Henry Fielding "Tom Jones"

7/10


Lugu ühest leidlapsest, kes jäetakse skvaier Allworthy maja ette. Allworthy, nagu tema nimi ütleb, on igati väärikas mees ning otsustab lapse üles kasvatada. Ülejäänud 650 lehekülge tegelevad Tomi ja tema seiklustega, algul noorpõlves, siis täiskasvanueas. On armastust, päris palju on seksi.


Raamat ilmus Inglismaal aastal 1749.




Võib-olla pole üks esimestest tänapäevastest romaanidest, võib-olla mitte.
"Don Quijote" on mingi sajand vanem ja vaevalt, et need inglise romansid, mida Fielding selle teosega parodeerib, olnuks värsivormis. Võib-olla leiduks muidki "aga-sid", see pole praegu tähtis. Ju oli "Tom Jones" mingi uut moodi hinguse tooja ühes mitme teise tollase romaaniga ("Pamela" ja mõni teine). Me tegelt rääkisime sellest loengus, kuid mingit garantiid, et tegemist oleks tõepoolest täiesti uue kirjutamisviisiga, ei saanud, sest ei tea, milline oli varasem traditsioon. Need artiklid, mis seda kinnitasid, tundusid ka väheke erapoolikud olevat (inglise uurija ikka ütleks, et Inglismaal rajati romaanitraditsioon - aga hispaanlane temaga tõenäoliselt ei nõustuks...)


Autor ei salli klassikalises mõttes vooruslikke tegelasi. Voorus pole tema jaoks vastupanu kiusatustele ning askeetlik loobumine elust ning naudingutest. Inimene ei muutu aktsepteeritavaks seeläbi, et ta ei aktsepteeri midagi - nagu kujutataks üht tüüpilist vooruslikku tegelast -, vaid seeläbi, et ta on hea südamega tegelane.


See seletabki, et kuigi peategelane on ühelt poolt päris tavalises mõttes hea tegelane -  tal jagub kaastunnet vaesemate vastu ning ta püüab olla hea - on ta samas täiesti nõrkustega tegelane. Ma algul ümberjutustusi või muljeid kuuldes arvasin, et nii vanas raamatus oleks kõik palju primitiivsem ja et "nõrkuste" all peetakse silmas, et Tom Jones ikkagi lööb maaslamajat (aga kahetseb!) või et Tom Jones joob vahel (aga põeb pohmakat!). Või äkki seda, et ta magab kellegagi enne abielu.
Ütleme, mul oli väga ähmane arusaam sellest, kui range oli tollane puritaanlus...
Tähendab, Tom Jones magab peaaegu pooltega selles raamatu naistegelastest. Ja põhjus pole teps mitte selles, et nad oleks nii kohutavalt vastupandamatud, et tavainimene ei saa alistumata jätta. Ta magab nendega suht juhuslikult - sellepärast, et tuleb tuju. Kellegi kohta lausa öeldakse, et temas polnud sugugi seda tüüpi hurmavust mis Sophial, keda Tom Jones tegelikult ja kogu südamega armastas, aga tal olid nii valged-valged rinnad ja need tõmbasid Tomi pilku.


Nii et see suur meelelisus oli põnev - ei olnud nii, et ususõdade küüsis olev Inglismaa olnuks range ja puritaanlik. See puritaanlus tuli - Jane Austeni ajaks on vast loomulikum, et tegelased ei käitu, nagu kogu maailm oleks nende Studio54 -, aga see raamat oli varasem.
See varasus oli mõneti harjumatu - loed prantsuse sõduritest ja nende kammaijaast ja tuletad endale meelde, et kui Fielding "Tom Jonesiga" raamatuturule jõudis, polnud Napoleon veel sündinudki. Vahest pole see oluline elamus, aga siiski, raamat mõjub sedavõrd värskena, et lugedes ununes, et kogu moodne poliitiline ajalugu on alles olemata selle raamatu toimimise ajaks.


Lugemiselamuse poolest haakub minu jaoks vägagi Charles Dickensiga. Keda sageli kirjeldatakse kuidagi hirmus tõsiseks - nagu Dickens oleks inglise Balzac, inglise Tostoi. Täiesti jabur - tegemist on siiski sellise rahvakirjanikuga, kellel selged ja karikatuursed tegelased ning lahendused täiesti sentimentaalset masti (vaene saab ka lõpuks suured rikkused enda omandusse jmsjms). Jah, tal eksisteerivad sotsiaalsed lõhed. Eksisteerib rahva jagunemine varanduse ja staatuse alusel. Kuid see kõik on mähitud peaaegu muinasjutuliku stoori sisse ning kirjutatud väga hea huumoriga.


Fielding mõjuski mulle mingi n-ö proto-Dickensina, kellel on rohkem seksi ja mingid asjad, mingid asjad siiski veidi, nuh, kohmakamad kui Dickensil. Karakterid on naljakad, aga midagi jääb veidi puudu, et neist ei saa vastava inimtüübi võrdkuju, nagu tollel.


Kuid ei tahaks siin jätta muljet, nagu tegemist oleks lihtsalt "vaese mehe Dickensiga" - ta on mingis mõttes hoopis naljakam Dickensist. Me pidime lugedes tegema väikesi märkusi, et see haakub selle, see tolle teemaga. Ma lugesin ja tegin ka mõningaid, aga tegelikult jäin mingist hetkest lithsatl üles kirjutama kõige naljakamaid episoode.


Kirjutan kaks näidet, mis mulle väga meeldisid.
Esiteks läheb üks tegelane teise peale raevu ja tahab teda läbi peksta. Jutustaja kommenteerib seda, et maa-aadlikud kaklustes kogu aeg hüüavad: "Kiss my ass!":
"Samuti võib tunduda üllatavana, et mitme tuhande sama laadi soovituse hulgas, mida on kuulnud igaüks, kes on maadžentelmenidega läbi käinud, ei ole ühtegi, kus vastavat palvet oleks täidetud, - ilmne näide nende kasvatamatusest: sest linnas on kõige peenemate džentelmenide juures tavaliseks nähtuseks, et nad täidavad seda tseremooniat kõrgemalseisvate isikute suhtes iga päev, ilma et neilt seda teenet kordagi oleks palutud."


Teine lugu:
"Kord ajasid kolm talumeest ühe Wiltshire'i varast Brentfordi tänavatel taga. Kõige lihtsameelsem nendest, märgates ühe ukse kohal silti "Wiltshire'i võõrastemaja", soovitas oma kaaslastel sisse astuda, olles kindel, et nad sealt sama kandi mehe eest leiavad. Teine, kes oli targem, naeris tema lihtsameelsuse üle, kuid kolmas, kes oli veelgi targem, vastas: "Lähme pealegi sisse, sest ta võib arvata, et meil ei tule mõttessegi teda oma kandi rahva hulgast otsida." Niisiis läksid nad  sisse ja otsisid kogu maja läbi, lastes endal niimoodi varga käest ära lipsata, kellel nad juba peaaegu kannul olid, sest neil kellelegi ei tulnud õigel ajal meelde, et mees lugeda ei oska, kuigi nad kõik seda teadsid."


Jutustaja on ühesõnaga naljakas. Kui siit pole näha, siis lugedes on tajuda. See on kõikevaldav meeleoluline asi.