7/10
Romantilisevõitu memuaar, autor vaatleb oma elukäiku jooksuharrastuse taustal
Leidsin selle kellelgi külas olles. Lugesin eessõna.Seal kirjeldati...
Ah, pärast kirjutan edasi. Praegu lähen jooksma. Sest see, kuidas siin osutab selle tähtsusele, et jooksuharjumus oleks tõeliselt pidev (nagu kõik sellised ülesanded elus, mida oled otsustanud totaalselt kanda - tema jaoks kirjutamine, teiste jaoks mõni muu asi),
see mõjus inspireerivalt.
Aga mitte "Oh, ma pean praegu midagi kiiresti ja kähku tegema!"-inspiratsiooni kujul. Vaid selles mõttes, et see raamat aitas teadvustada vajadust järjepidevuse järele neis asjades, milles tahad paremaks saada...
Ehkki esialgu milleski nii kitsas kui jooksmine - sellegipoolest. Need asjad hakkavad pikapeale kandma laiemat tähendust, kuni sellega piisavalt lakkamatult tegeleda.
///
Aga ega väga palju rohkem polekski nagu öelda... Hakkan hoopis öeldut lahti harutama.
Kui ütlen "romantilisevõitu", siis pean silmas seda, et see on nagu romantiline lugu peategelase ja tema jooksmise vahel. Isegi ülesehitus vastab millelegi sellisele, vähemalt lõpu poole.
Osutab algul selle suhte tähendusele, siis kirjeldab mõne sõnaga oma elu enne jooksmist. Baaripidaja-elu, mis polnud küll igavene laaberdamine vms (mis vastaks mingile "magasin kõigi valede naistega enne õige leidmist"-narratiivile), aga oli ennasttäiendav, kui pidada silmas kirjutamist. Mainib ka esimesi tähenduslikke kogemusi (Ateenast Maratoni läppunud õhus ja lõõmava päikese all).
Lõpus räägib aga keskealise mehena selle taandumisest. Vaimustustuse hääbumisest. Mis oli pihta hakanud pärast 99-km ultramaratoni. Tekkis tühja koha tajumine eneses, jooksmise suhtes. Ja selle "kaotusega" leppimine. Kuni päris lõpus toimuva taasleidmise-stseenini. Nagu vanade armastajate viimase naeratava mälestuseni nooruskaisutustest teineteisega.
Selles mõttes on see ülesehitus hästi tavaline justkui. Aga kuna tegemist on jooksmisega, armastusega jooksuharjumuse vastu, siis see mõjub huvitavalt. Ehkki ma muidu muutun igaveseks vingatsiks, kui "armastust" kasutatakse liiga laias tähenduses (einoh, maailmaga ühes rütmis hingamine on armastus, nagu ka ükskõik kelle vigadega leppimine, nagu ka see, et elekter töötab või et gravitatsioon ei protesteeri), siis siinkohal on see pisuke avardav tõlgendamine okei. Kui käitumine jooksuvaimustuse suhtes on samasugune nagu käitumine kalli inimese suhtes, siis ei näita see minu meelest mitte armastuse kui mõiste trivialiseerimist, vaid käitumismudelite kordumist. Või siis lihtsalt sisemiste narratiivide (boy-meets-running, boy-loses-running, boy-listens-to-inspirational-music-and-finds-running) jätkusuutlikkust vms.
Teksti võõrkeelsuse kiuste on see marulobedalt jooksev tekst (no pun intended, kuivõrd selline pun tekitab piinlikkust ja ma tahaks siin blogis hoiduda sellistest! Igapäevakõne on idiootlike pun'ide jaoks). Võib igatahes soovitada.
On tore asi, miskaudu tutvuda Murakamiga. Kuid pole veel n-ö päris-Murakami. See pole tegelikult siuke tuumakas tekst, mille lugemise järel oleks tunne, et voh, nüüd ma tean midagi autorist või et nüüd ma oskan temast midagi öelda (peale selle, et tekst jookseb hästi).
Või noh, tegelt natuke tekkis tunne, et ta kirjutaks nagu igati tavaline inimene. Nagu Average Joe. Selline normaalne inimene, kes sattus kirjutama romaani. Väikeste põigetega mingisse tekstiarmastusse (kui ta ikka 4-5 tundi päevas kirjutab, küll siis vähemalt kolmandast tunnist ilmneb ka sõna seest maailma vaatamise harjumus, mitte maailma sõnadesse panemine.).
Kas tuleneb see mingil määral sellest, kuidas ta kirjeldab end baaripidajana ja nooremana koolipoisi hinnetega õpilasena jne või kirjutamisstiilist, ei oska öelda.
No comments:
Post a Comment