Friday, March 22, 2013

Vikram Seth "Tasavägine muusika"

7/10

Taasleitud armastuslugu muusikute vahel.

See on hea raamat. Jookseb väga ladusalt, isegi üsna hämmastav. Ja tõlge on kuradi hea - Anne Lang on kõva tädi. See, et raamat ilmus Anne Raamatu sarjas (naisteajakirja Anne seebikalugejaile vms) ei oma mingit tähendust - Naiste Raamatute pähe avaldatakse Eestis täiesti normaalseid raamatuid, näiteks "Ajaränduri naine" ja Doris Lessingu looming. See asetub tõsiseltvõetavuse poolest "Ajaränduri naise" kohale näiteks minu meelest.
Kuid mul on oma kiiks muusika suhtes ilukirjanduses või filmides, ühesõnaga lugudes.

(Lisaks: ootan huviga hetke, mil pääsen ligi raamatule "Muusikale".)

Sellest pikemalt siin all...



Muusika sisaldab endas palju motiive, millele keskenduda lugu üles ehitades.
Teen väga pisikese loetelu võimalustest.

1)
tegelase suhestumine oma andekusega ja sellega, mida temast oodatakse või temalt nõutakse (üks ilukirjanduslik näide sellest, kus andekus=musikaalsus: "mingeid andeid me temas pole täheldanud, mingit musikaalsust või midagi," (Wikmani poisid, peategelase ema tema kohta)).
Siia alla läheb ka igasugune geniaalse tegelase lugu. (Film "Shine" [Geoffrey Rush sai selle eest Oscari!] positiivse näitena, "August Rush" pigem negatiivsena minu jaoks.)
Ka see, kuidas teised selle geeniusega suhestuvad ("Amadeus", mis põhineb Puškini müüdil kadedast ja võrdlemisi saamatust Salierist, kelle tõttu sureb ajastu suur geenius Mozart).

Geniaalsust võib olla igasugust - märkimisväärne geeniuseromaan on näiteks "Parfüüm", mis tegeleb enneolematu lõhnatajuga inimesega -, aga miski on muusika olemuses, mis teeks nagu geniaalsuse selles ilukirjanduslikult haaravamaks kui geniaalsus üheski teises alas.
Kummast pigem lugeda raamatut - imelaps muusikust või hoopis imelaps... maletajast? Imelaps kunstnikust? Imelaps matemaatikust?
(Tegelikult on näited ja lingid tehtud teatava eneseirooniaga, endale vasturääkimise mõttes...


Mingi tõde on aga selles, et geniaalne muusik tundub hoomatavam kui geniaalne kunstnik või matemaatik. Picasso või Dali puhul ei kerki mitte geniaalsuse, vaid segasuse teema. Michaelangelo on miskise destilleeritud geniaalsuse teema, tema geniaalsust ei saakski nagu käsitleda kuidagi teisiti kui sünnist saadud ja paratamatuna - kui just mitte keskenduda selle murdmisele, aga müütide murdmine ilukirjanduses on tänamatult proosaline tüütamine. Ja geniaalsed matemaatikud on lihtsalt tulnukad loo mõttes. Nad on "midagi muud".

2)   
kui muusika tõttu tuleb tegelastel ette mõni vastutusrikas elamus või hetk, mille mõju kogu senisele status quo'le võib omandada lausa kataklüsmilised mõõtmed.

Sellise vastutusrikkuse veenev kehtestamine ja lõplik proovilepanek on ka DBZ, Naruto ja ilmselt nii mõnegi teise shounen-anime tugevaim külg - kinnitatakse mingi olukorra tähendus, õigemini selle tähtsus.

Näiteks kinnitatakse Dragonball Z-s väga mitu osa, kuivõrd kohutav ja kohutavalt võimas on Frieza. Ja samas kinnitatakse, kuivõrd kiiresti ja kuivõrd hoomamatult tugevamaks saab seni võrdlemisi nõrk olnud peategelane. Nii et kui nad kohtuvad, on see puhas kuld - hoolimata sellest, et ühel hetkel kestab loosisene 5 minutit vist umbes 5 osa. Ikkagi on oivaline, sest selle iga hetk on elutähtis neile. Ja sest selle elutähtsust on veenvalt kinnitatud ka vaatajale.

Ma poleks tulnud selle võrdluse peale, kui näiteks sarjas "Nodame Cantabile" ei omandaks sarnast tähtsust nii mõnigi kontsert või konkurss. Loo edenedes tõusevad panused, vastutus muutub aina suuremaks. Pole ühte konkreetset antagonisti, on aga peamiselt sisekonfliktid ja selleks valmistumine.

Ja üritus ise, selles viibimine lugeja või vaatajana. Või lauljana.

Tuleb öelda, et kooris olengi ma nende olukordade pärast. Nende, mille ajal kõik närvilõpmed karjuvad omamoodi masohhistlikult: "Raisk, selle nimel sa oledki koorilaulja!" Hetkede, mille pärast oled kartnud ja kus oleks nagu vastutus. Mitte küll krambini viiv vastutus - see vastutus on ühine, see on jagatud. Aga siiski olemas.


Kuid see olekski heaks sillaks järgmise motiivi juurde tekstides muusika kohta:


3)
harras intiimsus kahe või enama inimese vahel, mida võimaldab kirgesid tekitava muusikaga tegelemine.

Mitte küll eriti selles mõttes, et ollakse ühiselt kannatanud ja ühiselt põdenud ja lõpuks ühiselt sooritanud. Peaasjalikult pigem selles mõttes, et muusika on iseenesest sedavõrd otsekohene viis emotsionaalselt mõjuda, et üksainus kahe inimese vahel laitmatult häälestuv noot võib tekitada võrreldamatut intiimsust selle ühe hetke kestel.

Kui 1) ja 2) võivad palju kergemini olla ükskõik mis muu ( 1) puhul näiteks on vastutus oma talendi suhtes üks ja sama nii kunstniku kui muusiku puhul; 2) puhul võib vastutusrikkaks maailmamuutvaks sündmuseks olla mis tahes muu asi - shounen-anime'de seas räägib üks sellest, kuidas püütakse saada maailma parimaks kokaks...), siis 3) on minu meelest kitsalt musikaalsem.

Muusika on minu meelest asi, millest on raske müstilist elementi välja tõmmata. Mida on loitsudki muud kui üks teatavat tüüpi muusika? Musikaalne klapp, see-eest, on üks teatava hingelise kokkukõla saavutamine. Praegune raamat on lugu mehest ja naisest, muusikud, keda ühendabki omavahel peamiselt muusika - ja see, et naise abikaasa ei ole kuidagipidi musikaalne, rõhutab ühelt poolt abikaasa paratamatut distantsi temal tollega, samas rõhutab lähedust muusikust peategelasega.

Loomulikult saab väita, et täpselt sama efekti võib täita ükskõik mis muu ühine tegevus, ometi hakkaks sealjuures kasutama näiteks mõistet "hingede kokkukõla", seega kasutataks muusikalisi termineid.

Kaunilt häälestuva ühise meloodia saavutamine ei ole minu meelest isegi loo tasandil võrreldav ühise maitsega kunstilisel tasandil (kui tegelasi ühendaks kujutav kunst). Sest sel juhul jääks mõlema kunst eraldiolevaks, sinu ja minu kunstiks. Kuid muusika on vältimatult ühisem. 
Aga kui on koostöös tehtud maaling - mõlemad jagavad 50%-50% ideelist ja teostuslikku vastutust, lõppeks jääb ideaalselt ühine kunstiteos?

Siis on ikkagi see, et kunstiteos jääb ja muutub suuresti vaatajate või ostjate omaks, samas kui musikaalne elamus on kaduvam ja seega eksklusiivsem. Sellisena on see teataval tasandil siiski intiimsem kui mis tahes ühine maalimine.

See kaduvus kehtib ka teatri suhtes, aga siin tekib kogu see "kas näitleja on valetaja?"-dilemma, millesse ma ei lasku. Muusikas ei anna minu teada valetada - isegi iroonia toimib ju sõnade tasandil, seega on laulu mittemusikaalne element.

(Või on võimalik selline asi nagu irooniline meloodia - näiteks viljeleb helilooja mõnda žanri täiesti vastupidise hoiakuga? Näiteks kirjutab Arvo Pärt hevimetalit selleks, et näidata sellise lärmakuse viljatust vms? Sellele lisanduvad kuskil metatasandid - seda sõnumit näeb see, kes teab, et see on Pärt. Hevimetali austaja naudib aga lugu ennast, kui see on hea lugu.)

Suuresti on see raamat minu meelest just lugu sellest musikaalsest intiimsusest. Ja sellisena on see hea. Kuid kahjuks kaovad üsna totaalselt teised võimalused, mis mind ennast loo mõttes rohkem huvitavad.

Ehkki neid ootab tohutult tähtis kontsert, see ei huvita neid, sest neil on oma armunuhädad.

Mõneti virvendab läbi ka see, et peategelase muusikaga tegelemise nimel näevad teised vaeva (seega kumab läbi teiste ja tema enda suhtumine tema talenti), kuid seegi on veidi liiga möödaminnes.

Armastuslugu on siin ainus, millele olulisemat tähelepanu pööratakse. Nii jääb see suure muusikaosakaaluga looks armastusest. Pigem aga mitte looks muusikast.

3 comments:

  1. Vikram Seth on nii kõva mees, et ta kirjutas palju paksema romaani kui Puškin... Onegini värssides. Kui sa oled huvitatud San Francisco yuppie-jumalatest, siis see teos on sinu jaoks :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. http://en.wikipedia.org/wiki/The_Golden_Gate_%28Vikram_Seth_novel%29

      Delete
  2. Wiki ütleb - Jevgeni Onegin (inglise keeles "Eugene Onegin" - väga imelik näha seda Eugene'i seal, : )) oli 389, Vikram Sethi oma 590 värssi pikk.

    Nii et tõesti päris hull tükk.

    Vaatasin korra amazon.comi tagasisidet - esimesed kaks arvustust värsis, : ). Tuleb järeldada, et on toredalt nakkav. Oleks Betti veel elus, saaks kohe meisterliku tõlke.

    ... või millega Eda Ahi neil päevil tegeleb?

    Huvitav, et see on ka bestseller. Luulebestseller on justkui oksüümoron. Aga ainult justkui.

    Aga tänud vihje eest - seda, et on ka Lutsus olemas, on huvitav teada. Peaks sirvima. Või lausa läbi lugema ja tüütama päeva lõpuni kõiki sellega, et mitte kuidagi ei saa välja rütmist ja riimist.

    ReplyDelete