8/10
Kuus tegelast lähevad teatrisse ja otsivad autorit ning näitlejaid.
Olen natuke kahevahel, kas teatritükke kommenteerida siin. Nagu ka luulekogudega (mida loen niiehknaa natuke liiga vähe.) Aga praegu siiski. Jääb paremini meelde esmamulje. Või et kinnistada oma tekstielamust.
Huvitav sõnavõtt metatasandite ja tekstireaalsuste kohta.
Eessõnade-järelsõnade-kommentaaride teemal oli meil alles vestlus Anuga. Peamiselt Reaktori teemal. Ma neid agaralt vorpisin (ja vorbin edaspidigi), aga ta on arvamusel, et küll tekstid räägivad enese eest. Ja kummalgi on omal moel õigus.
Selle näidendi puhul hoiatan saatesõna eest veidi. See on küll igati lahe tekst, aga väga palju parem olnuks seda lugeda alles pärast näidendit ennast.
Muidu aga huvitav idee, mis on väga hästi sooritatud ja niimoodi, et see polegi vaid tüütu komistamine küsimuse otsa "mis mõttes, te olete tegelased?". See küsimus oli, aga polnud kogu näidendi tuum.
Oli tajuda karaktereiks sulgunud tegelaste olemuslikku traagikat. Aga ka lavastaja ning näitlejate kimbatust nendega toime tulemisel. Ja muud säärast. Kõike, mis vaja.
Huvitav idee ja filigraanselt lahendatud. Kuid suuresti on ikkagi üks meta-idee ühtede tegelaste ümber, kelle vastu autor ei tundnud piisavalt huvi, et neist n-ö tegelikku näidendit teha.
Kuivõrd erinev olnuks see näidend, kui tegelased oleks autorit huvitanud? Kui need oleks ehk talle nii korda läinud, et ta ei tahtnud neile seda teekonda? Kui ta ei tahtnud seda näidendit neile anda, kuna see viinuks nad sellise kreeka tragöödia moodi fatalistliku lahenduseni...
Njah, see mõjunuks ehk läägelt, kui sellesse mitte kogu oma olemusega uskuda. Aga Pirandello tundub olevat intelligent. Ja seetõttu ehk teatava distantsiga uudishimulikult jälgiv.
Ma ei taha oma Alan Moore'i vaimustusega küll liiale minna, aga ta on ikkagi inimene, kes pidas kirjutamise loogiliseks lõpplahenduseks maagiks hakkamist, sest nägi maagia ja sõna vältimatut seotust. Kirjanik kui omamoodi šamaan ja maailmade looja jne.
Pirandello teadis seda mõistuslikult - seepärast tegelased räägivadki erinevatest reaalsustest ja tegelased oma ehedusest ainult sealse näidendi maailmas. Aga mul on tunne, et siin puudus kuskil mingi kogu olemusega veendumine selles. See emotsionaalne ja mitte faktipõhine teadmine, mis lasub igas tulihingelises usklikus, mis usku nad ka ei järgiks ja mis lõppteadmist nad oma maailma kohta ka ei kannaks.
Praegu oli tekst huvitav ja uudishimuga tehtud ja ära sooritatud. Idee filigraanselt sooritatud. Aga ma vist soovisin, et kuskil oleks tekstimaailm ülenenud millekski... maagiliselt saavutatuks.
No comments:
Post a Comment