mõttes hoopis naljakam Dickensist. Me pidime lugedes tegema väikesi märkusi, et see haakub selle, see tolle teemaga. Ma lugesin ja tegin ka mõningaid, aga tegelikult jäin mingist hetkest lithsatl üles kirjutama kõige naljakamaid episoode.


Kirjutan kaks näidet, mis mulle väga meeldisid.
Esiteks läheb üks tegelane teise peale raevu ja tahab teda läbi peksta. Jutustaja kommenteerib seda, et maa-aadlikud kaklustes kogu aeg hüüavad: "Kiss my ass!":
"Samuti võib tunduda üllatavana, et mitme tuhande sama laadi soovituse hulgas, mida on kuulnud igaüks, kes on maadžentelmenidega läbi käinud, ei ole ühtegi, kus vastavat palvet oleks täidetud, - ilmne näide nende kasvatamatusest: sest linnas on kõige peenemate džentelmenide juures tavaliseks nähtuseks, et nad täidavad seda tseremooniat kõrgemalseisvate isikute suhtes iga päev, ilma et neilt seda teenet kordagi oleks palutud."


Teine lugu:
"Kord ajasid kolm talumeest ühe Wiltshire'i varast Brentfordi tänavatel taga. Kõige lihtsameelsem nendest, märgates ühe ukse kohal silti "Wiltshire'i võõrastemaja", soovitas oma kaaslastel sisse astuda, olles kindel, et nad sealt sama kandi mehe eest leiavad. Teine, kes oli targem, naeris tema lihtsameelsuse üle, kuid kolmas, kes oli veelgi targem, vastas: "Lähme pealegi sisse, sest ta võib arvata, et meil ei tule mõttessegi teda oma kandi rahva hulgast otsida." Niisiis läksid nad  sisse ja otsisid kogu maja läbi, lastes endal niimoodi varga käest ära lipsata, kellel nad juba peaaegu kannul olid, sest neil kellelegi ei tulnud õigel ajal meelde, et mees lugeda ei oska, kuigi nad kõik seda teadsid."


Jutustaja on ühesõnaga naljakas. Kui siit pole näha, siis lugedes on tajuda. See on kõikevaldav meeleoluline asi.

David Levithan "Armastuse sõnaraamat"

7/10

Ilukirjanduslik "sõnaraamat". Igal leheküljel on sõna ning "definitsioon" - mingi elamus või mõte või mulje sellest sõnast. Tekib korduv motiiv ühe armastusloo näol. Esitatakse kõik etapid kohtumisest lahkuminekuni. Mitte aga kronoloogilises, vaid tähestiku järjekorras.

Tegelikult on see täiesti tore raamatuke. Mingite eredate hetkede loetelu. Romaan ilma "mitteolemise" hetkedeta, mis teeb elust elu. Aga kirjandus võibki olla intensiivsete hetkede loetelu. Eesmärkide poolest nagu mõni isiklik luuleraamat. Või ehk nagu mõni SMS-romaan - mingi tänapäevane keskendumist mittevajav romaan. Aga ma ei võta seda praegu negatiivsena. Kuni autoril on oskust seda ülal hoida.

Kõike pikemad sissekanded (Oot, sõnaraamatul on vist "artiklid"...? Njah, see siin mõjub pigem nagu päevik, nii et ütleme "sissekanded") vältavad paar lehekülge. Kõige lühem tuleb kohe meelde:
"Love, armastus
Ma ei hakka isegi üritama."
(Kuivõrd kogu raamat ongi selle üritamine, ei ole see midagi niiväga cop-out.)

Teised lühematest aitavad ilmestada osapooli -
"Antsy, sipelgad püksis.
Ma vandusin, et ei vii sind enam kunagi ooperisse." - ja aitavad salamisi maalida pilti kahest inimesest ja nende kohati idüllilisest, kohati düsfunktsionaalsest suhtest. Kumba see pigem on, ei aimugi neist hetkedest.

Pikemad mõjuvad selliste monoloogidena, mida Harry jutustaks Sally'le. Pilguheit tegelasse või mingisse erilisse arusaamisse või möödarääkimisse. Kumbki neist pole ühelgi juhul määrava tähendusega, ei kõrghetked ega madalseisud - aga need aitavad ilmestada selle suhte problemaatilist mitmekülgsust.

Siin ei saavutata midagi väga uskumatut. Aga ükski lehekülg pole halb. See kõlab pooliku katsena raamatut kiita, aga tõepoolest - mingit parajalt head luulelist vaistu peab olema, et seda niimoodi õnnestuma panna.

"Flux, vool
Loomulik olek. Meie tujud muutuvad. Meie elud muutuvad. Meie tunded teineteise vastu muutuvad. Meie kursid muutuvad. Laul muutub. Õhk muutub. Dušivee temperatuur muutub.
Lepi sellega. Me peame sellega leppima."

Võib-olla on see peamiselt lugu ühest ebaõnnestunud suhtest. Võib-olla aga mitte. Ehk on mõne lugeja jaoks klaas siiski pooltäis ja nad oskavad selles näha kirjeldust teetakistusest ühes suhteidüllis. Või mis Sa arvad?

Doris Lessing "Kuldne märkmeraamat"

10/10

Kirjutasin ühe aine raames Doris Lessingu "Kuldsest märkmeraamatust" essee, mõeldes: "Tead, blogi on väga soiku jäänud." Nüüd riputan selle üles, aga toimetan välja mõningaid kõige jobumaid jobutsemisi...

Või noh, mis ma jaman - ei hakka kogu kiiruga, vastu tähtaega kirjutatud esseed "täies hiilguses" esitama, jätan valitud katkendid. Võiks ehk rangemalt, aga ma ei oska häid lausungeid leida ja loodan, et mingi terviklikkus on ehk parem lahendus.

A kes väga ei viitsi lugeda,

tl;dr, eks ole,

siis võtaksin ise lihtsalt kokku oma ühe põhielamuse selle raamatuga seoses:

raamat on üks väga avara teemadeväljaga identiteediotsing, mille vahepealne kokkuvarisemine mõjub magusalt frustreerivalt oma raputava irratsionaalsusega, lähenemata aga korrakski mingisugusele postmodernismile või absurdismile vms-le. Huvitavalt terviklik teos kogu oma näilise laialivalguvuse kiuste. Ja üks väheseid asju väärtkirjanduse klassikast, mille mõningate stseenide ülelugemine paneb ennast unustama ja sellest välja tulles kella vaatama.

Aastal 2013 suri Doris Lessing, keda siinkirjutaja on paljudele kirjeldanud kui üht oma lemmikkirjanikku. 

Jah, ma päriselt ka alustasin oma esseed sellise põhikoolitasemelise lausega.

/../

Väita, et Nobeli-preemia pälvinud naiskirjanik oli eelkõige oma ajastu tähtis feministlik kirjanik, ent lisaks sellele hea inimeseks olemise kirjeldaja, tundub siinkirjutajale mingite rõhuasetuste vääratusena tema retseptsioonis. Sellest õhkub suhtumist, mis võib olla mõeldud kiitvana – tsiteerides ammust reklaami: „Piisav, et mõjuda mehele, aga mõeldud siiski naistele!“ –, a pole kuidagi täpne. Tema tajumine esifeministina (pidades silmas loomingu väärtust, mitte tähenduses „protofeminist“), olgugi see mõeldud tema kiituseks, taandab ambitsioonika kirjaniku millekski olemuslikult marginaalseks.

/.../

Selle kohta ütles ta New York Times’ile antud intervjuus: „Mida nad tegelikult tahavad, on see, et ma ütleks: „Haa, sõtsed, seisan teiega õlg õla vastas võitluses selle kuldse koidiku nimel, milles kõiki neid elajalikke mehi enam pole.“ Kas nad tõesti tahavad, et inimesed teeks lihtsustatud väiteid meeste ja naiste kohta? Tuleb välja, et tahavad. Olen jõudnud sellele järeldusele suure kahetsusega.“

Nojah, oleks jabur väita, et „Kuldses märkmeraamatus“ ei leiduks feministlikku aspekti. Raamat oli kirjutatud viieks (või isegi enamaks) jagatud teosena, mille raamjutustus on „Vabad naised“. 60 000 sõnaga on see pikem kui Aldous Huxley „Hea uus ilm“ ning F. Scott Fitzgeraldi tähtromaan „Suur Gatsby“. Selle peategelane on autoriga peaaegu samastuv lahutatud naine Anna Wulf, kes on segatud tema sõbranna Molly keerulistesse suhetesse abikaasa ning täiskasvanuikka jõudva pojaga. Anna on kunagine andekas kirjanik, kes pole juba aastaid kirjutanud ilukirjandust. Selle asemel peab ta nelja päevikut. Need neli päevikut on eri värvi ning peegeldavad ühelt poolt tema enda püüdu lahterdada oma elu, vaadelda neid eraldi kategooriates.

[siin läheb sisukokkuvõte tüütutesse detailidesse... Panen kolm mõttekriipsu, kus lõppeb sisukokkuvõte]

Esimene, must märkmeraamat keskendub Annale kui kirjanikule. Selles räägib ta oma ammusest romaanist „Sõja rajajooned“, mis oli pooleldi autobiograafiline teos elust Aafrikas. Umbes 70 lehekülje vältel kirjeldab Anna (õigemini, kirjutab Lessing Annast, kes kirjeldab) eluetappi, millest raamat inspiratsiooni sai. Sellele lisaks kirjeldab ta Hollywoodi katseid teha sellest filmi – nende püüdu tõlgendada seda neile sobivas võtmes. Teises, punases märkmeraamatus keskendub Anna (õigemini, kirjutab Lessing Annast, kes keskendub) poliitikale. Varem oli ta kommunist ning selle ideaalide sinisilmne optimism ning tegutsemissunnile õhutav meelsus ütleb nii mõndagi ühe ajajärgu kohta. Religioosse mõtlemise vormina ühes aina ateistlikumas ühiskonnas kehastas selline ideeline kommunism missiooni, mille nimel elada ja mille hüvanguks pingutada.

Kolmandat, kollast kirjeldab ta kui vihikut, „kus ma loon oma kogemusest lugusid“ – see mõjub kõige isiklikuma osana. Selles armub Ella (õigemini, kirjutab Lessing Annast, kirjutamas Ellat armumas) ühesse abielumehesse Pauli. Lõppude lõpuks pole ent ükski armukolmnurk võrdkülgne, seegi lõppeb Ella (või Anna) jaoks õnnetult. Neljandat, sinist märkmeraamatut kasutab Anna (või kasutab Lessing?) kui päevikut. Suuresti tähendab see kaldumist psühhoanalüütilisuse poole – mitte aga piinlikult avameelseid pihtimusi, püüdu kirjutada oma minevikku lahti mingite märgilise tähtsusega suhete kaudu, vaid esiti pigem katset juurelda juhtunu üle (mõneti selle üle, mis leiab aset „Vabades naistes“, ent ei saa öelda, et sinine märkmeraamat oleks tollele allutatud), hiljem läheb suurem rõhk lõikudele vestlustest psühhoanalüütikuga.

- - - 

Kõigi nelja märkmeraamatu puhul käivituvad teemad, mida annab hirmpõhjalikult, aga hirmtüütult analüüsida. Kõige ilmsemana kerkib küsimus autobiograafilisuse kohta – seda määral, mis pani siinkirjutajat lisama tülikaid ja tõenäoliselt liiasena näivaid sulgusid eelmistesse lõikudesse. Metatasandid on sisse kirjutatud moel, mis ei lase hinnata, mil määral on tegemist mängimise, mil pihtimisena. Siinkohal ilmseimana näiv näide autobiograafilisest: mustas märkmeraamatus kirjeldab Anna oma kunagist edukat raamatut, milles on raske mitte näha seoseid raamatuga „Rohi laulab“ – Lessingu debüütteos, millega ta tegi oma esialgse läbilöögi (saades hiljem päris-päris kuulsaks "Kuldse märkmeraamatuga").

/.../

Veel üks suur teema, mis „Kuldse märkmeraamatu“ puhul tekib, on küsimus sellest, mis on romaan. Selleni ühelt poolt juhib katkend, milles ta ütleb, et „huvil, millega ma lugesin neid raamatuid, ei olnud midagi ühist sellega, mida ma tunnen, lugedes – ütleme – Thomas Manni, viimast kirjanikku selle sõna vanas tähenduses, kes kasutas romaani filosoofilisteks avaldusteks elu kohta.“ (lk 69) Samas lõigus kirjeldab ta romaani kaht võimalikku funktsiooni: esiteks ülalmainitud klassikalised romaanid oma vana funktsiooniga, teiseks romaanid tema kaasajast (mida ei saa siiski kuidagi nimetada tänapäevaks) ehk reportaažromaanid, mis edastaks mingit infot mõne kauge riigi või kauge aja kohta (umbes nagu Khaled Hosseini, v-b, aga võib-olla ka nagu Minu Eesti sari või mõni selle analoog). Tema näiline hukkamõist sellisele "reportaažromaanile" annab huvitava varjundi järgnevale osale raamatust, meenutusele Rodeesia-ajast, mis kestab juba ise 70 lehekülge ja on nagu lühimõõdus reportaažromaan. 

Osati jääb mulje, nagu ta püüaks seda žanrit enesest välja kirjutada, puhastuda sellest. Tekib olukord, kus raamat ammendab ühe romaanivormi, selleks et jõuda oma tõelise ülesandeni. Selleks on romaani kolmas funktsioon, milleks on kirjeldada „ühe ajastu intellektuaalset ja moraalset kliimat /.../ nagu kirjeldas seda Tolstoi Venemaal või Stendhal Prantsusmaal.“ (lk 8). Siia võib veel lisada tema katset teha üht üdini klassikalist romaani „Vabade naiste“ näol, nagu ta tunnistab eessõnas 11. leheküljel („See, et ma tegin lühiromaani „Vabad naised“ kogu selle materjalihulga [aastasadade jooksul ladestunud käsitlused romaanižanri kohta] kokkuvõtteks ja kondensatsiooniks, tähendas, et ma ütlesin midagi tänapäevase romaani kohta /.../“)

„Kuldne märkmeraamat“ on pikk ja on tihe. 

[Mis on minu lemmiklause selles essees. Kontsentreeritud debiilsus. Tegelt see polnud omaette lõik, aga mul on tunne, et ta väärib sellist positsiooni.]

Omamoodi paljuütlev oli olemuslik vastikustunne, mida Anna tunneb homoseksuaalide suhtes (mida saaks sõnastada küsimusena: kas sugudevahelises sõjas on "neutraalsed" tema silmis tõesti kohutavamad kui „vaenlased“?). 

Siinkirjutajat paelus erinevatest analüüsivõimalustest enim aga vaimuhaiguse teema. Mõneti osutab sellele lugemisvõimalusele ka autor ise – ta ütleb 1971. aastal kirjutatud eessõnas, et ta võis lugejatelt saada nädalas näiteks kolm kirja. Üks võib olla Johannesburgist, üks San Franciscost ja üks Budapestist. Ja üks keskendumas täielikult sugudevahelisele sõjale ega tee juttu millestki muust, ja teine poliitikast, mainimata ühtki teist teemat. „Kolmas kirjatüüp, mis kunagi oli haruldane, kuid jõuab nüüd teistele järele, kuulub mehele või naisele, kes ei suuda raamatus näha midagi peale vaimuhaiguse teema.“ (lk 18).

Sellele vaimuhaiguse teemale osutab ka neljas märkmeraamat, mis oli esiti päevik, hiljem aga osa psühhoanalüütilisest protsessist Anna ja analüütiku Suhkrumemme vahel. Erinevalt mingist lihtsustatud skeemist "olen haige"=>"Räägi end lahti" => "Rääkisin. Vabanesin." => "Kena. See teeb 500 dollarit", ei tekita "Kuldne märkmeraamat" mingeid tarbetuid illusioone sellise teraapia suhtes, vähemalt mitte Anna puhul – Ariadne lõnga leidmine oli meeldetuletus, et ta viibis labürindis. /.../ Juba ainuüksi vajadus luua sellist ideaalselt neljaks jaotatud elutaju näitab ohtu, et elu oli kokku varisemas; korda annab sättida vaid seda, mis on segi läinud ja tema puhul oli see segiminek jõudnud pea lootusetuseni.

Siis tuleb ent viimane umbes sada lehekülge raamatust. Oi, ja kuidas see tuleb...

[Seda ma sinna ei kirjutanud. Seda kirjutan ma siia. Nagu tegelt päris paljut. Ma toimetan siin üsna põhjalikult tegelt.]

Raamatu lõpus saab ta ent kokku ameeriklase Saul Greeniga. Lõpuks leidus keegi, kel olid enam-vähem samavõrd paigast loksutatud maailm. Mehe puhul väljendus see nii mõneski kummalisuses, mille seast olulisimateks võiks nimetada tema vulgaarselt psühhoanalüütilisi probleeme emaga, tema vajadust vältida vastutust suhetes naistega ning viimaks tema kroonilist mälupuudust, mis osutab deemonlikule lahutatusele maailmast. Puutudes, õigemini põrkudes kokku peategelase depressiooniga, tema vajadusega ühe armastatud mehe järele ning eelkõige tema tahtehalvatusega (mis kerkib esile seoses Anna poliitilise tegevusega idealistliku kommunistina kui ka tema kirjutamisega), on tulemuseks pea täielik kaos. Kaks inimest põimuvad sellises psühhoseksuaalses omavahelises terroris, milles maailm kaotab oma seinad. Kategooriad kaotavad tähenduse, segunevad omavahel. Anna lõpetab ükshaaval märkmeraamatute kirjutamise, mis lõpuks kaotavad oma võltsrollid, ta ei saa neid kaasa võtta oma teel täielikku lagunemisse. Kui nad lõpuks mõlemad tajuvad ühel õrnal ja kummalisel hetkel, et nüüd on riivatud põhja (mulle tundus, et mitte filosoofilises mõttes "kõige sügavamat põhja", vaid pigem häbiväärses mõttes "the pits"-i), otsustavad nad teha sellele lõpu. Kui oled jõudnud põhja, on ainult üks tee ja see viib üles.

Sellise üdini psühholoogilise keeristormi juures on siinkirjutajal raske tajuda, kuidas tõlgendasid inimesed seda osa raamatust üksnes soopõhiselt. Loomulikult oli tegemist mehe ja naisega, ent tundus, et mõlemad olid sedavõrd kaugel normaalsusest, et allutada neid üldistele kategooriatele oleks isegi liiga suure mõistetavuse omistamine kahele läbinisti pudedale inimesele. 

Ehk mõjus teose tõlgendamine sugudevahelise manifestina kõige loogilisema viisina raamatut kuidagigi paigutada. Võib-olla oli nii, et põhilise teema - vaimuhaiguse - käsitlemine oli sedavõrd kaugelt ees oma ajast, et leiti miski, mis oli veidi käegakatsutavamas kauguses ja keskenduti sellele. Hoolimata ohust, et seda romaani hakatakse tajuma iganenud jäänukina ühest üleminekuajastust, püsib siiski lootus, et feminismi lipulaeva tiitel on üksnes loosunglik ankur, mis hoiab seda ohtrate voorustega raamatut avaliku teadlikkuse sadamakail.

Thomas Bernhard "Vanad meistrid"

9/10

Teadvusevoolulik raamat ühest mehest, kes näib vihkavat kõike, eriti kunstiga seotut, eriti veel sellist, mis Austriaga seostub, eriti veel seda, mis on tõstetud pjedestaalile.
160 lk ainult. Üsna lahedalt loetavat teksti. Stoorit pole, aga huvitav on ikka.

Alustan seekord tekstinäitest:

Raamat on  stiililiselt järjepidev, mistõttu on siinkohal võimalik võtta lihtsalt suvalise koha ette ja...

/.../ Selles uurimuses tuleks tõenäoliselt siiski kirjeldada iinlasi Euroopa kõige räpasemate inimestena, arvas Reger. Kui rõõmus ma olen, ütles ta, et Ambassadoris on uus tualett, Kunstiajaloolises Muuseumis on ikka veel see vana. Kuna ma saan ikka vanemaks ja ei lähe nooremaks, pean ma viimasel ajal ka Kunstiajaloo Muuseumis üha sagedamini tualetii minema, ütles Reger; neil asjaoludel, mis siin ikka veel valitsevad, on see mulle iga päev närvidele käiv ebameeldivus, sest Kunstiajaloo Muuseumi tualett ei kannata mingit kriitikat. Nagu ju ka Muusikaühingu käimla ei kannata mingit kriitikat- Kord lubasin ma endale isegi seda nalja, et poetasin ühte oma Times'i arvustusse, et tualett Muusikaühingus, seega ülimas kõigis ülimatest Viini muusikatemplitest, on kirjeldamatu ja et sel põhjusel, sel skandaalsel klosetipõhjusel nõuab Muusikaühingusse minemine mult iga kord eneseületamist, ütles Reger, ja et ma väga sageli juba kodus mõtlen, kas lähen Muusikaühingusse või ei, sest oma vanuses ja oma neerudega pean ma ju vähemalt kaks korda ühe Muusikaühingu õhtu jooksul käimlasse minema /.../

Kas pole mitte omamoodi jabur? Kujuta ette, kuidas sa seda kellelegi ette loed, :). Selle raamatu avalikud lugemised oleks väga naljakad, mina tuleks küll sellist kuulama.
Tuleb rõhutada, et see pole väljaotsitud koht, vaid lihtsalt üks näide raamatust, kust seda saab veel ja veel.

Lugedes tuli posu mõtteid ja muljeid, aga siis vaatasin tagakaant ja seal oli tõlkijal Mati Sirkelil põhiosa mu mõtetest juba palju sõnaosavamalt ära öeldud. A ta siiski lähtub lugejast, kes on lugenud raamatu läbi, nii et võin mõned sõnad ikka öelda.

Thomas Bernhard - üks neist kirjanikest, kes kuulu järgi võinuks pälvida Nobeli preemia, aga suri enneaegselt (58-aastaselt). Sellesse nimekirja kuuluvat veel Ryszard Kapuściński ja miks mitte ka Jaan Kross.
Seda nimekirja tuleks aga eristada autorite nimekirjast, kelle ilmajätmine preemiast on häbiasjaks Rootsi Akadeemiale, nagu Borges, Proust ja Nabokov.

Algul kui kuulsin, et on mingi Austria kirjanik, keda mainitakse Nobeli-väärilisena, ja kes on haigelt antipatriootlik, tuli meelde Elfrede Jelinek (Nobeli preemia võitja, kes oli ka ääretult Austria-vastane olnud. Ajakirjanduses kihas see teema kunagi). Mis värk nende heade Austria kirjanikega on, et nad peavad põhjalikult sarjama oma riiki, ma ei tea.

Kunagi lugesin üht Liina Lukase artiklit Thomas Bernhardist, mis kirjeldab seda viha ja vaenu, mida ta oma tegevusega on teinud, aga samas hakkas tekitama huvi. Peaasjalikult vast kirjanikuna, keda eesti keeles veel pole - midagi kauget, kättesaamatut ja seetõttu huvitavat.
Teisalt lõpetas Liina Lukas artikli uudishimu sisendavalt:
Usun, et Thomas Bernhard võiks leida Eestis soodsa vastuvõtu: jätkub ju meilgi elutervet enesekriitikat ja sarkasmi oma komplekside ja ajaloo mustade laikude suhtes, nagu seda on tõestanud Ivan Orava tohutu populaarsus (hoolimata sellest, et meilgi on mõni pidanud Kiviräha naeru ilkumiseks pühaduste kallal).

Mitte niivõrd see Ivan Orava küsimus, ei otsi ma siit uut Kivirähka, aga vast siiski see, et kas ühel Austria "pesapilastajal" (ja ma ei teagi, kas see on mingi tema hüüdnimi või lihtsalt kunagises arvustuses kõlanud arvamus, mida kõik Eesti arvustajad üle kordavad) on öelda midagi universaalset.
Ühesõnaga, kas on lihtsalt skandaalne kirjanik või on ka tegelikult hea ja näiteks minulegi nauditav.

Hüva, mõningad tähelepanekud:
1) raamatus pole lõike - see on üks järjestikune tiraad.
2) raamatus räägib Reger, aga Atzbacher kirjutab seda üles. Iga natukese aja tagant kõlab täiesti tarbetuna näiv "ütles Reger".
3) aga see "ütles Reger" ei saa päris tarbetu olla, sest raamatu kaanel on juba öeldud: "Komöödia". Kõik need "ütles Reger"-id distantseerivad juttu autorist, need lasevad jutul libiseda sujuvalt tõsisest kriitikast eneseirooniaks - satiiriks sellise naeruväärse kompromissituse vastu.
4) Teisalt pole see üle võlli minev tekst ühest kõigevihkajast - mingi ülima misantroobi väljajoondumine -, vaid tundlikult kirjutatud tekst mehest, kellega vahel tuleb nõustuda ja kelle jutt on vahel naeruväärne.
5) see naeruväärsus, satiirilisus jne, on osati ka kommentaariks temale enesele - mingi pilguheit tema varasemale loomingule, võib-olla tema kui pesapilastaja imagole.
6) selles tegelases on ent siiski oma inimlikkus. Lõpp on iseäranis õrn. Ja kui esimesed sada lehekülge tundus ta lausa totter tegelane, siis viimastes lehekülgedes hakkaski mingi osa tema kirutavast tunduma võigas, vastik, eemaletõukav.

Mõnele võib see raamat ühekülgne olla - pikk räntimine sellest, kui nõme on see ja too ja see kolmas. Minu meelest inimlik tasand heastab seda. Ja teistpidi võttes - see ühekülgsus mõjub mulle praegusel juhul tegelikult stiililise ja sisulise järjepidevusena.

Ma üldjuhul armastan kirjanikke, kelle tekstis on tajuda soe sümpaatsus. Seetõttu meeldib ka Zweig - kui ta kirjutab nt mõnest oma vaimustusobjektist, on ta täis sellist nauditavat õhinat autori suhtes, mis nakkab ka lugedes - samas Viivi Luik, kellele omistatakse mingit tohutut empaatiat, ei meeldi mulle. Kirjutab hästi, aga kuidagi kumab läbi mingi sapine umbusk kõigi kaasinimeste suhtes...
Ma ei osanud arvata, kuidas tunduks Thomas Bernhard.
Tema loomingus on ikkagi mingi sümpaatne haavatavus, mis kuidagi ridade vahelt paljastub. Üksildustunne ja õrnus ja nii. See tema kompromissitu kriitika, nagu järelsõnagi annab mõista, puudutab ka teda ennast - ja see teeb ta kuidagi ligipääsetavamaks.

See pikk kurjustamine tundus natuke naljakas - näha, millest kõigest läheb tal hari punaseks... mingi koht ajas lausa naerma, et näe, nüüd jäi talle isegi see täiest triviaalne asi (ei mäleta, mis) hambu.
Aga ta oli südamega kirjanik.

Miguel de Unamuno "Udu"

Tegelt on mul sama jutt ka Ulmekirjanduse BAASis. A võib ka siia üles panna. 

4/10

Raamatu kohta, mille nimi on "Udu", on tegemist täiesti selge ja konkreetse tekstiga. Romaan on kuni viimase kolmekümne leheküljeni küllaltki seebikaline lugu mehest, kes raamatu kestel armub kahesse naisesse ja kaalub, kuidas säärase olukorraga toime tulla. Aga – viimase 30 lehekülje kestel toimub suur pööre. Peategelane läheb abi küsima Unamunolt, selle raamatu autorilt. Ja too tunnistab, et peategelane on üksnes tolle kirjutatud raamatu tegelane, mitte mõni elav ja hingav olend.

See on pööre, aga vast mitte puänt – sellele osutab kogu sekundaarkirjandus. Seega võib rääkida sellest kui raamatu ühest põhielemendist. Samas tuleb öelda, et kui teada selle teema ilmumist, siis oskab leida küll teatud vaevumärgatavaid temaatilisi vihjeid, nii et see pole lihtsalt ulmelise elemendi sokutamisega raamatu lõppu, kas siis tüdimusest või millest tahes, vaid mõeldudki niimoodi. Ja raamatu lõpp on sellest täiesti sõltuv.

Asusin seda raamatut küllaltki lootusrikkalt lugema, sest "me oleme raamatus"-teema on põnev. Esiteks probleem „kõik siinsed teod on juba ära kirjutatud“-determineerituse ja vaba tahte olematuse suhtes. Tegelaste eheduse küsimus. Hingerebestava traagilisuse tühisus (või mõttekus või mida iganes). On küll huvitavaid tahke, mida käsitleda.

Hiljaaegu Eestis avaldatud „Literistid ehk Patrik Laurise kummaline elu“ tegeles näiteks sellega. Ehkki raamat jättis natuke soovida (esiteks, ilma selle elemendita olnuks see täiesti mõttetu noortesoga; teiseks, seda elementi rakendati kujutlusvõimevaeselt), meeldis teema olemasolu mulle sedavõrd, et raamat oli ikkagi kuidagi huvitav. 

Nii et kui sel teemal tehti juttu Unamuno „Udust“, eeldasin midagi päris kiiduväärt.

Mis meeldis:

Kirjandus on suhtunud sellesse kui kõrgkirjandusse, nii et tõlge on igati nauditava keelekasutusega ja saatesõna on toredalt kõrgelennuline. Raamatu lõpus olid kommentaarid.

Mis ei meeldinud:

1) Autori taotlus teha uut romaanitüüpi, hisp keeles „novela“ asemel „nivola“. Jüri Talvet on proovinud eestikeelse vastena sõna „raamon“, aga see pole kinnitunud, sest lihtsalt ei ole seda õiget kõla.
Häda pole mitte selles kavatsuse ambitsioonikuses. Idees peaks üks nivola olema romaani destilleerimine selle kõige olulisematele elementidele – armastus, surm ja nii. Nii et palju dialoogi, omajagu siseanalüüsi, vähe kirjeldusi, vähe konteksti (ajaloolist nt) jne. 

Raamat on vana ja vahepeal on minu meelest midagi sarnast juba saavutatud. Minu meelest Herman Hesse „Siddharta“ enam-vähem vastab sellisele kirjeldusele. Kindlasti on paremaid ja üldtuntumaid näiteid, aga esialgu piisab sellestki. 

Lühiromaani mahuga on võimalik edasi anda suurema romaani mõõtu, aga hakata seda nimetama uhiuueks žanriks, kui tegemist on vaid autori isikliku stiilieripäraga, on minu meelest õõnes ambitsioonikus, mida lugejal ei tasu tõsiselt võtta.

Unamuno puhul oli aga nii, et kui raamatust õgvendada kõik peale armastuse, surma ja nii, siis jääb alles vaid seebikamaterjal. Hispaanlased! A, ja mõni filosoofiline dialoog, sest Unamuno on filosoof.

2) peategelane. Mul pole midagi selle vastu, kui tegelane on kas otsustusvõimetu vastu (head raamatut see ei riku) või südameasjadega manipuleeriv (Jago on mu lemmik Shakespeare’i tegelane, Petšorin on khuul, ). Siin aga mõjusid nõmedalt Augusto manipuleerimiskatsed (mida ta ise nimetas vaatluseksperimentideks) ja tema „traagika“ ei tundunud piisavalt väljapääsmatuna. Tal on armastus kahe naise vastu – üks on tema vastu täielik peletis, teine on tore ja armas, ainult et esimesse armumine oli õigupoolest tema esimene suur armumine. Tal oleks vaja üht sellist inimest: http://imgur.com/VYTac

3) Autori tohutu ego, mis kõiki v-b ei segaks, aga mind häirib. Kõige märgatavamalt kumab see minu meelest läbi siis, kui ta edvistab nivola-vormi leiutamise üle. Leidsin raamatust kaldkirjaga eraldatud jupi, mis võiks seda kenasti ilmestada:

Samal ajal kui Augusto ja Victor pidasid seda nivolalikku vestlust, mina, autor, kes on kirjutanud selle nivola, mida sina, lugeja, käes hoiad ning loed, muigasin mõistatuslikult, nähes, et minu nivola tegelased astusid minu kaitseks välja ning õigustasid minu meetodeid, ja ma mõtlesin endamisi: „Kui kaugel on need lihtsameelsed mõttest, et nad ei tee midagi muud, kui püüavad õigustada seda, mida mina nendega teen! Nii ka inimene, kes otsib põhjendusi enda õigustamiseks, ei tee rangelt võttes muud, kui õigustab Jumalat. Ja mina olen nende kahe nivolaliku vennikese jumal.

Nagu näha, autorile hakkas võim pähe.

Lisaks on selles jupis üks asi, mis võib-olla kõiki ei segaks, aga ikkagi. See, et jutustaja muigab „salapäraselt“, tuleb hiljem veelkord esile ja see riivab silma. Kellele on see salapärane? Raamatus pole ju kedagi, kes tema salapäraseid naeratusi näeks ja salapäraseks peaks. Kas siis äkki lugeja jaoks? Või on need salapärased hoopis autori enda jaoks – aga kuidas see üldse toimima peaks? Ühesõnaga, tegemist on mingi „the shady figure smiled MYSTERIOUSLY“-värgiga, mis tundub kohmakas ja tõtt-öelda amatöörlik.

Kui see oleks lihtsalt halb raamat, siis poleks hullu – kõik raamatud polegi head, Sturgeoni seadus ja puha. See jäi mul aga kimpu, sest autorit koheldakse kui kvaliteetkirjanikku. Raamatul endal on korralik eessõna ja kommentaarid, sellele lisaks on Talvet ühes artiklis öelnud: „Kirjanikuna polnud ta vähem andekas kui tema järelkäijad Camus ja Sartre“, lisades sellele veel: „Oli ehk koguni vaimurikkam, sest“ tegeles selliste metamängudega.

Ehkki filosoofilised vestlused olid omamoodi toredad ning „see on raamat“-osa ka huvitav, ei väärinud ülejäänu hea kirjanduse nimetust. Ja sellest hoolimata on kogu ta retseptsioon täis kiitmist... Ju siis on asi minus. 

Doris Lessing "Kuldne märkmeraamat"

10/10

Valisin selle oma ettekandeteemaks ühes aines. See läks väheke lörri. Lugesin raamatut mitu päeva (veendusin taas, et see on minu jaoks raamat, mida võiks iga aasta lugeda, sest miski seal mõjub, väga hästi ja kaasa elama panevalt mõjub, kuidagi totaalselt vallutab ja veenab) ja kirjutasin märkusi ja märksõnu ja nii edasi. Ja lõpuks ei pühendunud ettekande valmiskirjutamisele, vaid mõtlesin, et teema on eneses läbi tajutud ja suudan mõninga läbimõtlemise järel midagi rääkida. Puhtalt elevuse pinnalt.

Selle elevuse positiivse mõju nullis ent ära mingi kummalisel kombel puhkenud rambipalavik. Ja ka loomulikult see, et arvuti on meil katki - meil on tahvelarvuti laenuks saadud, millega midagi teeb ära, aga vastu ööd ei kirjuta sellega ettekannet valmis. Millest on kahju, sest see on minu modus operandi - end kokku võtta viimasel hetkel, tajuda mingit inspiratsioonilist "ah, aga tegelt on see ju lihtne"-t ja see mure endast välja kirjutada. Üks tore katarsis.

Njah. Niipalju kunagi olnud ettekandest. Mingi aeg kirjutan ka raamatust. A mitte praegu.

Draamaklassika põhitekstid, esimene seminar

Olen vahepeal blogi vähe unarusse jätnud, ehkki loetud on küll ja üht isegi arvustatud (Unamuno "Udu" kohta kirjutasin juba mujal - vaatab, kas kirjutan midagi värskemat tasapisi settinud mulje baasil või viskan lihtsalt lingi BAASi.)

Seekord ei arvustaks aga ühtainsat raamatut, vaid üheainsa neljatunnise seminari jaoks loetud näidendeid.

Need olid:
Tšehhov: "Kirsiaed" ja "Kolm õde" (millest seekord lugesin ainult Kirsiaeda)
Ibsen: "Nora ehk Nukumaja" ja "Metspart"
Strindberg: "Preili Julie" ja "Isa"
Gogol: "Revident"

Suur teema: realistlikud näidendid.
Täpsemini: Kodanliku ühiskonna hääbumine (eriti Tšehhovil ja Ibsenil). Naisküsimus (eriti Ibsenil ja Strindbergil). Kokkuvõtlikult: vanade väärtuste üsna järsk asendumine.

Näidenditest:
toredad olid.
Tšehhov mulle eriliselt ei meeldi näitekirjanikuna. Novelle olen temalt liiga vähe lugenud ja liiga ammu. Näidendite puhul on aga tunne, et näitlejad võiks siin palju ära teha. See paistabki lugedes jäävat poolikuks või kuidagi... nagu mingit lisavunki vajavaks. Ja see lisavunk olekski ehk lavastajakäsi. See on ehk etendamiseks seetõttu väga hea tekst - Tšehhovi hääl ei kõmise üle lavastaja omast, vaid nõuab vähemalt sama head omavahelist häälestumist nagu võrdselt oluliste näitlejate ansamblimäng.

Kui "Kirsiaed" oli väärika ühiskonna hääbumisest, siis "Kolmes ões" oli see ühes punktis isegi lisavungi saanud - Wikipediast lugesin agaralt selle kohta enne seminari (otsustades mitte sõna võtta, aga jälgida, mis räägitakse) ja nägin, et üks tegelastest, mingi flirtiv ja veidi labane karakter, kes tapab kellegi duellis, meenutavat "Meie aja kangelase" Petšorinit. Ainult et erinevalt Lermontovi byronic hero'st polnud tegemist traagilise ega mingis antikangelaslikus mõttes heroiseeritud karakteriga, vaid pigem irooniaga. Teatava paroodiaga sellisest karakterist.

Ibseni kohta on näiteks A. S. Byatt öelnud, et tegemist Euroopa olulisima näitekirjanikuga pärast Shakespeare'i. Vast on see ikkagi jama jutt, sest Moliére sündis 6 a pärast Shakespeare'i. Isiklikud maitsed isiklikeks maitseteks, tahaks teada, kuidas tavakaanon seda plaatinavara tajub. Kas mitte:
Sophokles => Shakespeare => Moliere => veel keegi => Tšehhov.
(Ja ometigi on ta Wiki järgi "most frequently performed dramatist after Shakespeare. Nii et ehk on kogu see aeg mu kaanonitaju olnud mööda.)

A tõeliselt esiletõusev autor on ta küll, isegi väga heade näitekirjanike hulgast. Mõjus sümpaatse ja peene psühholoogiatajuga autorina.

Eriti kui lugeda teda Strindbergiga kõrvuti - Strindberg, kes väljendas oma loomingus teatavat naistevastast hoiakut (siinkohal Anu naerab), kirjutas oma "Isa" väga lineaarselt. Tegevus viis väga üheselt ainuõige traagilise lahenduse juurde, mis kirus domineerivaid naisolendeid, seadis nad deemonlikku valgusesse.
(Sealjuures räägiti seminaris aga toredalt, et tegelt pole see vihkamissuhe nii ühene midagi - Strindberg jõudis elu jooksul mitu korda abielluda tugevate naistega, seal polnud vaid vihkamine, vaid ka tugev armastus. Ja kindlasti olid ka näitlejannad tänulikud, et oli keegi näitekirjanik, kes pakkus neile sedavõrd häid rolle.
Juhul kui nad suhtusid neisse karakteritesse kui headesse ja perspektiivikatesse rollidesse ja mitte kui enesemüümisse - populaarsed ja oma olemusele vastu käivad rollid.)

Ja Gogol oli lihtsalt tore. Naljakas tekst. Kunagi ammu lugesin seda väga kiiresti, teadmata enne lugemist, millest see räägib. Saamata õieti targemaks - äravahetamiskomöödiat, kus palju nimesid (mis tuhistaval lugemisel võivad ka mitte eristuda) ja mõnus intensiivne huumor, ei maksa ikka kiiresti lugeda. Pärast seminari lugesin selle mõnuga läbi.

A panen ka mingid punktid:
Kirsiaed - 6
Isa - 6
Preili Julie - 7
Nora - 8 (lõpp ei mõjunud veenvalt - mille üle ka arutlesime pikalt)
Metspart - 9
Revident - 9

Ootan suure huviga detsembris toimuvat järgmist seminari. Vast ei hakka enam paari viimase päeva peale seda lugemist ajama - seekordsetest pole ma pooli neist varem lugenud. Ja ehk tasub ka jooksvalt täiendada blogi nende näidenditega - siis on vähemalt endalgi järje peal, millest seminaris rääkida.

Siin saaks ka tõstatada küsimust, kas need haakuvad ka fin de siecle'i ehk sajandilõpu kirjandusega, mida sai eelmise kevade jooksul ühe aine jaoks loetud. Ka sealsed tekstid tegelesid selle muutunud oludes, kummalises olevikus orienteerumise küsimusega (Rilke "Malte Laurids Brigge" ja Musili mingid asjad jne).

Kui romaanikirjanikust eeldakski seda teravat ühiskonnakriitikat - introvertide "maailm on nii kummaline"-väljendusi, mis võis ju lisavunki saada sajandivahetuse paiku, ent võiks ka jääda kirjandusse suletud nähtuseks.
Kas poleks siis mõeldav, et moodustub kirjanike kildkond, mis lähtub teineteise loomingust ja maailmapildist ja kõnetatakse just teineteist? Sageli öeldakse: selleks, et olla hea kirjutada, tuleks palju lugeda. Ent selleks, et olla oivaline kirjanik, tuleks selle kõrvalt ka palju elada. Labane klišee, ma tean, aga siiski - paljudele piisab paljulugemisest ja nii viibitakse oma loominguga kirjandusmaailmas ning mingit ühildumist tavaeluga ei pea seal olema.

Teater ei saa niimoodi.

Ühesõnaga, haakumine toimub. Ja võib-olla see, et teatriski need teemad niimoodi läbi mängitakse, kinnitabki selle dilemma universaalsust. Ei ole ainult ülitundlike romaanikirjanike hellus, mis laseb seda tajuda, vaid oli teema, mis kõnetas publikumasse.