Monday, December 3, 2012

E.L. James "50 Shades Of Gray"

3/10

Üks õnnetu armumine "täiuslikku" mehesse, kelle vastuarmastus võiks rõõmustada, kui ta poleks nii sisemiselt katkine, et harrastab sadomaso-seksi.


Järjekordne raamat, mida "kriitikud vihkavad ja massid armastavad". Kuna seni teadsin romaani kohta peamiselt seda, et paljusid teismelisi poisse pidi väga häirima, et nende emad loevad pornot kas elutoas või näiteks kogu perega rannal lamades jms, guugeldasin raamatu lugemise järel, et teada lähemalt, kui suur see kõik on. Ja nagu sensatsioonidega ikka, seegi raamat lihtsalt veeres lumepallina, kuni kõik hakkasid sellest rääkima.
Saaks ehk juttu teha sellest, kuivõrd on näiteks 9gag ja teised netisaidid oma nurinaga selle raamatu edu põhjuseks.

Vahel öeldakse, et see on edestanud Potterit. Ei uskunud, mitte ei uskunud, kuni lugesin lähemalt ja tuleb välja, et nii oligi, see tõepoolest edestas ühe rekordi poolest Potterit. Nimelt on see enim tellitud teos Amazoni netipoes. Mis võib ka tuleneda vaid sellest, et inimesed ei pea "Pottereid" salaja neti teel tellima. Mis puutub Rowlingu edestamisse: "50 Shadesi" autor olla kühveldanud 60 mln dollarit oma raamatuga. See-eest Rowling on siiski jätkuvalt ainus kirjanik, kes on ilukirjandusega miljardäriks saanud. Ja me ei räägi ammu enam kroonidest.


Igatahes, raamatust endast:
sõbranna ütles, et kirjutatud on väga halvasti. Väga-väga halvasti. Aga hiRRRmus põnevalt!

Kusjuures, mulle selle piiratud sõnavara ja keelelised võimed väga närvidele ei käinud. Natuke kummastas, et minategelane, oletatavasti kirjandustudeng, ei teadnud näiteks, mida tähendab õieti selline sõna nagu "epiteet". (The last thing I heard before passing out was Christian's epitheth. "Fuck!"). Aga stiili poole pealt mind pigem üllatas, et see oli minu meelest üldiselt pigem ebanaeruväärne. Mind ei häirinud isegi paljukirutud seksistseenid - igatahes ei ajanud need kõht kõveras naerma ja natuke on tunne, et selleks pidanuks kas näpuga järge ajama või valjusti ette lugema, mitte minu moodi lihtsalt mööda tuhistama. Ehkki mikrotasandil pole tegemist nauditava proosaga - autorit ei saa otseselt süüdistada heas stiilis -, on tegemist neutraalse stiiliga. Keeleliselt mittenõudliku ning absoluutse nullstiiliga (Hemingway'l olla nullstiil - ehk on see siis "miinusstiil"? Või "nullim stiil"?). Selle külje pealt ei näinud ma vältimatut põhjust selle kallal ilkuma hakata. Tegemist polegi mu emakeelega, nii et mis ma ikka nurisen, kui asi tehakse mulle lihtsaks.

Mind pigem häiris see, et raamat oli lugedes tüütu, kuna selles oli lõppeks kuni 100 lehekülje võrra sisu. Tähendab, hõredaks jäi. Loed ja jääd ise ka sisemuses aina tühjemaks ja tühjemaks. Ja kokkuvõttes jäi raamat pealegi poolikuks, nii et tegemist on 500 lk võrra lõpetamata 100-lk-raamatuga.

Ja ei saa öelda, et "hõredus annabki sellele nii kiire loetavuse". Sest neid kirjanikke on küll, kes ei ohverda sisukust kiirloetava tempo nimel. Minu isiklike näidete seas on Paul Auster, Zelazny ja Salinger, aga universaalsem ja paljudele tuttavam ja tõeliselt kiirloetav autor võiks ehk olla Rowling.

Kui hakatagi kasvõi omaette kasutama sellist mõistet nagu "kiirloetav", siis tuleb see kohe jaotada vähemalt kaheks - selliseks, mis hiilgab lugejat edasiviiva pinge loomisega, panemata talle samas liigseid takistusi, ning selliseks, mis annab lugejale minimaalse annuse asjalikku informatsiooni lehekülje kohta, sundides teda veidigi terviklikuma lugemisseansi näljas edasi lugema, kuni saaks mingigi arvestatava mahu kätte.


Mõni huvitatu ütleb: "Okei, kirjutamisstiil kirjutamisstiiliks, aga kuidas on seks!?"


Kuskil leidsin ühe nimekirja "5 asja, mida mehed võiks Christian Greylt õppida seksi kohta" ja seal oli üks punktidest "eelmäng". Mis tundus natuke naljakas. Sest selle raamatu eelmängunäited olid pigem naises kinni kui mehes. Mees võiks öelda: "Oh hi, Ana!" ja naine ütleks seepeale: Only he has the ability to put so much passion in these words! - ja eelmänguks sellest piisaks.
Kuskil oli naljapilt meeste universaalsest lootusest, kui naine on kaisus: "Äkki, kui teda torgata, tuleb tal tuju peale?" Raamatut lugedes, eriti selle mitut erutatud "I felt his erection against me"-lausungit nähes, tuli tunne, et raamatu peategelane leidis Christianis mehe, kes tõepoolest oskas niimoodi torgata, et mõjus. Mehed, õppigem!

Ei hakka väga pikalt kirjeldama, mis moel oli seks veel ebarealistlik...
Või noh, mainin mõningaid kummastavusi, mis teevad sellest üsna ulmelise teose:
Alles 21selt süütuse kaotanud naine, kes pole kordagi masturbeerinud, kel puudub igasugune kontakt oma seksuaalsusega, saab selles raamatus seksuaalelu alustades minimaalselt ühe orgasmi igast suguühtest. Üks pealegi sellisest, kus meest ennast polnud kohal, vaid kõik toimus naise unenäos...
Sellele lisandub veel imelik arusaam sadomaso-seksist kui Christiani kohutavast sisemisest probleemist, millest tuleks teda võõrutada, sest see rikub kogu suhte, kuivõrd selle tõttu ei suutvat ta leppida tühipalja vanillaseksiga. Mida ta ometigi harrastab väga suure rahuldusega selle raamatu piires. Ühesõnaga, kummaline probleem.

Okih, viimase asjana seksi kohta, aga see on rohkem ühe netist leitud väite kritiseerimine:
"Feministid on kärmed kritiseerima ja keelustama meeste soovidest juhinduvat pornot, mille järgi iga õige naine peaks olema suurte rindadega nümfomaan, ent kas pole E. L. James teinud samamoodi liiga meestele, tekitades neis tunde, et utoopilised seksfantaasiad ja probleemide lahendamine kirgliku sadomasoseksiga on just see, mida naised vajavad."
Huvitav on see, et ülaloleva jutu ütleja pole arvestatud sellega, et naispeategelane taandub siingi lihtsalt seksmaniakiks. Üliseksuaalseks tegelaseks, kes tahab oma meest igas olukorras ja igas asendis, hoolimata kontekstist ja hoolimata sellest, kas ta peaks juba olema rahuldatud või mitte. Ja selle põhjal võiks tekkida mulje, et mitte ainult mehed ei taha, et naised oleks sellised nagu "meeste soovidest juhinduvates" pornofilmides, vaid seda tahavad ka naised. 

Hüva, vaatan sellest kõigest mööda.
Las olla see stiil.
Las olla see seks.
Mind hakkas hoopis vaevama see, kuidas naispeategelane käis ringi oma parima sõbra Joséga.

Ja kui ma mainisin raamatut laenanud sõbrannale just Joséd, küsis ta kohe, miks selline seosetu lähenemine teosele. Ja mul on oma taust seosetu raamatuvaatlusega...
Selles raamatus on see lähenemine minu meelest aga põhjendatud. Nimelt saab selle kaudu umbes teada, milline oli teose "päriselu" ehk maailm ilma Christianita.
See oli veel mõistetav, et kõik peategelase ülejäänud meessuhted olid äärmiselt deseksualiseeritud.

Vanematest meestest: tal pärisisa suri kunagi ammu (ja raamat ilmselt annab mõista, et tegemist on psühholoogilise vundamendiga tema olemuses vms, stiilis "Mida ütleks küll Freud selle kohta?"), ema vahetas abikaasat iga natukese aja tagant ning üks neist oli talle isafiguuriks, teine oli ema mees. Raamatus mainitud omaealised meestuttavad on kõik platoonilised (ent ühepoolselt kiindunud) sõbrad.

Kuidagi huvitav tundus aga see, kuidas neiu reageeris oma parima sõbra José lähenemiskatsesse. See on selline sõber, kelle puhul on juba ääretult ammu ääretult selge, et ta on peategelasest kohutavalt sisse võetud.  Pikaajaline meessõber, keda kõik tunnistavad nägusaks ja nii edasi, nõjatub ühel peol talle lähemale. Naisjutustaja ütleb: "José smells so sweet - of margarita and beer". Mees hakkab teda suudlema. Tal peaaegu õnnestub veenda väga purjus peategelast temaga suudlema.

Möönan, et napsuse naise ärakasutamine pole džentelmenilik. Kuid selline mõlema poole poolt tunnistatud pikaajaline friendzone'imine on sisuliselt selle tunnistamine, et miski on pinna all, sest sedavõrd pikaajalist seksuaalset pinget niisama ei eirata. Sellisel juhul on minu meelest õigustatud katsuda oma õnne mingi hetk.

Juhtub aga teisiti - Christian, keda keegi õieti ei tunnegi (peategelane samuti mitte), kellega oli juba tehtud (üks) lõpparve(test), ilmub eikusagilt ja tõukab mehe eemale. Seepeale on Christianist saanud Prints Valgel Hobusel.
Järgmine päev ja Anastasia kogub end ja taipab, mida José oli teha püüdnud - ja tema solvumine on meeletu! José käitus mõeldamatult! Peategelane ei julge mõeldagi seepeale, et mainida vahejuhtumit oma sõjakale sõbrannale Kate'ile - sest Kate tapaks José. Tapaks täitsa surnuks.

Minu meelest tekib siin huvitav vastandus, lausa pöördvõrdelisus "reaalse mehe" ja "unelmate mehe" vahel. Ühelt poolt on näidatud tegelase reaalset suhtlemist pärismeestega, mis on läbinisti mitteseksuaalne - isegi selleni välja, et platoonilisuse piiri ületamine on (Kate'i poolt läbiviidava) surma ähvardusel keelatud. Šokeerivaks tuleb pidada isegi mõtet suudlusest sellise inimesega nagu reaalne mees.

Ja sellele vastandub toorseksuaalne suhtlemine fantastilise üliinimesega...
Kelle suhtes nähakse pealegi hoopis vale probleemi. Tema võikaks kujunevat armukadedust ning võimetust respekteerida kalli inimese privaatsust on selles raamatus kujutatud kui midagi peaaegu nunnut - "Oh you stalker, you", naljatleb naine temaga, sest ta on talle järele tulnud teise osariiki välja (ehkki soovi selleks pole väljendatud), rääkimata telefoni jälitamisest.

Seksuaalsed iseärasused nuutide ja kettide näol lihtsalt ei ole veenev probleem, sest kordagi ei teki tunnet, et mõlemad ei võiks rahulduda ka tavaseksiga (vahel kinniseotult), mis mõlemale selle raamatu piires nii jumalik tundub.

Seks on nende tegelaste moodi kompromissitult ainutähtis vaid siis, kui see on ainus hästitoimiv aspekt suhtes.


Mu õde luges seda ja teda segas selle raamatu juures asjaolu, et lõpuks tegeleb see Koletise inimlikustamisega - Bella ja Koletis armuvad teineteisesse ja Koletisest saab inimene.
Õppetunnina on see mõte kohutav, sest ehkki pingutamine millegi nimel on väärt asi, tuleb näha, kustmaalt pole tegemist ennastohverdava vaevaga, vaid enesepiinamisega. Et destruktiivsed suhted kipuvad sageli tekitama enesehaletsust, mis omakorda tekitavad tunde, et paremat pole vastav naine väärt, oleks sellisesse toppama jäämine ning mingise võltsoptimismi säilitamine lihtsalt väär.

Ülevoolav armukadedus võib olla märk kirest ja armastusest. See võiks aga pigem olla märk omanditundest ja agressiivsusest.


Mis puutub veel kriitikasse, siis tundub, et tavaliselt on inimesed seda kirjutanud spontaanse, ülevoolava, peaaegu elevustunde ajel. Ja minule tuleb see üllatusena. Sest selleks peab raamat ise küllastama adrenaliiniga, mis muundub vihaks vms.
Võib-olla lugesin seda enese jaoks veidi vääral hetkel ja raamatu lugemine jäi lihtsalt õõnestavaks kogemuseks...

Muidu võiks see olla suurim nauding säärase raamatu juures - mitte selle lugemine, vaid tagasiside tegemine. Sest ühelt poolt loed selleks, et mõistusega teada, mida kritiseerid. Teisalt loed aga selleks, et tunda ärritust eneses tekkimas, kasvatada seda eneses samm-sammult... Lugemine kui kriitikaorgia eelmäng, iga uue rea lugemisega aina rohkem ja rohkem pumbates enesesse toorest agressiivset jõudu, et vabastada see energia kulminatsioonina ühes pikas vihases tiraadis.
Kuid nagu öeldud, sellise protsessi tekkeks pidanuks raamat ajama kirglikult vihaseks. Mitte mõjuma vastupidiselt. Ja see praegune on pigem tüki aja pärast ja üsna rahulikult kirjutatud. (Ja mitte kirest kantud, vaid pragmaatilisel kaalutlusel, et seejärel tuleb miljonmiljon külastajat lugeja, yay!)


Eh. Aga ehk oli häda selles, et ma ei hakanudki tegelikult seda raamatut lugema mitte seepärast, et paljud agaralt kritiseerivad (elik selleks, et ilkuda seda puhta südametunnistusega - aga milleks oleks üldse vaja ilkuda mööduvate sensatsioonide kallal?), vaid seepärast, et sõbranna väga soovitas ja laenas. Ta oli nimelt üsna sillas sellest raamatust ja natuke torises, kui ma kirtsutasin kulmu (või lausa tögasin teda), et temagi seda avalikus kohas luges. Nagu mõni rahuldamatu pereema, : ). Kuid ta esitas vastuväite: "Kas sa ise oled seda lugenud? Miks sa peaksid siis nii ütlema?"

Ot... Aga siis ma järelikult lugesingi seda selleks, et saada seda puhta südametunnistusega kritiseerida. Heh, näedsasiis...

Samas ei väida ma kindlalt, nagu ma ei kavatsekski kunagi lugeda teist või kolmandat osa. Kui kunagi peaks näiteks tekkima olukord, kus tahan end psüühilises mõttes sisimas tühjendada - kas või selleks, oletame, et mõnest heast raamatust maksimaalselt küllastuda -, siis minu meelest saaks neid raamatuid säärase ventiilina kasutada.

Miski minus ütleb, et too sõbranna esitab vastuargumendi, et ma pole lihtsalt lugenud naistekaid ja et ma ei saagi häälestuda "50 Shades'i" lainele, kui ma pole sina peal näiteks Austeni ja Thomas Hardyga. Njah, pole tõesti neid veel lugenud. Kuid arvan, et naistekaid saab ka hästi teha. Ja ma püüan hoiduda "50 Shadesi" latist neid kätte võttes.

Kui aga tahta lugeda head naistekat, milles on huvitavalt tehtud psühholoogilised ning krussikeeratud karakterid, siis julgeksin kogu täiega soovitada hoopis Marian Keyesi loomingut.

3 comments:

  1. Ka mina olen mõelnud, et peaks selle raamatu läbi lugema. Ei, mitte just, et kritiseerida, vaid sellepärast, et oskaksin arvamust avaldada, sest ääretult inetu on kõiketeadvalt gorilla kombel rusikaid vastu rinda taguda ja kisada:"Mina tean, see on saast!"
    Kui pole lugenud, ikka ei tea küll. Ja samamoodi ei tahaks, et keegi minu lemmikraamatut kritiseeriks ilma seda lugemata.

    Selle raamatu puhul ma usun, ongi väga suur fenomen just see avalik vaidlus selle üle, mis paneb inimesi uurima, et "Mis see siis ikkagi on?" ja selle läbi lugema - kellele siis meeldib, kellele mitte..

    ReplyDelete
  2. Austenist rääkides, tema "Uhkus ja Eelarvamus" on muhe lugemiselamus inglise huumori sõpradele. Soovitan. Kritiseeritud raamatut ise lugenud pole, ei viitsi ka, selleks puudub minu praeguses elus igasugune vajadus :).

    ReplyDelete
  3. (Tagantjärele kommenteerimine on alati vahva)

    "Uhkust ja eelarvamust" peaks tõesti kunagi lugema. Ikka tegelikult üsna universaalselt heaks tunnistatud ja natuke nagu tobe ka mitte olla lugenud vms.

    Aga 50 Shades pigem tekitas isu lugeda Thomas Hardy "Ubervillide Tessi", sest osutatakse potentsiaalselt huvitavatele antikangelaslikele karakteritele sellest.

    Miski selles "rikutud ideaali" idees ometigi imponeerib, see ongi ju byronlik kangelane. 50 Shadesist saab meestegelase näol ühe variandi sellest. Kui see on aga tõeliselt hästi ka kirjutatud, siis oleks ju päris tore. Umbes nagu "Meie aja kangelane" (millest saab ideaalse byronliku kangelase, kellel kõik võimalused ja voorused olla täiuslik ingel - aga pole motivatsiooni selleks), ainult et siiski kõrvalvaates...

    Ühesõnaga, kunagi peab Thomas Hardyt lugema.

    ReplyDelete