7/10
Klaustrofoobne ja aina süvenevat hullumeelsust kirjeldav lugu ühest kosmoselaevast, mille ilmekas ja kummaline meeskond püüab järele jõuda ühele müstilisele ja legendaarsevõitu kosmoselaevale, mis on loendamatute aastatuhandete jooksul kihutanud läbi tähesüsteemide.
Aga mul selle kohta polegi õnneks midagi pikka öelda.
Parim senistest Orpheuse Raamatukogu raamatutest, mida olen lugenud.
Martinit on ikka peetud suureks fantasy-autoriks tema "Jää ja tule laulu"-saaga pärast. Ja eks see ilmselt olegi tema magnum opus. Kuid "Öölendajad" tuletab meelde, et tavaulme sobib talle ka hästi.
Novell "Liivakuningad" (millest tehti ka uue Outer Limits sarja esimene osa) on näiteks väga lahe näide tema ulmest - vast ei lähe selle vaatamisele kuluv aeg raisku (juutuubis täies ulatuses olemas).
Korraks tuli tunne, et peaks kiitma ja ainult kiitma. Kuid ma ei
paneks ikkagi 10. Ja ma nüüd kirjutan sellest, miks ma ei pannud parimat,
selmet kirjutada sellest, miks ma panin päris hea.
Lihtne, ladus ja mõnus lugeda. Sellise stiiliga raamatu klaustrofoobia ei jõua luuüdi kõige sisemiste rakkudeni, sest ei ole mitte teksti stiili sisse peidetud salaomadus (nagu võiks olla ühe hea teksti sugestiivne emotsioon), vaid osa süžeest. Kramplikkus, teineteises kahtlustamine jne, aga olulisim emotsioon minu jaoks oli uudishimu lõpu suhtes.
Lugesin ka juhuslikult samaaegselt sinuga seda lugu. Tugevaima emotsiooni tekitas hoopis kõrvalliin ja selle lõpulahendus/-idee, et iidsete legendide ja lugematute tsivilisatsioonide uskumuste allikas võiks olla hoopis ajudeta mollusk, kes kulgeb vegeteerides ja ilma igasuguse tagamõtteta läbi Universumi. Nii on vist üsna paljude asjadega tegelikult, millele me ise miskipärast määratu tähenduse omistame :)
ReplyDeleteKusjuures, see tundus esiti üldse põhiliin olevat ja ma lugesin peateemaks osutuvat kuidas-tegelased-laeval-hakkama-saavad-pläma suvalise täidisena, kuni see väga pikaks läks ja aru sain, et see ongi raamat ise ja et kogu see "jälitame neid tulnukaid!"-asi täitis pigem eessõna ja järelsõna funktsiooni.
ReplyDeleteLõpuks tuli välja, et see "täidis" aitas olulisel moel luua tähendust tollele põnevale, aga seks ajaks olin juba pigem lugemas teksti klaustrofoobiast ja omavahelistest pingetest, mille kõige juures huvitas mind ainuüksi lõpplahendus.
Ma ei jõudnudki lõpuks ümber häälestuda filosoofilisele "tähenduse looja on teadmatu ollus" ideele, sest ma ootasin, et see kuidagi mõjutaks "peateemaks" saanud liini. Mingit toredat deus ex machinat ootasin vist. Või tont teab, mida.