3/10
Raamatu Araabia stiilis maailmas on võlukunsti kasutamisel üks suur tagasilöök - kohutavad ja mürgised okaspuuväädid, mis laienevad ja ohustavad linnu ja elukohti. Peategelane leiab ühe mooduse väätide tõhusaks tõrjumiseks. Mis aga sünnib...
Mis aga sünnib, on see, et sellest kõigest tekib üks kohutavalt plass raamat, mille võlumaailma huvitavus (düstoopiline ja oma maagilisust mõttetu okaspuuvääditihniku alla kaotav mõnus Lähis-Idast inspireeritud) on pöördvõrdelises seoses dialoogi ja tegelaste jõhkra banaalsusega.
Algab stseeniga, milles peategelane, kes oli kunagi elanud tohutult priiskavat elulaadi, loobub oma viimasest luksusesemest - pistrikupuust voodist. (Pikapeale tekib paralleel peategelase ja selle raamatu sisese Jhadhara maagilise kuningriigi vahel, kes oli samuti priisanud oma võlukunstiga ja kelle kogu impeerium oma maagiliselt lendavate losside ja muu säärasega on mattunud pealetungiva väädimüüri alla - aga kui neist huvitavatest paralleelidest piisaks...)
Kui tema väga noor tütar riskis oma eluga, et raha teenida (kogudes väädiseemneid - seda selgitades näidatakse, kui ohtlikud on väädid ja kui lootusetud on püüud nende vastu võidelda), jõuab tüdruk elu ja surma piirile. Seal vaakudes avab ta oma silmad - ja küsib: "Kas sellest piisas?"
"Piisas milleks?" küsib meie pahaaimamatu peategelane.
"Selleks, et pistrikupuust voodit tagasi osta...?"
Uhh, ma ei tea, ehk ei näe see kontekstist väljas nii banaalne, kui võiks olla. Kuid kui seal edasi jätkus maailma huvitavuse süvenemine - põgenikud maagiliselt priiskavatest riikidest, kes salamisi ei suuda oma raiskamist ohjeldada -, läks ka aina hullemaks süžeeline labasus.
See on täiesti müstiline...
Poolepealt avastab ta, et tema teenija (ainus naine tekstis) on tegelikult temasse armunud ja siis ta armub ka, sest see pole üldsegi mitte kõige lihtsam ja igavam võimalus,
siis, SIIS! Siis aga juhtub, et need, kes tema tõrjumismoodust nägid, on PAHAD! Jaa, tuleb välja, et nad on verejanulised kah veel! Niii iivil...
Ma vaatan, et ma panin samad punktid mis 50 Shadesile. Ja tuleb möönda, et see on enam-vähem õige.
Ühelt poolt võiks ju olla ebaõiglane 50 Shadesi suhtes, kuna too ei ajanud mind pahaseks - dialoogi tase ei läinudki kordagi nii banaalseks... heh, anaalseks.
Teisalt võiks see ju olla ebaõiglane praeguse suhtes, kuna selle maailm oli huvitav! Oli tõesti väga huvitav.
Äh, kuidas öeldagi. Kõik need halvad lahendused olid väga veenva "tehnoloogiaga" ära kirjutatud. On näha, et süsteemid on paigas, et kõik töötab. Kahju, et nii nõme asi töötab.
Nii imelik on kirjutada, et lõppude lõpuks oli tegemist kohutavalt halva looga, mis oli ääretult hästi välja kirjutatud... Sõltub muidugi sellest, mida "hästi välja kirjutamise" all silmas pidada - mitte dialoogi taset, mitte süžeekäänakuid. Nii paljusid asju oleks juba ise teinud hoopis teisiti - ja seda tunnet ei teki üldiselt isegi keskpärast kirjanikku lugedes! Sellist edevat tunnet ei tohi tekkida lasta! Kirjandusest otsin ma tõestust vastupidise kohta. Ma ütlen - kõigi nende kordade kohta, mil sageli halvaks tunnistatud kirjanik tekitab siiski mõtte, et ma seda või toda asja ikkagi ei oskaks nii peenelt või osavalt öelda (ja isegi 50 Shades tekitas seda, rääkimata Pärnitsast või... noh, neid leidub), kõigi nende kordade kohta tuleb mul seda ülimalt premeeritud Bacigalupit mitmekordselt nahutada.
Aga vot. Mitte ei saa 3-st punktist vähemaks tõmmata. Sest maailm on hea. Raisk.
No comments:
Post a Comment