Knut Hamsun "Nälg"

8/10

Ühe nälgiva boheemlase vaevlemised vaesuse ja iga natukese aja tagant tekkivate avaldamislootuse puhangute vahel.

Kui räägitakse, et Tammsaare "Tõde ja õigus" olevat maruigav teos, siis olen harjunud neid keskkooli kohustusliku kirjanduse baasil suunama "Maa õnnistuse" poole, et nad näeksid, mis on üks tegelik igav maaraamat.
Minu senised suhted Knut Hamsuni - ühe 20. sajandi olulisima kirjanikuga, Joyce'ide ja teiste inspireerijaga - taandus ikkagi sellele, et ta kirjutas "Tõe ja õiguse", ainult et ilma selle huvitavate stseenideta.

Njah, kunagi peaks uuesti lugema.

Nälg on lühiromaanike, mida ta tükkhaaval avaldas ajalehtedes ja mis oli tema läbimurderomaan.

31-selt avaldatud teos tekitas tunde, et vot seda otsibki Kunnus debütantidest. Küllaltki dostojevskilik tundelaad ja stiil (terve raamat mõjus nagu "Kuritöö ja karistuse" esimene osa), mida Kunnus muidu otsivat, aga samas on omaenese hädade kirjeldamine, mida olla Eesti noorkirjanduses palju.

See mõte pani lugedes omamoodi muigama. Aga poleks vast päris täpne.

Tundelaad võib enam-vähem raskolnikovlik olla, aga kui too oli ehtsamalt õilis, siis "Nälja" peategelane oli ehk usutavam mingis mõttes oma sisemonoloogis, mis püüab nagu olla õilis, aga kohe üldse ei oska.
Natuke jääb ka mulje, et ehk ongi õilsus peamiselt priviligeeritute voorus.

Annab ühel hetkel suure summa raha vaestele, nagu Raskolnikov tegi, aga see otsus oli tingitud kiuslikkusest. Andis teisel hetkel suure summa vaesele, aga hiljem küsis selle eest saia.
Tema kummalisust oli huvitav jälgida. Natuke meenutas "Liblikapüüdjat", mille peategelane on nii napilt täiesti hullumeelne, et teda lugedes tahaks nagu temaga nõus olla, tahaks öelda: "Jah, sul on õigus!", et ei märkagi, millal ta oli jõhkralt ületanud piiri.

Erinevus siiski tema ja selle "Liblikapüüdja" psühho vahel - selle raamatu peategelane ei tekita sellist nõustumisimpulssi või muud säärast. Tema vihane hullumeelsus tekitas kaastunnet, aga ilmtingimata ei pannud hirmsasti haletsema, sest temast kuidagi õhkus sedavõrd vältimatut lootusrikkust, et ei jõudnudki haletseda. Njah, ilmselt ma ka enese teadmata samastasin tegelast Hamsuni enesega (eks selles oligi päris palju autobiograafilist, pealegi polnud tegelase tõelist nime kordagi öeldud).

Huvitav oli ka näha tema valssimisi ja fabuleerimisi. Tema puhul oli raske tajuda piiri, oli see pigem üht või teist. Esialgu tundus sellise kummalise jaburdamisena tundmatute arvel, aga ehk oli siiski patoloogiline valetamine? Valetamine, ilma põhjuseta, peaaegu kogemata. Lihtsalt suvaliselt plärada võimalikke tõdesid inimestele, kes ei teadnud selle võimatust.

Ühesõnaga,
midagi dostojevskilikku selles on. Võimas proosa. Mingid aga-d tekkisid, ent neid ei viitsi praegu vaadelda.