Charles Stross "Palimpsest"

5/10

Umbes nagu moodsamas kuues Asimovi "Igaviku lõpp", ainult et...

Sama kirjaniku "Accelerandost" kirjutasin blogisissekande ümber arvustuseks ulmeajakirjale Reaktor. Siis oli huvitav rääkida küberpunk-teosest, mille neljandal astmel keerulisi ideid käsitletakse kuuenda astme sõnavaraga.

Tolle kohta ma veel tundsin, et ehkki see polnud nauditav, oli muljetavaldav see, et küberpunk tundus olevat saavutatud autentselt. Et numbrid ei muutunud kordagi naeruväärseks. Et maailm ja ideed läksid aina suuremaks-suuremaks-suuremaks. Isegi selle raskepärasus oli nii ja naa - hetkiti tundus "ahh, see läheb tüütuks"-hinnang olevat ikkagi liialdatud ja sai ikkagi tunda kergendust selle üle, et mingid hetked ikkagi ajasid muhelema.

Aga "Palimpsestiga" enam polnud nii. Kuid see võis tuleneda vaid sellest reklaamlausest, et "Igaviku lõpu" moodne vorm. Saan aru, kust see võrdlus tuleb - iseenesest oli lõppkonflikt lõpuks seesama, tohutu pikk, aga üksildane inimajalugu versus tõenäoliselt lõputu ja tõenäoliselt ülisotsiaalne inimajalugu (üks "võib-olla" jäetakse mõlemal puhul õhku rippuma).
Võib-olla on Stross ka ise püüelnud selle paralleeli tõmbamise poole...

Siinkohal jäi ikkagi võrdluses alla minu jaoks, sest Asimov on lihtsalt kohutavalt palju huvitavam kirjanik. Ja mulle muidu ei meeldi ülemäära kasutada "üliüli"-sid, eriti hinnangute juures, eriti kahe kirjaniku võrdlemisel, aga seekord on Stross ikka niivõrd lugejavaenulik ja Asimov sedavõrd (noorteromaanilikult) ladus, et ei jää muud üle.

Omamoodi kahju, et talle ei leidunud kunagi ammu-ammu mingi autoriteet, kes maininuks, et...

Ah, aga rumal tunne tuleb niimoodi. Nagu asi oleks mõistetamatuses.

Ei ole häda selles. Ja ma saan aru, et see komplitseeritus annab talle teatava originaalsuse - see on nagu postmodernistlik lahendus kirjanduse probleemile, et emotsionaalselt või intellektuaalselt haarav tekst on ennast ammendanud.
Uhh, aga samas...
Mida rohkem aega mööda läheb, seda ülekohtusemad tundub teose kritiseerimine.
Emotsionaalselt tekkis ikka mingi sümpaatia peategelase ja teose mingite ideede vastu. Aga need olid poolikud liinid, mis ei jõudnud õieti kuskile. Suhte- või tegelasliinide eosed, mis innuga alustavad ja jõuetult raugevad.

Iseasi muidugi, kui see on lugeja esimene Strossi-kogemus. Siiiis võib see tõepoolest päris värskendav olla. Ja eks ta ole tegelt piisavalt lühike ka, et kirjanikust saab üsna usaldusväärse aimuse üsna minimaalse vaevaga. Ehk võiks see siiski olla selle raamatu võlu...?

Aga ega ma püüagi praegu teha mingit lõpphinnangut raamatu objektiivsele väärtusele. Ei vaimustanud see niivõrd, et oleks mingit igatsust selle järele. Selle minu lugemistajule jäid need ideed poolikuks ega haaranud piisavalt.
Hästi tore harjumus imelikke mõisteid välja mõelda. Aga nüüd on tunne, et midagi kasulikku on selles praeguses. Enda sisemise sõnavara väljaselgitamisel midagi head.

Lugemistaju oleks lihtsalt see instinkt lugemisel, mis väidab, kas asi on õige, kas asi on vale, kas asi on aus või originaalne või laenatud plagiaat. Kui asi on pingutatud, kui asi on loomulikult paberile voolanud. Ja sedapuhku ütleb lugemistaju, et need ideed on poolikud. Kuigi kõik on nagu tehtud. Kuigi on ära näidatud kõik inimkonna võimalikud lõpud. Ja kuigi on selge, kuhu jõuab omadega ja mida teeb peategelane.

Või kasutan ma sõna "lugemistaju" praegu selles tähenduses, et puudus teatav klassikaline ülesehitus või klassikaline lõpp - ja mina konservatiivse lugemismaitsega inimesena lihtsalt nurisengi ülekohtuselt teistsugususe kui sellise peale?

Noh, on kuidas on, tegelikult tuleb nentida mitut asja selle kasuks. Mistõttu ei saa ka allapoole tõmmata "normaalsest". See polnud tegelikult halb lugemiskogemus, aga polnud ka tegelikult nauditav (mitte "tore" ega "mõnus", mida kõik nauditavad raamatud ei peagi olema - lõppeks nauditav raamat võib ka üsna mittemõnusalt minna ja olla täiesti ebatore. Truman Capote "Külmavereliselt", põhjalik lugu ühe pere mõrvamisest, polnud ka eriliselt ladus ja "tore" ammugi mitte. Kuid oli üks nauditavamaid ja muljetavaldavamaid lugemiskogemusi, mis mul üle pika aja olnud oli, kui toda lugesin. Ent see praegune polnud lõpuks isegi eriliselt nauditav.
Sest "naudingu" osas peangi silmas rahulolekut raamatu lugemisest, mis ei puuduta selle lugemise esimest emotsiooni, vaid peegeldab seda, kuidas sisemus tajub selle väärtust. Iga kriitiline sõnavõtt igast raamatust on mingil tasandil ülekohtune ja kindlasti see praegunegi - ilmselt pole lihtsalt tegemist *minu* teosega...)

Ühesõnaga...
Jäägu sinna vahepeale.

Mis sel head oli:
see ei jõudnud  südamest ära tüüdata - tegelikult on piisavalt lühike ja mingil tasandil haarav justkui. Ideestik ja maailm olid põneva potentsiaaliga. Väikesed iroonilised nööked iseenda pihta olid huvitavad (näiteks ironiseeriti inimeste kallal, kes tahavad kõike muuta mälukristallideks, a'la "Accelerando".)
Aga ehk ajas mind turri potentsiaali raiskuminek (minu maitse järgi)?

Tead, ei. Ma tean, mis mind hoopis pahandas. See oli hoopis järgmise raamatu emotsioon, mille baasil ma räägin praegu.

(Ühelt poolt tahaks nagu lisada, et võib-olla on kõik need mu "aga-siiski'd" teatav hambutus, teatav argpükslikkus. Samamoodi on ka Raul Sulbi kommenteerinud seda raamatut, osutades selle voorustele justkui, aga lastes iga sõnaga läbi imbuda tema enese vastumeelsusel selle teose suhtes.
Rääkimata siis väga tublist blogijast "loterii:"-st, kes kommenteerib, et ta hoidub kommenteerimast.

Aga mida muud Sa ikka ütled - kui keskenduda lugemiselamusele, siis jääbki pigem ebalev seisukoht. Ja kui keskenduda ideede sooritatusele, siis nagu võiks tõmmata linnukese - aga kes siis läheneb kirjandusele niivõrd kliiniliselt?)