Mart Kivastik "Vietnami retsept"

7/10

Romaani moodi bromance-reisikiri, millele lisandub ühe armastusloo siluett.

Teatavas mõttes on see raamat justkui ideaalne asi tänapäeva eesti lugejale. Mitte ilmtingimata teostuse, üsna kindlasti aga kontseptsiooni poolest. Nagu oleks kirjastuselt tellitud teos, mis võiks meeldida. Ja ei oskagi ette kujutada, miks ei peaks meeldima. Nimelt on tegemist reisikirjaga ("Minu Eesti"-seeria domineeritud kirjandusmaastikul), millesse on aga juurde nihkunud ühe kiindumuse lugu (ja kellele ei meeldiks südameasjad kirjandusteoses?). See pole samas põhiline emotsioon (sest kellele meeldiks südameasjadega liialdamine kirjandusteoses?), oh ei - selleks on pigem peategelase ja tema reisijuhi omavaheline suhtlemine ning tõusud ja mõõnad selles. Seda vaid juhul, kui keskenduda inimsuhetele teoses. Suhe Vietnamiga, see on juba teine asi...

Raamat sisaldab peatükkide kaupa vaheldumisi kaht lugu. Neist varasem on poisi ja ühe pimesi reisikaaslaseks valitud tüdruku Mari avastused Vietnami ja teineteise suhtes. Romaani lõpu juures on selle liini lõpp, mis on samas teise loo algus ning romaani avapeatükk. See sisaldab eneses napsuse peaga tehtud lepingut vietnamlase Dongiga võtta ette teekond Ho Chi Minhi (mida mainitakse raamatu alguses olevat Saigon - seda raamatu jooksul aga ei korrata). Ei oskagi öelda, kuidas on õigem - on need lood teisejärgulised ning esmatähtis eelkõige Vietnam kogu oma teistsugususes, teekond kaugele kui teekond iseenesesse ja nii edasi, või võiks pidada selle raamatu erinüansiks just neid suhtlemisi. Palju sõltub sellest, kas tahta seda pigem näha reisikirjana või romaanina. Kumbagi aspekti ei saa muidugi lugemismuljest välja lülitada, minu meelest oli selgelt tegemist ilukirjanduslikult kallutatud reisikirjaga. Sellisega, mis võinuks olla ka lihtsalt kellegi retk Vietnami, aga et ta ei jääks "Minu Vietnami" kordamiseks, on sel peategelane ja tema probleemid.

Mistõttu ei osutata vaid sellele, et vaadake kui põnev, ma söön prussakaid, vaid võetakse teatav hoiak selle suhtes ning luuakse kontekst, milles ta peab selle teekonna üheks etapiks ka prussakate söömist. Nagu öeldud, see on väikeste täiendustega: peategelane on autorist noorem ja seetõttu veidi tujukam. Autorit tundmata võib selline väide tunduda kummaline, nii et täpsustades: ta käitub tujukamalt kui võiks käituda üks keskealine härra - tegelikult käitub ta tujukamalt, kui käituvad enamasti nooredki inimesed. Õnneks ei väidagi autor peategelast normaalseks selleealiseks - pigem annab see teatav neurootilisus "reisikirjale" juurde pingestatust, mis ei lähe aga kordki päris õõnsaks probleemide otsimiseks.

Seda, et romaanide autobiograafilisus on mõnede meelest vältimatu omadus, võib pöörata ka teistpidi ja vaadelda reisikirju ja muu taolise kirjanduse romaanilikkust. Seepärast julgen žanrilisse vahealasse jäämise poolest tuua paralleeli Lii Undi raamatuga "Parim näitleja linnas". Kandes alapealkirja "Varanasi päevik", on tegemist Mati Undi lese üleskirjutusega tema elust Varanasi linnas ja eneseavastuspüüdudest ning kirjeldused neist, kellega ta kokku puutub. See kõik on aga kujutatud ilmse kirjanduslikkusega. Tegelased omandavad karakterlikkuse, kirjeldused ja dialoog seevastu, nagu ka minategelase heietused, teatava poeetilisuse. Nii oli see nauditav tugevalt autobiograafilise algega romaanina.

Kivastiku teost saaks samuti vaadelda enam-vähem selliselt aluselt, ainult et sel puhul tuleks vast täpsustada, et Kivastiku puhul on tegemist näitekirjanikuga. Seepärast ei ilmne see ilukirjanduslikkus ilmtingimata kirjelduste kujundlikkuses ega mõtete poeetilisuses, vaid pigem tegevuses-dialoogis, mis on täpne ja mõjuv. Tekst jookseb kiiresti, sellesse on kerge ja mugav sisse elada kõige suvalisemates kohtades, bussis niisama istudes või enne magamaminekut, aga sealjuures jääks muidugi kripeldama, et ei pääse edasi lugema. Ühesõnaga, see on kirjutatud põneva stiiliga.

Ilukirjanduslikkuse esiletõstmiseks võib veel osutada teatavale tõhusale konstrueeritusele. Doris Lessing on maininud, et mingit asja tagantjärele jutustades näib iga selle element osutavat üheleainsale suunale, justkui oleks lõpuks toimunu olnud vältimatu. Ebaõnnestunud suhete esimeste rõõmuhetkede tagant hakatakse nägema kurjakuulutavaid varje, samas kui õnneliku lõpuga lugude algustakistused ongi vaid tutvumisperioodi konarused. Üldjuhul romaanikirjanik teab, millega tema lugu lõppeb, mistõttu hakkab tema sõnadestki paratamatult imbuma seda narratiivi ettemääratust.

Śelle omadusega suudab Kivastik aga mängida üsna huvitavalt - hilisema liiniga enam-vähem aimata lastes, kuhu tekst omadega jõuab, on varasemas liinis siiski piisavalt mõnusat pinget. Kummaski on oma tugevused - esimese, Mari-liini lugemist kannab lugeja uudishimu selle vastu, kuidas jõutakse selle stoori lõpp-punkti ning buddy filmi moodi Dongi-loo juurde. Tolle puhul tuleb ent esile tõsta, et Dong on ilmselt raamatu kõige põnevam tegelane. Selle tingib asjaolu, et ta on piisavalt sõber peategelasega, et nad saaksid mingil määral teineteisega suhestuda (selmet loobuda ülesande võimatuse tõttu), aga samas piisavalt vietnamlane, et esindada võõrast hinge.

Ja eks loetaksegi selleks, et puutuda kokku võõra hingega. Lõppeks jääks iga reisikiri igavaks, kui see ei sisaldaks veidigi kohalikku hinge ja selle eripära. "Vietnami retseptis" jääb see kokkupuude küll millekski turismireisiga sarnanevaks - ent sellisena töötab see väga hästi. Väikese vahepõikena tollesse maailmaruumi, ka vahepõikena ühe tegelase suhetesse kahe inimesega, töötab see raamat kenasti. Sügavama ja põhjalikuma elamuse asemel jääb see siiski vaheraamatuks.