Gabriele d'Annunzio "Nauding"

5/10

Lugu mehest, kellele üks naine oli änganud oma keha kaks aastat tagasi, aga enam mitte.
Ja ühest uuest naisest, kelle südame ta võitis ja kelle südant nüüd evis.
Mida teha, kui evides üht südant soovid samas, et üks teine ängaks oma keha Sulle?

"Nauding" on huvitav näide sellest, kuidas üks potentsiaalselt hea raamat on kehva tõlke tõttu kohati lausa naeruväärne.
Kuna tekstki oli hirmus melodramaatiline, siis kohe ei tahtnudki visata kivi tõlkija kapsaaeda - see kummaline keelekasutus johtuski äkki raamatu stiilist.

Nagu "Meie aja kangelase" maailm, kui võtta selle peategelaselt tema üleolev distants.
(Aga kuna "Meie aja kangelane", vähemalt selle meeldejäävaim osa "Bella", on lugu sellest, kuidas melodraamast pulbitsevasse konteksti on toodud üks mees, kes mängib seda kõike kaasa, aga peamiselt vaid mänguna ja jõhkravõitu südametusega, siis muudab tema väljajätmine teose mõttetuks...).

Või ehk lausa natuke nagu Zweig, kui sellest välja jätta sakslase intelligentsus.
(Aga et Zweig ongi ülikirglik entusiasm ajaloo ja teadmise ja mõtete omavahelise suhestumise - ühesõnaga, ülevoolav erutus teadmistest -, siis jääb vaid õõnes kirglikkus.)

Ja siis loen Wikit ja seal oli väljavõte 1911. aasta Encyclopaedia Britannicast:
"His creative power is intense and searching, but narrow and personal; his heroes and heroines are little more than one same type monotonously facing a different problem at a different phase of life. But the faultlessness of his style and the wealth of his language have been approached by none of his contemporaries, whom his genius has somewhat paralysed."

Tõlget silmas pidades on kõige naljakam osa sellest sissekandest siiski see:


"And the lasting merit of D'Annunzio, his real value to the literature of his country, consists precisely in that he /blablabla, kirjutas minevikust khuulilt/ and created a language, neither pompous nor vulgar, drawn from every source and district suited to the requirements of modern thought, yet absolutely classical, borrowed from none, and, independently of the thought it may be used to express, a thing of intrinsic beauty."

Seda silmas pidades kirjutasin üles minu jaoks naljakamaid keelehuvitavusi. Kõiki ei jõudnud ka, alati polnud pastakat käepärast.


Armatsemise asemel oli pidevalt kasutatud sõna "armastelu".

Väga oli liialdatud lühikese sisse-sees-seestütlevaga, nt "Kellad kuulutasid taas põgusaid tunde inimestele Rooma tornest ja kampaniilest" (s.t. tornidest ja kampaniilidest, lk 142)

Liialdatud ka lühikese mitmuse osastavaga ("Tänapäeva demokraatia hallis veeuputuses, milles armetult hukkub nii palju keni ja haruldasi asju...", lk 22 - kontekstis, kus räägib tähtsa tooniga poliitikast, õõnestab selline püüdlik keelekasutus kõneleja tõsiseltvõetavust.)

Liialdatud sõna "man" tuletustega. ("Tule minu manu, Oli minu man, läks minu mant." Kusjuures, kõik "juurded" olid vist "man"-id - aga et "man" on ju lõunaeestikeelne ja sellisena pigem mahlakalt talupojalik arhaism kui mõni aadellik kõnepruuk, siis mõjus veidi kummastavalt. Lisaks on ühe mu tuttava hüüdnimi "Mant", nii et naljakas oli lugeda, kui 23. lk oli kirjutatud: "Hiljemini oli ta igati rikkunud ja häirinud abielurahu. Lõppeks lahkus ta naise mant ja jättis noore poja enese juurde /.../.")

Liialdatud sõnadega "evima" ja "ängama". "Evima" kohta ma näiteid ei kogunud, nii et ängama:
"Mees üritas naeratada. Kostis: "Iialgi pole ma tundnud sügavamat heldimust. Uskusin, et suren." Ta astus kristallkarika manu, võttis sealt lilled ja ängas need naisele. (162)"

Kui ma olengi seda sõna varem näinud, siis küllaltki märkamatult - nii, et pole teadvustanud. Kuid see kõlab pigem millegi üsna rapsiva ja ähmi täis olevana. Siin üleval oleks see enam-vähem arusaadav, kuivõrd mees oligi vast veidi närvis vms.

Järgmist näidet nii lihtsalt aga ära ei seleta. Kuna sõnal on EKSSi järgi teine tähendus "virutamine", siis on ehk okei, et järgmises näites polnud kohe päris selge, mida see mees naiselt tahab:
"Anna sina... mulle juua."
"Ent kuidas?"
"Nõnda. Võta üks sõõm ja hoia seda suus."
/.../
Maria surus huuled kokku, et hoida sõõmu. Ent ta suured silmad, mis sädelesid heledalt äsjanutetud pisaraist, naersid.
"Nüüd änga minule."
Ja mees imes suudeldes kogu sõõmu ta suust." (160)



Raamat pole ent ise täiesti halb. Melodraama küll, aga midagi oli selles pulbitsevas dramaatilisuses isegi veenvat. Lugedes tuli isegi meelde puberteet ja tollased armumised. Päris õõnes sentimentaalsus ei saavutaks seda.
Aga seda alles siis, kui proovida mööda vaadata tõlkest.