7/10
Kuidas Mahtra mehed mässamas käisid ja selle eest piitsa said...
Vahelduseks jälle üks raamat, mida on tobe panna 10-pallise punktisüsteemi raamidesse. Saaks punkthaaval välja tuua plussid ja miinused - kuid see polegi tähtis. Jäägu "7" ilutsema sinna mingi subjektiivse tähendusetu numbrina.
Pigem on minu meelest tähtsam küsimus, miks on sedavõrd vähe antud aimu sellest, milline haruldane anne kuulus üldse Vildele? Ja ma ei mõtle lihtsalt seda, et mitmekülgselt andekas kirjanik - näitekirjanikuna eelkõige "Pisuhänna" autor (ta oli tahtnud saada näitekirjanikuks tegelt, aga ei pidanud eesti teatri taset piisavaks. Millest on väga kahju!), romaanidest aga "Mahtra sõda" ja "Mäeküla piimamees", üks tõeliselt kaaluka ühiskondliku romaanina ja teine kohati ehk liigagi meisterliku psühholoogilise kirjutisena (siis minu maitsele "liiga", mulle hirmsasti ei meeldinud, aga tunnustust väärib igatahes).
Need kõik on lihtsalt tema talendi saadused.
Kuid see talent seisneb eheduses. See mees lihtsalt kirjutab kuidagi nii, et tema stereotüübid muutuvad täiesti eraldiseisvateks ja ehedateks karakteriteks. "Pisuhänna" tegelased on parim näide kirjanduses asendamatutest tüüpidest, aga isegi "Mahtra sõja" talupoega Võllamäe Päärnat võiks ju peaaegu lugeda klišeeks - tubli talupoeg, temas on varem väljendunud teatavat mässumeelsust, aga ta on tegelikult hea jne -, aga ta jääb siiski täiesti tõeliselt iseendaks.
Üldse üllatab mind see, kui kirjanik suudab luua karakteri, kelle olemasolu on kuidagi elementaarne või enesestmõistetav. Nagu need kirjanikud elaks selleks, et neid tegelasi luua. Ja noh, miks ka mitte.
Vilde sotsiaalselt tundlik närv on kuidagi ääretult veenev. Loen ja lähen isegi vihaseks baltisakslaste peale. Nojah, ta ju jätab saksad teadlikult väga lihtsaks, natuke mustvalgeks. Pealegi juhtusid raamatusündmused 150 aastat tagasi. Sellegipoolest - kui vaid näeks baltisakslast, kütaks või kohe molli!
Või siis valaks talle karika kihvti.
Ei oskagi kohe öelda, mis seal mõjus. Kuidagi oli lihtsalt, et mõjus. Autor saavutas väga selgelt selle, mis tahtis. Kui üks negatiivne karakter parastas üht tegelast, kui seda oli piitsutatud, märkasin end vihaseks minevat. See oli kuidagi üllatava mõjuga raamat.
Lugedes tahtsin nuriseda mitme asja üle. Olen varem ka kurtnud siin blogindises selle üle, kui autor kirjutab stseene. Ja kui tekst on kas liiga filmilik või näidendilik või stseenikeskne. Ja tähendab see minu jaoks seda, et püütakse ette kanda, mida tegelased ütlevad, ja näidata umbes, mis "ekraanil" on. Kirjasõnast saab aseaine filmile või teatrile ja õitsele ei löö teksti enda võimalused. Ei pea ju olema teadvuse vool, aga võiks olla veidi enamat kui vaid toimuva reporteerija.
Selles mõttes on ka Vilde peamine kirjutusvõte stseenide loomine. Need kujunevad tal näidendlikeks. Ei ole see tekst päriselt romaanilik. Või on see vanamoeline lihtsalt? Ehk ei ole lihtsalt piisavalt lugenud vana kirjandust.
Lisaks kiskus minu meelest veidi liiga pikaks seaduste vaatlemine, mis ei haakunud eriliselt ülejäänud
tekstiga stiili poolest (üleüldse kestis pikalt see orjandusliku süsteemi kirjeldamine tegevuslike stseenide vahel - näidendiremarkide kohta läks see
taustainfo pikaks.)
Küll aga oli huvitav suhteliselt vara (ja mitte alles raamatu lõpus) teada saada, et tegelikult polnud talupojad seadust päris õigesti tõlgendanud. Mis tähendas, et mingi osa sellest ebaõiglusest, mida nad tundsid, polnud tegelikult ebaõiglus, vaid oli lihtsalt arusaamatus, mille väljaselgitamine oleks ehk säästnud nii mõnegi elu.
Eh,
igatahes, punktide poolest on küll justkui järjekordne. Aga see oli kuidagi täiesti iseäraliku ja eheda mõjuga. Ja täiesti tekitas huvi selle vastu, mida on ta veel kirjutanud.
No comments:
Post a Comment